Kui võtta praeguse põlvkonna helgemad pead, saata nad ajas tagasi umbes 5000-6000 aastat ning teha nende missiooniks esimese humanistliku kõrgtsivilisatsiooni loomine, kas me saaksime omale parema inimkonna ajaloo? Sõdade, tapatalgute ja massimõrvade vaba ajaloo? Või on konfliktiihalus meisse lihtsalt sisse kodeeritud? Kas me olemegi juba loomult vennatapjad? Need küsimused paeluvad nii Tiit Tarlapit kui ka tema romaani "Äraneetute pärijad" peategelasi.
Tarlapi romaanis ei tulda küll inimkonda juhtima ja "aretustööd tegema" mitte kaugest tulevikust, vaid tähtede tagant. Planeedi Urr asukad urfüüdid saadavad biomehhidest ja robotitest koosneva uurimisrühma Maale siinset arengut juhtima ja tarkuseterasid jagama. "Isetuks" eesmärgiks on proovida panna inimkonda vältima urfüüdide poolt tehtud vigu, mis on viinud nende planeedi ja kultuuri vaikse hääbumiseni. Ei mingit himu teie loodusvarade järele!!! Ainult hea tahe!
Aga, va lollakad inimesed, ei taha kuidagi hääd nõu kuulda võtta! Nemad aina mürgitaks ja pussitaks üksteist. Vallutaks naaberalasid ja kuhjaks mammonat kokku. Ei taha nad akvedukte ehitada ega näljahädas naabreid aidata. Nende pärast las kärvaku maha, saabki omale uued karjamaad. Sellise mentaliteediga asuvadki võitlusesse taevased ehk Põhja-Euroopast kokku kogutud lapsed, kes biomehhide abil ja õpetusel kasvatati inimkonna uuteks juhtideks. Kuid peagi selgub, et huntide seas peab õppima kiiresti ka nende moodi ulguma. Hea tahte missioon on juba eos läbikukkumisele määratud.
Tarlap on sarnast kriitikat inimtsivilisatsiooni suhtes väljendanud nüüd mitu romaani jutti. Ma ei ütle, et tema mõttekäigud ja kriitika vale või tüütav oleks, kuid seekord oli see lihtsalt tõeliselt igava faabula sisse pakitud. "Põnevaks" läks tekst alles viimasel sajal leheküljel, kui kogu planeeti tabas hiiglaslike mõõtmetega looduskatastroof ja tegelased pidid jutustamise asemel ka reaalselt tegutsema hakkama. Lugeja, kelle jaoks on "Äraneetud pärijad" esmaseks kokkupuuteks Tarlapi või üldse eesti ulmega võib see päris traumeeriv kogemus olla. Tavaliselt soovitan ma kodumaist kirjandust eelistada, aga seekord võtke pigem kätte mõni Graham Hancocki teostest ja saate palju parema lugemiselamuse osaliseks. Eesti ulmele seekord kahjuks siit nulliring.
Andmed:
Tiit Tarlap, Äraneetute pärijad, Varrak, 2015, lk 327
Linke netiilmast:
J.J. Metsavana arvustus Reaktoris
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar