Mis juhtub inimkonnaga, kui meilt ära võtta vajadus ja tahe midagi luua? Luua midagi uut ja erilist sellesse maailma. Luua midagi oma mõistuse või kätega. Luua midagi, mida võid nimetada OMAKS. Andris Feldmanis vastab sellele küsimusele oma romaanis "Viimased tuhat aastat". Vastuseks on HÄÄBUMINE. Vaikne, vabatahtlik ja möödapääsmatu.
Romaanis on inimkonna kõigi vajaduste eest hoolitsema hakanud masinad. Sinul pole vaja midagi muud teha, kui süüa, sittuda ja magada. Aga kaua sa suudad sellist piinavat "vabadust" taluda? Iga päev on täiesti sarnane eelmisele ja sa tead juba ette, et homne päev ei tule millegi poolest erinevam. Päike ainult tõuseb/loojub minutikese varem või hiljem.
 |
| Silvia Urgas ja Andris Feldmanis |
Feldmanis vaatabki seda trööstitut maailma läbi ühe indiviidi silmade. Tallinnast pärit Niko tiksub oma päevi õhtusse 23. sajandi Berliinis. Autor jälgib Niko katseid selles maailmas omale midagi luua: suhet, kodu, peret ja tulevikku. Midagi, mis erineks natukenegi ülejäänud "normaalsest" maailmast. Maailmast, kus inimesed ei sure enam haigustesse või vanadusse, vaid kustutavad vabatahtlikult oma eluküünla hetkel, kui nad lihtsalt ei suuda seda "normaalsust" enam taluda. Niko valulävi on õnneks kõrgem ja sealt rullubki lahti Feldmanisele see aasta Betti Alveri kirjandusauhinna toonud teos.
Ulmepelguritel pole mingit põhjust Feldmanise romaani düstoopilise tulevikumaastiku pärast põnnama lüüa. Tegemist on ikkagi eelkõige eksistentsiaalse kulgemisromaaniga, kus robotid ja kõiki haigusi ravivad tabletid on kõigest kauge kaja, mis võib ka täiesti märkamata jääda. Olulised ei ole ruum ega aeg, vaid inimene ja tema igikestev püüd oma kohta siin kustuva päikese all leida.
Andmed:
Andris Feldmanis, Viimased tuhat aastat, Varrak, 2016, lk 200
Linke netiilmast:
Katariina Rebase arvustus Eesti Päevalehes
Tristan Priimäe intervjuu autoriga Sirbis
Madis Järvekülje arvustus ERR'i kultuuriportaalis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar