Mälu on ikka üks uskumatu asi! Mööda oli läinud juba üle kahekümne aasta, kui ma möödunud laupäeva hommikul avasin taas raamatu lahkest lohest Justusest ja punapäisest printsess Miniminnist. Iga lausejupp ja iga pilt raamatus tundusid uskumatult tuttavad ja kodused. Justkui oleks ma seitsmeaastane poisipõnn, kes suure õhinaga loeb oma uusimat raamatut juba viiendat korda jutti. Korraks tundus tõsimeeli, et miski ega keski pole nende aastatega muutunud.
Sellist elamust võibki pidada hea lasteraamatu kvaliteedimärgiks. Raamat, mis jätab lapse hinge nõnda sügava jälje, et isegi aastakümned ja sajad teised raamatud ei suuda seda tuhmistada. Ma usun, et meil kõigil on vähemalt üks selline tähtteos raamaturiiuli kaugemasse nurka ära peidetud. Siinkohal ma kutsungi teid üles ühel ilusal suvehommikul, kui on tunnike aega ainult enda jaoks, see raamat üles otsida ja läbi lugeda. Uskuge mind, koheselt on teie näol naeratus ning kõik maailma mured ja kohustused tunduvad järsku täiesti tühistena. Kas me kõik ei taha olla korrakski veel lapsed? Raamatud lubavad meil seda!
Andmed:
Edgar Valter, Lugu lahkest lohest Justusest ja printsess Miniminnist, Sinisukk, 1995, lk 57
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar