Avo Kull - Haigla (2010)

Alustuseks tahaksin defineerida mõiste rahvakirjanik: "Rahvakirjaniku teosed on rahva seas populaarsed, aga kriitikute poolt üksmeelselt maha vaikitud. Tema teosed on raamatukogudes enim nõutud lugemisvara, aga ei ehi kunagi raamatupoodide müügiedetabelite tippe. Ta kohtub alatasa oma lojaalsete lugejatega, kuid kirjandusõpikutest üldjuhul tema nime või tekstinäiteid ei leia. Ta on elav, mitte surnud klassik!".

Sellest definitsioonist tulenevalt ei ole näiteks Oskar Luts või Andrus Kivirähk rahvakirjanikud, vaid rahva poolt armastatud ja loetud kirjanikud. Lutsule omistati omal ajal isegi esimene Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus, kuid ega see teda veel rahvakirjanikuks teinud. Rahvakirjanikud on hoopis teist masti mehed.

Eesti kirjandusmaastikul on siiani kehtinud reegel "Eestile on kombeks üks rahvakirjanik korraga!". 1930ndatel aastatel oli selleks Richard Roht, kes kirjutas tol ajal erootilisteks peetud bulvariromaane. Ligi kolmkümmend aastat (u. 1960-1990) oli rahvakirjaniku tiitli ainuomanikuks Raimond Kaugver. Uuest aastatuhandest alates on seda aunimetust kandnud Erik Tohvri. Kuid viimase viie aasta jooksul on Avo Kull oma romaanidega Tohvrile tugeva väljakutse esitanud ning tõusnud tõsiseltvõetavaks tiitlipretendendiks.

Õigele rahvakirjanikule omaselt kirjutab Kull "lihtsate inimeste" "lihtsatest eludest". Sinu naabrinaisest Tiinast ja minu ametivennast Kalvist. Lugemise käigus selgub muidugi, et nende elud polegi nii lihtsad midagi. Muidugi on kõiges süüdi valesti ajastatud armastus ja üht osapoolt kinni hoidev abielusõrmus. The oldest story in the book! Õnneks lisab värskust ja omanäolisust romaanile aegruum, kuhu Kull on oma abielurikkujad paigutanud - Lõuna-Eesti väikelinn 1970ndate lõpus.

Avo Kull

Romaani teiseks keskseks teemaks lisaks Tiina ja Kalvi armuloole on nõukaaja absurdsuse kujutamine. Tolle ajastu  arulageduse monumendiks saab väikelinna ehitatav hiiglaslik haigla, mille rajamise tegelikuks tagamõtteks on ravida võimalikus tuumasõjas kannatada saavaid Moskva parteijuhte. Kull kujutab vägagi värvikalt tollast argipäeva ja seal sisalduvaid "kiikse", mis nooremate lugejate arvates pärinevad mõnest ulmeromaanist. Autoostuload, kõigi kaupade defitsiit (välja arvatud viin!!!), erikauplused väljavalitutele, ajakirjanduslik tsensuur, koputajad,  julgeolukuasutuste  pidev jälitustegevus ning riiklikult soodustatud lausjoomine. Lõpetuseks muidugi kõige püham ja puutumatum asi maailmas - PLAAN. See, mida romaanis oldi valmis plaani täitmise nimel tegema on tõesti kõrgem pilotaaž. Vürst Potjomkin on omale igati väärilised järglased leidnud.

Jättes kõrvale banaalse dialoogiga armuloo, siis soovitaksin "Haiglat" lugeda kõigil, kes põevad haigust nimega nõukogude nostalgia. See tõbi, mis kahjustab ennekõike nakatunute ajutegevust on viimastel aastatel kahjuks aina enam levima hakanud. Ravikuur näeb ette nädala jooksul igal õhtul 50-60 lehekülje "Haigla" lugemist ning seejärel oma armastatu ettekujutamist nõukogudeaegses Marati villases pesus. Ravi kiire ja korralik! Lisaks toimib suurepäraselt ka rasestusvastase vahendina!

Andmed:

Avo Kull, Haigla, Tänapäev, 2010, lk 430

Linke netiilmast:

"Haigla" ELLU-s

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Kati Vatmann-Murutari arvustus Pärnu Postimehes

Heili Sibritsi intervjuu Avo Kulliga Postimehes