Janika Vaht tõstatab oma romaanis "Vabanemine" küsimuse - "Kas kaks katkise hingega inimest saavad üksteisele toetuda või on hoopis tulemuseks lõplikult lõhki kistud sisemaailmad?". Mai on neiu, kelle klaas on alati olnud pooltühi ning Sander on tema uus klassivend, kelle eelmine tüdruksõber end üles poos. Lisagem, et noored kohtuvad ühel suveõhtul sillal, kus Sander kavatseb just enesetappu soovitama hakata. Tundub olevat ju igati paljulubav algus ühele ääretult depressiivsele loole?Ütlen ausalt, et ma pole vist kunagi lugenud raamatut, kus nõnda palju pisaraid voolaks. Ehk mõnes 19. sajandi sentimentaalses baltisaksa tuhande leheküljelises Jenoveva loos voolab rohkem silmavett. Ma räägin täiesti tõsiselt! Ma küll ei pidanud täpset arvestust, aga lugedes jäi mulje, et igas peatükis hakkas mingi hetk asja eest, teist tagant keegi ulguma. Põhjus oli üldjuhul selles, et üks osapool sai eitava vastuse universumi kõige olulisemale küsimusele - "Ehk me võiksime olla rohkem kui sõbrad?". Muuseas, võrdõigusvolinik oleks selle raamatuga väga rahul, sest mõlemad sugupooled vesistasid võrdselt. Janika Vaht ei diskrimineerinud kedagi!
Jättes pisaratevood kõrvale oli tegelikult tegemist üpriski helge ja positiivse teosega. Keegi ei ole kliiniliselt suitsiidne. ning raamatu ei proovi kordagi olla depressiivne depressiivsuse pärast, vaid näeb kurbust lihtsalt ühe loomuliku osana meie eludest. Juhtmõtteks on ikka, et minevikku peab mäletama, aga samas peab õppima eluga edasi minema. Samas ei tohi ära unustada, et otsetee õnne ja armastuseni puudub ning kõik toimub loomuliku protsessina.
Appi!! Postituse lõpuks hakkan minagi juba muutuma liiga melodramaatiliseks. Ilmselt on aeg mingiks ajaks lõpetada teismeliste hingehädadest kirjutatud raamatute lugemine ning pöörduda tagasi ulmekirjanduse manu. :)
Andmed:
Janika Vaht, Vabanemine, Tänapäev, 2013, lk 224
Linke netiilmast:
"Vabanemine" ELLU-s
Tsitaat ülevalolevast postitusest: " Lisagem, et noored kohtuvad ühel vihmasel suveõhtul sillal, kus Sander kavatseb just enesetappu soovitama hakata." Tegelikult oli päev just vihmatu. Tsitaat raamatu algusest lk.6 kaks viimast lauset:"Lebasime tühjal öisel sillal ja varsti läksid meie teed lahku.Nii jäi mulle meelde minu seitsmeteistkümnenda suve viimane v i h m a t u päev."
VastaKustutaParandus blogisse sisse viidud. Tänud märkuse eest! :)
KustutaSee oli just viimane vihmatu päev, kuid pärast sadas selles romaanis ikka märkimisväärselt palju.