Tundub, et Betti Alveri näol on tegemist ühe unustusse vajunud ranna- ja mereromaanide pioneeriga. Kui eesti kirjanduses räägitakse rannaromaanidest, siis tulevad esimesena meelde nimed Mälk, Gailit ning Hint. Hilisemast perioodist Smuul, Sergo, Uustuld ja vennad Tuulikud. Meri on alati olnud osa meeste karmist maailmast ning see on üle kandunud ka kirjandusse. Alveri 1930. aastal ilmunud romaan "Invaliidid" jäi suurema tähelepanuta ning sattus koheselt "unustatud raamatute" kategooriasse. Ainult paar aastat hiljem algas suur ranna- ja mereromaanide buum. Ehk olnuks Alveri ainus tee saada tunnustatud proosakirjanikuks, kui oleks raamatu kaanele trükitud Betti asemel Berthold?
Alver jätkab oma teises ja kahjuks ka viimaseks jäänud romaanis naise rolli lahti mõtestamist tolleaegses ühiskonnas. Kui oma esikromaanis "Tuulearmuke" analüüsib Alver noore neiu eneseteostuse võimalusi ja talle ühiskonna poolt peale surutavaid ootusi, siis "Invaliidides" tuleb vaatluse alla abielus naise valikud. Täpsemalt valikud, mida pakub külaühiskond naisele, kes soovib oma abikaasa juurest ära minna ning õnnetu abielu taagast vabaneda. Valida on kolme "halva" vahel: linna ehk litsiks, vette ehk enesetapp või vangi ehk veretöö. Romaanis jätab Varamäe Krõõt katsetamata ainult esimese "halbadest" variantidest. Alver näitab meile, et naine on külaühiskonnas vang, vahetuskaup ja tööloom. Naine ei ole vaba oma valikutest ning minnes vastuollu käibel olevate normidega seab ta end koheselt paaria rolli ja heidetakse kogukonnast välja. Selline saatus tabab Krõõda nooremat õde Malle, kes keeldub abiellumast rikka Jorsaga ning läheb mehele hoopis jalutule Jaak Kiipusele.
Romaani teiseks temaatikaks on Vabadussõja "kaotajad", kes peavad kohanema eluga peale sõda. "Kaotajate" rolli kannavad teoses vennad Kiipused. Jaak jäi mürsuplahvatuse tagajärjel lahingus ilma ühest jalast ning noorem vend Peeter on sõjakoleduste tõttu hingeliselt invaliid. Nemad, ennekõike Jaak, ei ole sõjakangelased või Isamaale suure ohvri toonud sangarid. Sandid on teistele ainult ristiks ja viletsuseks kaelas. Madalamal astmel isegi koerarojust. Tõsimeeli küsitakse Jaagult, miks ta üldse elada tahab? Parem surgu ära, kõigile kergem!
Muutmaks sellist suhtumist meie ühiskonnas on tarvis läinud tervet sajandit ja omadega mäele me veel tegelikult jõudnud ei olegi. Kellegi surma enam küll ei soovita, kuid suhtumine "Las nad ole kuskil omaette nurgas. Teiste silme eest ära." on siiski veel valdav. Ja selline rahvas tahab veel Põhjalasse kuuluda!?!?
PS: Lõpetuseks üks Alveri poolne torge Tammsaare, "Tõe ja õiguse" ning kraavikaevamise mütologiseerimise suunas, millega ma nõustun 100%.
"Saarpoomi mehed uidavad külas ringi ning löövad aega surnuks, kuidas keegi oskab; ainult Savilöövi Rein läheb Karsakülla kraavi kaevama – ning seda vaid oma jaburuse tõttu, sest ükski kalur, kes hoolib vähegi oma ametist, ei võta pihku labida- ega vikativart. Küllap on ehk selline maasonkiminegi midagi väärt, ent merimehe tööga võrreldes pole see palju teisem ühti kana siblimisest."
"Saarpoomi mehed uidavad külas ringi ning löövad aega surnuks, kuidas keegi oskab; ainult Savilöövi Rein läheb Karsakülla kraavi kaevama – ning seda vaid oma jaburuse tõttu, sest ükski kalur, kes hoolib vähegi oma ametist, ei võta pihku labida- ega vikativart. Küllap on ehk selline maasonkiminegi midagi väärt, ent merimehe tööga võrreldes pole see palju teisem ühti kana siblimisest."
Andmed:
Betti Alver, Invaliidid, Loodus, 1930, lk 204
Linke netiilmast:
"Invaliidid" DigiAr
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar