Alljärgnev tekst sai kirjutatud 2010. aastal Tartu Ülikoolis studeerides. Andrus Org luges meile ainet "Ulmekirjanduse poeetika žanriteooria valguses" ning aine edukaks läbimiseks pidime kirjutama analüütilise essee ühest kodumaisest ulmetekstis. Minu valik langes momentaalselt Indrek Hargla lühiromaanile "Excelsuse konkistadoorid", mis on seniajani üks mu lemmiktekste eesti ulmekirjandusest. ”Excelsuse konkistadoorid” oli tollal veel algaja kirjaniku esimene paberkandjal ilmunud teos, mis jõudis lugejateni ajakirja “Mardus” 1999. aasta kolmandas numbris. Teos sai koheselt positiivse vastuvõtu osaliseks nii kriitikute kui ka lugejate poolt. Tegemist on ka ühe enam taasavaldamist leidnud Hargla teosega üldse. Lühiromaan on ilmunud veel võrguajakirjas ”Algernon” (mai 2000), autori esimeses jutukogumikus ”Nad tulevad täna öösel!” (2000) ning Raul Sulbi poolt koostatud mahukas ”Eesti ulme antoloogias” (2002). Minu "analüütiline essee" on muutmata kujul ning kannab seetõttu oma ajastust ja ka eesmärgist tulenevat pitserit. Juhul kui tekst kisub liiga kuivaks võtke lihtsalt kesvamärjukest peale ning kui ka see ei aita, siis jätke südamerahuga pooleli ja alustage parem "Excelsuse konkistadooride" lugemist.
Tulevikuline alternatiivmaailm
Indrek Hargla lühiromaan ”Excelsuse konkistadoorid” kuulub kirjaniku teostesarja, mille ühiseks nimetajaks on kujunenud ”Terranoova Konservatoorium”. Tegemist on Hargla loodud tulevikulise alternatiivmaailmaga (paraspace), millele ta paneb aluse 1998. aastal ilmunud teoses ”Gondvana lapsed” (ümbertöötatud versioon ilmus 1999. aastal). Samasse sarja kuuluvad veel peale kaht eelpool mainitud ka ”Õnnekosk” (1998), ”Aleana” (2000) ja ”Capaneusi Harta” (2000). Jutus ”Õnnekosk” loodud kaevandusplaneedist Fabulus on saanud esimesi eesti ulmes kasutusele võetud ühismaailmu (shared world), mida hiljem on oma teoste tegevuspaigana kasutanud nii Veiko Belials, B. S. Bailey kui ka Juhan Habicht.
Hargla on oma teostes kujundanud inimkonnale omanäolise tulevikuversiooni. Loodud maailmas on inimrass lahkunud oma kunagiselt koduplaneedilt ning ümber asunud Maaga sarnanevale planeedile (E-Type World) nimega Terranoova (täpsema kirjeldus püüdele 26. sajandil Maalt lahkuda annab teos ”Gondvana lapsed”). Terranoovalt on asutud edasi uurima ning ka koloniseerima teisi inimeluks kõlbulikke planeete. ”Excelsuse konkistadooride” tegevuse alguseks on inimkond loonud juba oma kosmoseimpeeriumi, sinna juurde kuuluvate kolooniate ja emamaaga. Inimestest on kujunenud teadaolevas universumis ainus valitsev jõud.
Kui teose ”Excelsuse konkistadoorid” ruumiline paiknevus on suhteliselt täpselt edasi antud, siis ajalist paiknevust ei ole teksti põhjal võimalik määrata. Ühtegi aastaarvu ega muud ajalist parameetrit pole välja toodud. Kuid ajaliste mõõdetena on kasutusel universaalsed standardaasta ning standardsajand (ilmselt etalon loodud tuginedes Terranoova või Maa aja arvestamisele). Kuigi teose tegevuse kindlat ajapunkti ei tea, saame määrata laiema ajastu, kuhu autor on inimkonna paigutanud. Nimelt on käsil uus-renessaanss. See periood vastandub universumi hõivamise algusaegadel inimkonna pool toime pandud barbaarsustele (teiste planeetide floora ja fauna hävitamine). Uus-renessanss on endaga kaasa toonud uue ideedepuhangu, nii kunsti (antiikkultuuri väärtustamine) kui ka tavaarusaamade (humaansus) mõttes. Inimene ei tapa ega hävita võõrelu, tappa võib vaid erandjuhtudel ning enesekaitseks. Koloniseerimiseks on jäänud avatud vaid üksikud planeedid, kus inimeste ning kohaliku fauna vastasseisud ei ületa kriitilist taset.
Loodud universumiimpeeriumisse on Hargla konstrueerinud loomulikult ka toimiva ühiskonnakorralduse. Nimelt on inimkond taas valitsemisvormina kasutusele võtnud absoluutse monarhia, riigipeaks on Tema Majesteet. Sinna juurde kuulub muidugi ka Terranoova Õukond, oma kommete ja arusaamadega (näiteks seksuaalsuhtes), tiitlite ja hierarhiaga (markiid, parunid). Kuna teose tegevus toimub impeeriumi perifeerias, suhteliselt eraldatud planeedil, siis hierarhiline ühiskond ning Õukonna tavad on Excelsusel pigem ebaolulised ja viimastest emaplaneedil toimunud muutustest maha jäänud.
Just inimkonnale nii iseloomulik tunnus, uudishimu, on põhjuseks, miks on inimkond jätkanud ka teiste mõistusliku eluvormide otsinguid. Selleks on loodud ka eraldi asutus, Tema Majesteedi Teaduste ja Tehnoloogia Ameti otsealluvuse kuuluva Mõistusliku Elu Otsimise Konservatoorium. Konservatoorium on juba standardsajandeid kogu universumis tegelenud mõistusliku elu otsimise ning uurimisega. Seni on leitud erinevaid, kuid vähehuvitavaid zooloogilisi eluvorme. ”Excelsuse konkistadoorides” areneva tegevuse alguseks on just avastatud Capaneusi nimeliselt planeedilt koopainimesed, kes näivad oma arengus kordavat inimkonna eelajalugu (jõudnud välja kiviaega). Inimene pole veel kunagi kohanud endasarnast rassi, kes oleks võimeline üles ehitama tsivilisatsiooni, lendama tähtedele ning koloniseerima ilmaruumi. Kuid Capaneusilt leitud ürginimeste poolt tehtud koopajoonised tõid teose tegevuse just Excelsusele.
Talveplaneet ExcelsusTalveplaneet Excelsuse näol on Hargla loonud vägagi omanäolise, unikaalse ning detailrikka maailma eesti ulmekirjanduses. Võrreldes mõne teise Hargla poolt loodud planeediga (näiteks Fabulus ”Õnnekoses” või Belauvér ”Aleana´s”) on lühiromaani peategelaseks pigem planeet ise, koos sealsete eluvormidega.
Excelususe puhul ei ole tegemist tavalise Terranoovale kuuluva koloniaal- või talveplaneediga. Selle omanikuks on hoopis universumi üks rikkamaid inimesi, tööstur ning kunstimetseen Petrus Brommer. Brommer ostis planeedi juba 30 aastat enne teose alguses asetleidvaid sündmusi. Ta nägi seal võimalust viia ellu oma fantastiline unistust - rajada suurim jääskulptuuride Galerii universumis. Selleks lasi Brommer ehitada Excelsusele Akadeemia, mille juhiks määras ühe universumi tunnustatumaid ning geniaalsemaid skulptoreid Hassim Dumar Girei. Iseenesest kujutab Akadeemia ligi neljasaja inimesega kunstnikekolooniat. Enamik on Excelsuse Galerii Ülemmeistri ja Akadeemia alalise Magistri Girei käe all juba 30 standardaastat valmistanud planeedi liustikest väljalõigatud jääblokkidest gigantseid skulptuure (”Luik”; ”Zeus”; ”Ikarose langemine”) peagi algava Festivali tarbeks.
Mis teeb Excelsusest teiste talve- või jääplaneetide kõrval eriliseks, et just Brommer jääskulptuuride Galerii otsustas sinna rajada? Nimelt viibib Excelsus praegu oma talvetsüklis, mille tõttu on kogu planeet kaetud kilomeetri paksuste jääliustikega (tegemist kunagiste ookeanitega). Planeedi jääaja kestvus võib ulatuda kuni 20 000 aastani. Selle põhjustajaks on Excelsuse ekstsentriline orbiit, mis asub kahe selle Galaktika osa kõige võimsama soojusenergiaallika (sõsartähed Sindice I ning Sindice II) mõjupiirkonnas. Kord tuhande aasta jooksul satub Excelsuse põhjapoolkera oma kahe tähe kiirte ristumisse. Kahelt poolt illumineerivad sõsartähed planeedi pinda ning see teeb võimalikuks paariks standardpäevaks uskumatu jääskulptuuride valgusmängu ehk Festivali.
Excelsuse puhul ei saa rääkida ulmekirjanduse tegevuspaikadena esinevast klassikalisest M-tüüpi planeedist (E-Type World). Pigem on tegemist siiski suhteliselt ekstreemse elukeskkonnaga, kuhu inimasustus on rajatud ainult lühiajaliselt, mitte aga eesmärgiga kogu planeet koloniseerida. Ainsa inimasulana planeedil olev Akadeemia meenutab pigem mõnda Maa polaarpoolusel asuvat uurimisjaama. Excelsusel möllavad periooditi kuude pikkused lumetormid, milles toimetamine on inimesele võimatu. Ka normaaloludes vajab inimene teatud kaitsevarustust planeedil liikumiseks (jääprillid, skaftooga, naeliksaapad). Kõige üldisematest üldfüüsikalistest näitajatest on ehk ainult temperatuur Maa pooluste mõistes tavapärane. Sest näiteks nii atmosfäär (puudub süsinikdioksiidi kaitsev kiht) kui ka gravitatsioon (tugevam kui Terranooval) erinevad tunduvalt tavaarusaamast. Kuid see, mis tegelikult Excelsuse eripäraseks ning unikaalseks teeb, on hoopis sealne elusloodus.
Ningod
Teose tegevustik algab Mõistliku Elu Otsimise Konservatooriumi luureülema parun Bent vris Zenani saabumisega Excelsusele ning lõppeb kaks päeva hiljem tema lahkumisega planeedilt. Kuid mis oli selleks ajendiks, et universumist mõistusliku elu otsingutega tegelev organisatsioon saatis oma teadlase jäisele ning eluks peaaegu kõlbmatule planeedile?
Ühesõnaline vastus sellel küsimusele on ningod. Ningod on Excelsuse jääliustike all elutsevad salapärane eluvorm, keda esimest korda nägid Akadeemia elanikud paar aastat peale koloonia rajamist. Ningod rajavad oma jääalustest elukohtadest kümnete, isegi sadade kilomeetrite pikkuseid käike maapinnale. Akadeemia asukad on ningosid võimaluste piires süstemaatiliselt uurinud ning filminud. Oma avastusest ja tähelepanekutest teatasid nad ka Konservatooriumit, kes kindlatel põhjustel lõpuks ka enda delegaadi Excelsusele lähetasid.
Hargla on teoses väga elavalt ja täpselt edasi andnud pildi ningode välimusest ning käitumisharjumustest. Ningod on keskmiselt kahe ja poole meetri pikkused. Nende kered on torujad, eespool madaldub sitke õlaümbrus kaela kohalt pikaks peaks, kuid kere tagaosa on ningodel nälkjalikult peenem. Kere läbimõõt ulatub keskelt umbes pooleteise meetrini. Nii esi- kui tagajäsemed on varustatud pikkade, tugevate ning teravate küünistega. Tagajäsemed kujutavad ningodel lühikesi, keskelt kõverdunud ja suurte labajalgadega käppi. Parempoolne esijäse on suurematel isenditel ligi meeter pikk ning selle küünised on ka kõige võimsamad, kuid vasakpoolne esijäse on poole lühem. Karvkate on tugev ja ühtlane, värvides ningod musta-valge triibulisteks (teose käigus avastatakse ka suuremad, üleni mustad ningod). Enamasti on neil üks must sõõr kaela ümbruses, teine keskkohas ning kolmas tagajäsemete juures. Mustad triibud on kõhu all heledamad, selja pool tumedamad. Piklik pea kasvab üle pikaks koonuks, suuäärised muutuvad ”põskedel” kergeks muigeks (meenutades kergelt jääkaru). Silmad on lähedalt vaadates punased (arvatakse, et ningodel on suurepärane nägemine ning nad võivad näha ka külgedele), kuid kõrvu ningodel näiteks ei ole. Kui ningo suu on kinni, meenutab ta jääkaru ning hülge triibulist hübriidi. Kuid kui ta suu avab, paljastub kaks rida nõelteravaid kihvu.
Esimene põhjus, miks ningosid peetakse mõistuslikeks olenditeks ning mitte lihtsalt eripäraseks loomariigi esindajaks, nagu näiteks SB-407 mammuteid, Titus I junakke või Fabuluse tuttpiilusid, on nende käitumises. Ningosid on peetud alati lihatoidulisteks (nende toidusedeli kohta on muidugi ainult hüpoteesid), kuid inimeste surmaga lõppenud kontaktides on täheldatud ningode väga kummalist käitumist. Nimelt ningod ei tegutse kaitse- ega jahiinstinktist ajendatuna (nad ei söö tapetud inimesi). Nad käituvad pigem kui assassiinid või inkvisiitorid, kes rituaalselt oma ohvreid valusurma saadavad (torgates esmalt välja silmad ja eemaldades suguelundid ning alles lõpuks tehes surmava torke südamesse). Nende poolt toime pandud tapmised on liiga lähedased inimlikele, et ningosid pelgalt territooriumi kaitsvaiks loomadeks pidada. Samuti moodustavad mitmekesi ründavad ningod kindla kolmnurkse lahingrivi.
Teise põhjusena, miks peetakse ningosid mõistulikeks olenditeks toob Hargla teosesse sisse nn. psi- ehk paranähtuste rühma kuuluva fenomeni - telepaatia. Nimelt ningod ei räägi, vaid mõtlevad üksteisega (suutes mõtetega edasi anda informatsiooni ning emotsioone). Konservatooriumil õnnestus tuvastada ühelt Hassim Dumar Girei poolt saadetud kõrgsagedusega heliülesvõttelt mingi kummaline lainepikkus. Sellel sagedusel edastati ning võeti vastu niivõrd tundlikke ning kõrgeid helisid, mida Konservatoorium pigem mõteteks, kui helideks defineeris. Nende helide loogilisus ja süsteemsus, vastab pigem inimeste arusaamale suhtlemisest skeemis küsimus-vastus. See seletab ka, miks ningod kunagi ei too esile mingeid häälitsusi ning kõrvade puudumist.
Olles isiklikult ningodega kokku puutunud, jõuab Konservatooriumi luureülem Bent vris Zenan järelduseni, et ningod on pigem vaheaste looma ja inimese vahel. Nad on kõige sarnasemad inimesele oma emotsioonides, kannatades samade tungide ja ihade käes, ainult neil puudub loomisiha. Ningod on üks vaheetapp ja juhtnöör leidmaks seda Suurt Võõrast Rassi, keda inimkond on aastatuhandeid universumist otsinud (otsingud jätkuvad Hargla poolt ”Excelsuse konkistadooridele” kirjutatud järjes ”Capaneusi Harta”).
Teose tegevustik algab Mõistliku Elu Otsimise Konservatooriumi luureülema parun Bent vris Zenani saabumisega Excelsusele ning lõppeb kaks päeva hiljem tema lahkumisega planeedilt. Kuid mis oli selleks ajendiks, et universumist mõistusliku elu otsingutega tegelev organisatsioon saatis oma teadlase jäisele ning eluks peaaegu kõlbmatule planeedile?
Ühesõnaline vastus sellel küsimusele on ningod. Ningod on Excelsuse jääliustike all elutsevad salapärane eluvorm, keda esimest korda nägid Akadeemia elanikud paar aastat peale koloonia rajamist. Ningod rajavad oma jääalustest elukohtadest kümnete, isegi sadade kilomeetrite pikkuseid käike maapinnale. Akadeemia asukad on ningosid võimaluste piires süstemaatiliselt uurinud ning filminud. Oma avastusest ja tähelepanekutest teatasid nad ka Konservatooriumit, kes kindlatel põhjustel lõpuks ka enda delegaadi Excelsusele lähetasid.
Hargla on teoses väga elavalt ja täpselt edasi andnud pildi ningode välimusest ning käitumisharjumustest. Ningod on keskmiselt kahe ja poole meetri pikkused. Nende kered on torujad, eespool madaldub sitke õlaümbrus kaela kohalt pikaks peaks, kuid kere tagaosa on ningodel nälkjalikult peenem. Kere läbimõõt ulatub keskelt umbes pooleteise meetrini. Nii esi- kui tagajäsemed on varustatud pikkade, tugevate ning teravate küünistega. Tagajäsemed kujutavad ningodel lühikesi, keskelt kõverdunud ja suurte labajalgadega käppi. Parempoolne esijäse on suurematel isenditel ligi meeter pikk ning selle küünised on ka kõige võimsamad, kuid vasakpoolne esijäse on poole lühem. Karvkate on tugev ja ühtlane, värvides ningod musta-valge triibulisteks (teose käigus avastatakse ka suuremad, üleni mustad ningod). Enamasti on neil üks must sõõr kaela ümbruses, teine keskkohas ning kolmas tagajäsemete juures. Mustad triibud on kõhu all heledamad, selja pool tumedamad. Piklik pea kasvab üle pikaks koonuks, suuäärised muutuvad ”põskedel” kergeks muigeks (meenutades kergelt jääkaru). Silmad on lähedalt vaadates punased (arvatakse, et ningodel on suurepärane nägemine ning nad võivad näha ka külgedele), kuid kõrvu ningodel näiteks ei ole. Kui ningo suu on kinni, meenutab ta jääkaru ning hülge triibulist hübriidi. Kuid kui ta suu avab, paljastub kaks rida nõelteravaid kihvu.
Esimene põhjus, miks ningosid peetakse mõistuslikeks olenditeks ning mitte lihtsalt eripäraseks loomariigi esindajaks, nagu näiteks SB-407 mammuteid, Titus I junakke või Fabuluse tuttpiilusid, on nende käitumises. Ningosid on peetud alati lihatoidulisteks (nende toidusedeli kohta on muidugi ainult hüpoteesid), kuid inimeste surmaga lõppenud kontaktides on täheldatud ningode väga kummalist käitumist. Nimelt ningod ei tegutse kaitse- ega jahiinstinktist ajendatuna (nad ei söö tapetud inimesi). Nad käituvad pigem kui assassiinid või inkvisiitorid, kes rituaalselt oma ohvreid valusurma saadavad (torgates esmalt välja silmad ja eemaldades suguelundid ning alles lõpuks tehes surmava torke südamesse). Nende poolt toime pandud tapmised on liiga lähedased inimlikele, et ningosid pelgalt territooriumi kaitsvaiks loomadeks pidada. Samuti moodustavad mitmekesi ründavad ningod kindla kolmnurkse lahingrivi.
Teise põhjusena, miks peetakse ningosid mõistulikeks olenditeks toob Hargla teosesse sisse nn. psi- ehk paranähtuste rühma kuuluva fenomeni - telepaatia. Nimelt ningod ei räägi, vaid mõtlevad üksteisega (suutes mõtetega edasi anda informatsiooni ning emotsioone). Konservatooriumil õnnestus tuvastada ühelt Hassim Dumar Girei poolt saadetud kõrgsagedusega heliülesvõttelt mingi kummaline lainepikkus. Sellel sagedusel edastati ning võeti vastu niivõrd tundlikke ning kõrgeid helisid, mida Konservatoorium pigem mõteteks, kui helideks defineeris. Nende helide loogilisus ja süsteemsus, vastab pigem inimeste arusaamale suhtlemisest skeemis küsimus-vastus. See seletab ka, miks ningod kunagi ei too esile mingeid häälitsusi ning kõrvade puudumist.
Olles isiklikult ningodega kokku puutunud, jõuab Konservatooriumi luureülem Bent vris Zenan järelduseni, et ningod on pigem vaheaste looma ja inimese vahel. Nad on kõige sarnasemad inimesele oma emotsioonides, kannatades samade tungide ja ihade käes, ainult neil puudub loomisiha. Ningod on üks vaheetapp ja juhtnöör leidmaks seda Suurt Võõrast Rassi, keda inimkond on aastatuhandeid universumist otsinud (otsingud jätkuvad Hargla poolt ”Excelsuse konkistadooridele” kirjutatud järjes ”Capaneusi Harta”).
TehnoloogiaUlmekirjandusele, eriti kosmoseteemaga seotud nn. kosmoseooperitele (space opera) on igiomaseks peetud tugev tehnoloogilise ja teadusliku motiivistiku olemasolu. Excelsuse planeeti kirjeldavas peatükis sai mainitud, et inimene ei suudaks seal ellu jääda ilma teatavaid tehnoloogilisi abivahendeid kasutamata. Kuid teksti ennast lugedes jääb kohe silma Hargla eriline napisõnalisus igasuguse tehnoloogia mainimisel või kirjeldamisel. Tavaliselt piirdub autor ainult objekti äramärkimisega (heljuksõiduk, laserpüss või laskurlift), jättes lugeja kujutlusvõimele vabaduse ise kirjeldatav ese silme ette manada. Näiteks ka ulmekirjanduses väga levinud ”hüperruumi” (võimalust reisida universumis minimaalse ajavahemiku jooksul), mainitakse teoses ainult korra, kui midagi täiesti argipäevast.
Tegelikult kirjeldab Hargla ainult kahte eset vähegi põhjalikumalt ning nendeks on tehnoloogia, milleta töö ja jääskulptuuri valmistamine Excelsusel oleks täiesti võimatu. Esimene nendest on nn. jääprillid ehk gonglatsiooniläätsed, mille kandmiseta on suur tõenäosus silmanägemisest Excelsusel üldse ilma jääda. Tegemist on vedelkristallidest koosnevate imekerged okulaaridega, mis muudavad tähtede kiirguse talutavaks ning silmad ei saa kahjustada. Lisaks jooksevad mööda okulaari paremat ülanurka erinevad andmed (temperatuur, valgustugevus, tuule suund), mis aitavad planeedil orienteeruda.
Teine oluline tehnoloogiline abivahend planeedil on kogu Akadeemias inimesi aitavad heljukrobotid ehk himaajad. Tegemist ei ole tavapärase ulmekirjanduses esineva tehisintellektiga, kellele on antud inimkujuline fassaad. Himaajad on maa kohal hõljuvad, tündritaolise kujuga, torustike ning paneelidega erinevateks töödeks mõeldud robotid (peitel-himaaja, kelner-himaaja, lumepühkur-himaaja, tõstuk-himaaja). Nad on asetatud teoses dehumaniseeritud seisusesse, neisse on lihtsalt programmeeritud kindlad operatsioonid, mida nad täitma peavad.
Teose žanriline kuuluvus
Kui proovida Indrek Hargla lühiromaani ”Excelsuse konkistadoorid” lahterdada ühte ulmekirjanduse kolmest põhižanritest (science fiction, horror fiction, fantasy), siis on selgelt tegemist science fiction’iga ehk teadusliku fantastikaga ehk teadusulmega.
Süžeetasandi seisukohalt on tekstis kõige olulisem tulevikuvisioon inimkonna kohtumisest võõra ning mõistetamatu rassiga (ningod), kellega üritatakse kontakti saada. Just kahe mõistusliku eluvormi kohtumine vallandabki teoses oleva sündmuste narratiivse jada, mis viib välja verise konfliktini erinevate rasside vahel. Kokkupõrke tulemusena vallutavad ningod Galerii (muutes paiga oma pühamuks ning jääkujud oma jumalateks). Kogu kunstnikekoloonia on sunnitud planeedilt lahkuma ning 30 aastat ettevalmistatud Festival lükatakse teadmatuks ajaks edasi.
Tegelaste tasandil ei ole keskseks kujuks mitte mina-jutustajast Konservatooriumi luureülem ja teadlane Bent vris Zenani, vaid Exclsusel elavad ningod. Salapäraste planeedi liustike all pesitsevate ningode puhul ei ole tegemist klassikalise ulmekirjanduses klišeega antropomorfsetest ehk inimsarnastest tulnukatest. Hargla on loonud väga erinäolise ja detailirikka pildi, sellest jääkaru ning hülge hübriidi meenutavast tulnukarassist.
Proovides ”Excelsuse konkistadoorele” kontseptuaalsel tasandil teadusulmest täpsemat liigitust leida, siis on teose näol tegemist soft science fiction´i ehk maheulmega. Maheulmele omaselt ei domineeri tekstis mitte tehnika- ja täppisteaduste saavutused (laserrelvad, kosmoselaevad), vaid autor on esiplaanile tõstnud hoopis inimlikumad teemad (kunst - täiusliku taiese loomise võimalikkus, filosoofia - oleme me universumis ainus mõistuslik eluvorm, religioon - uute jumalate loomine ja nende kultus). Oskus tuua tavalisse kosmoseooperisse sisse hoopis sügavam ning igavikulisem mõõde ongi põhjus, miks Indrek Hargla on eesti ulme lugejate seas nii populaarne ja hinnatud autor.
Kui proovida Indrek Hargla lühiromaani ”Excelsuse konkistadoorid” lahterdada ühte ulmekirjanduse kolmest põhižanritest (science fiction, horror fiction, fantasy), siis on selgelt tegemist science fiction’iga ehk teadusliku fantastikaga ehk teadusulmega.
Süžeetasandi seisukohalt on tekstis kõige olulisem tulevikuvisioon inimkonna kohtumisest võõra ning mõistetamatu rassiga (ningod), kellega üritatakse kontakti saada. Just kahe mõistusliku eluvormi kohtumine vallandabki teoses oleva sündmuste narratiivse jada, mis viib välja verise konfliktini erinevate rasside vahel. Kokkupõrke tulemusena vallutavad ningod Galerii (muutes paiga oma pühamuks ning jääkujud oma jumalateks). Kogu kunstnikekoloonia on sunnitud planeedilt lahkuma ning 30 aastat ettevalmistatud Festival lükatakse teadmatuks ajaks edasi.
Tegelaste tasandil ei ole keskseks kujuks mitte mina-jutustajast Konservatooriumi luureülem ja teadlane Bent vris Zenani, vaid Exclsusel elavad ningod. Salapäraste planeedi liustike all pesitsevate ningode puhul ei ole tegemist klassikalise ulmekirjanduses klišeega antropomorfsetest ehk inimsarnastest tulnukatest. Hargla on loonud väga erinäolise ja detailirikka pildi, sellest jääkaru ning hülge hübriidi meenutavast tulnukarassist.
Proovides ”Excelsuse konkistadoorele” kontseptuaalsel tasandil teadusulmest täpsemat liigitust leida, siis on teose näol tegemist soft science fiction´i ehk maheulmega. Maheulmele omaselt ei domineeri tekstis mitte tehnika- ja täppisteaduste saavutused (laserrelvad, kosmoselaevad), vaid autor on esiplaanile tõstnud hoopis inimlikumad teemad (kunst - täiusliku taiese loomise võimalikkus, filosoofia - oleme me universumis ainus mõistuslik eluvorm, religioon - uute jumalate loomine ja nende kultus). Oskus tuua tavalisse kosmoseooperisse sisse hoopis sügavam ning igavikulisem mõõde ongi põhjus, miks Indrek Hargla on eesti ulme lugejate seas nii populaarne ja hinnatud autor.
Andmed:
Mario Kivistik (koostaja), Mardus 3/99, Salasõna, 1999, lk 96
Indrek Hargla, Nad tulevad täna öösel!, Kuldsulg, 2000, lk 296
Raul Sulbi (koostaja), Eesti ulme antoloogia, Varrak, 2002, lk 656
Linke netiilmast:
"Excelsuse konkistadoorid" Algernonis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar