Betti Alver - Tuulearmuke (1927)

Eesti romaan on traditsiooniliselt olnud vägagi meestekeskne, seda nii käsitletud temaatikate kui ka autorite poolest. Naised on jäetud üldjuhul kõrvaltegelasteks või poetessideks. Eriti paistab selline tendents silma 1920-1930. aastatel ilmunud ilukirjandust lugedes. Tollel perioodil võis naiskirjaniku nime taha vabalt kirjutada võrdusmärgiga luuletaja. Muidugi oli erandeid, kes osutusid tegelikult ikkagi reegli kinnitajateks. Tavaliselt piirdusid nad ühe-kahe laiemat tuntust kogunud romaaniga, mille järel siirdusid edasi luule, lastekirjanduse, tõlke või kriitika radadele (Leida Kibuvits, Marta Sillaots, Reed Morn). Võrdõiguslikkuse volinikust polnud tollal veel kahjuks keegi kuulnud.

Betti Alver 1932 aastal (EKM arhiiv)

Samasse ritta sobitub ka nooruke Betti Alver, kelle sulest ilmus enne lõplikult luule juurde suundumist kaks romaani. Alveri debüütromaan võtab vaatluse alla konservatooriumis klaverit õppiva isemeelse neiu Lea Ringi. Lea ei taha mitte kuidagi mahtuda väikekodanluse poolt talle ette määratud raamidesse. Just noorele neiule on ette määratud kindlad normid: kuidas seltskonnas või kodus peab riietuma, rääkima ja käituma. Kõige olulisem on nimekiri asjadest- mida teha EI TOHI! Ta võitleb sõna otseses mõttes küünte ja hammastega teda lämmatavate reeglite vastu. Lea on "rikutud hingega", kes ei taha olla kodukana, koldehoidja või lastekarja kantseldaja. Lea arvates ei pea naine olema ainult muusa, tal on õigus olla ka looja. Tema hingesugulasteks eesti kirjanduses on kindlasti Tiina Kitzbergi "Libahundist" ning Maret Vaa Gailiti "Toomas Nipernaadist". Need kolm neiut on lõputus vastuolus nii ümbritseva maailmaga kui ka iseendaga, sest nad on lihtsalt sündinud valesse aegruumi.

Sarnaselt oma saatusekaaslastega üritab ka Lea kohanduda ning oma teravad nurgad maha viilida. Lea armub endalegi üllatuseks keskealisse doktor Anderseni, kes on koondkuju kitsarinnalisest ja pedantsest väikekodanlusest. Kuid sellesse suhtesse on juba algusest peale sisse kodeeritud nurjumine: neiu näeb doktoris senisest elust puudunud isakuju ning doktor neius oma surnud naise taaskehastust. Lea jaoks ei ole kokkuvõttes midagi hullemat enda "Mina" maha salgamisest. Ta otsustab kõik suhted linna ja "seltskonnaga" katkestada ning vabatahtlikult rannakülla "eksiili" minna. Maailm ei olnud tollal veel Lea Ringi suguste naiste jaoks lihtsalt valmis. Kas ta seda nüüdki on?!

Andmed:

Betti Alver, Tuulearmuke, Loodus, 1927, lk 255

Linke netiilmast:

"Tuulearmuke" DigiArhiivis

Marta Sillaotsa arvustus Eesti Kirjanduses