21 august 2016

Mehis Heinsaar - Unistuste tappev kasvamine (2016)

Ma olen juba pikalt mõelnud, mis on see MISKI Mehis Heinsaare loomingu juures, mis mind on hakanud aastatega aina rohkem paeluma. Iga kord mõnda tema kogumikku kätte võttes ning üheskoos mööda Eestimaa suviseid (mõtte)maastikke rändama asudes, tunnen seletamatut kamraadlust kõigi ta tegelastega. Otsekui kõnniksid ammu kadunud vennaga tolmusel teel kaugel sinavate metsade poole.

Lõpuks tundub, et suutsin selle saladuslaeka lahti muukida. Tuleb välja, et minul on Heinsaare tegelastel sama arusaam ÕNNE olemusest! Proosapalas "Ülejäänud elu õnnenatuke" mõtiskleb halli argipäeva ja rutiinsesse pereellu kinni jäänud Jaan Absalom: "Aina sagedamini leidis ta end mõtlemast sellele, et õnn on pigem see, kui saab lonkida käed taskus niisama ümber alevi, lamada pärastlõunati puukuuri taga rohul ning vaadata mere poolt saabuvaid pilvi...". Just!!! Võimalus lihtsalt rahus ja vaikuses peesitada ning oma mõtetega üksi olla. Kuu peale see lõputu siblimine ning aina uute eesmärkide püstitamine ja nende poole püüdlemine. Vahel mõtlen, et poe kõrval toominga vilus istuvad ja natuke purjakil olevad onklid ongi need tänapäeva tõelised suurvaimud.

Selle eelnevalt mainitud kokkukõla tõttu oligi Heinsaare uus kogumik "Unistuste tappev kasvamine" minu viimaste kuude meeldivaim lugemiselamus. Eriti nautisin kogumiku väheke pikemaid tekste (“Ülejäänud elu õnnenatuke” & “Kui öökull huikab meid”), kus autor on sulaselgelt naudinguga lasknud oma tegelastel aina rännata mööda Eestimaa külasid ja alevikke ning kohtuda järjest pentsikumate persoonidega. Minu isiklikuks lemmikkujuks oli Mustla kandis elanud kummaline mehike, kes kirjutas kuuvalgetel öödel saksakeelseid lasteluuletusi ning pakkus külla saabunud kontvõõrale rändurile veini ja kärbseseeneomletti. Selliseid uskumatult toredaid trehvamisi oli täis kogu kogumik.

Mina kugistasin Heinsaare kogumiku alla paari päevaga. Tunnistan ausalt, et ma lihtsalt ei suutnud end tagasi hoida! Kindlasti peaks püüdma hoiduma Heinsaare üledoseerimisest. Raamatu tagakaanel võiks vabalt kirjas olla: "Üks lugu nädalas! Kaebuste või kõrvaltoimete tekkimise korral pöörduge koheselt arsti või apteekri poole!". Üks tavalisemaid kõrvatoimeid on üüratult suur soov järsku jätta kõik "oluline" sinnapaika ning mööda maanteid ja metsi rändama minna. Pärast ei tea selle kõrvatoime all kannatanud isikud, mida nad küll otsima läksid, aga üles nad selle leidsid. Olgu selleks nende elus puudu olnud Õnn, Mõte, Unistus või Jõud. 

PS: Aitäh Mehis!


Andmed:
Mehis Heinsaar, Unistuste tappev kasvamine: Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid, Menu, 2016, lk 231

Linke netiilmast:
Aivar Kulli arvustus Tartu Postimehes
Janika Läänemetsa arvustus Sirbis
Põim Kama arvustus Postimehes 
Arno Oja arvustus Loomingus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar