Ketlin Priilinn - Halloween (2015)

Kodumaised kriminaal- ja detektiiviromaanid on viimase kümnendi vältel aina enam populaarsust kasvatanud ning seda nii täiskasvanute kui ka laste seas. Lapsed ajavad pätte ja kaabakaid taga Supilinnas ning täiskasvanud omakorda keskaegses Tallinnas. Kahjuks puudub meie kirjandusmaastikul vaheaste nende kahe maailma vahel. Supilinna salaseltsi liikmetel Mika Keräneni raamatutes on õnn saada vanemaks palju aeglasemalt, kui nende lojaalsel lugejaskonnal. Krimkasid armastama õppinud lapsed peavad teismeliseikka jõudes leppima noortekatega, mis heal juhul sisaldavad mõnda kriminaalset motiivi.

Seevastu Ketlin Priilinna uusim raamat "Halloween" sisaldab neid kriminaalseid motiive kohe hulgi. 14-aastase Susani ja tema perekonna elus leiab kõigest aasta vältel aset nõnda rohkelt traagilisi sündmusi (mõrvad, inimröövid, pettused, liiklusõnnetused, ohud internetis), mille lahendamiseks oleks ilmselt tarvis härra Poirot ja miss Marple'i ühendatud jõudusid. Kuid romaanis teevad politsei töö ära hoopis Susan ja ta sõbrad, kelle hallid ajurakukesed töötavad tõesti meisterdetektiivide tasemel. Politseil jääb üle ainult protokolle täita ning sini-valgeid lindikesi lahti ja kokku kerida.

Ketlin Priilinn

Samas ongi "Halloweeni" peamiseks nõrkuseks just vanasõna "Õnnetused käivad ikka käsikäes" liigne ekspluateerimine (ainult narkootikumid, noortevangla ja soovimatu rasedus puudusid veel sellest loost). See nähtus on tegelikult omane paljudele viimasel kümnendil ilmunud noortekatele. Kui ühte inimest või perekonda tabavad aina uued ja uued saatuselöögid, siis muutub see lõpuks juba koomiliseks. "Halloweeni" lugedes tekkis tunne, et ilmselt leiab romaani teise poole tegevus aset haiglakoridorides, kui tegelaste "ärakukkumine" sarnasel kiirusel jätkub. Nõnda õnnetu tähe all sündinud perekonda on mul lugejana lihtsalt keeruline realistlikuks pidada. Targem oleks olnud kirjanikul kogu see häda ja viletsus mitme raamatu peale ära jaotada ning nõnda teksti kriminaalset kontsentraati natukenegi lahjendada.

"Halloweeni" tugevuseks tuleb pidada elavaid ja täisverelisi karaktereid. Priilinn ei ole kasutanud äraleierdatud tegelaskujusid: gooti tüdruk, vaikne kannataja, ilueedi, klassi tola, tuhkatriinu, kuri kasuvanem jne. Autor on võtnud vaevaks lahti kirjutanud oma tegelaskonna taustad ja nende maailmapildi kujunemise põhjused. Ainus tegelane kellega mul romaani lugedes probleem tekkis oli Susani üheksa aastane väikevend Rasmus. Esiteks, milline üheksa aastane poisike istub kodus ja kuulab õhtud otsa Alice Cooperit? Teiseks ei ühtinud tema külmaverelisus ja täiskasvanulikult kaalutletud käitumine romaani teises pooles kuidagi teose alguses loodud memmeka kuvandiga. Rasmuse tegelaskuju usutavust oleks olnud lihtne tõsta temale mõne eluaasta lisamisega ning vajadusel ka Susanile ja tema sõpradele. Või tuleb siinkohal taas kasutada ärakulunud käibefraasi "Tänapäeva lapsed saavad palju kiiremini täiskasvanuks".

Kokkuvõttes võib "Halloweeni" siiski pidada täiesti korralikuks aseaineks noortele kriminaalromaanide austajatele, kes ootavad oma vanusele mõeldud pikemat kodumaist detektiivisarja. Oranžide jalgrataste vargused tunduvad kahjuks neile juba liiga titekad, seevastu Pirita kloostris nunni vägistavad kurikaelad veel liiga hirmutavad. Loodan, et uus detektiivihakatiste salaselts jõuab raamatupoodidesse juba lähiaastatel ning kuritegude lahendamine võib jätkuda.

Andmed:

Ketlin Priilinn, Halloween, Tänapäev, 2015, lk 238

Linke netiilmast:

"Halloween" ELLU-s