Klassika jääb klassikaks! Seda "laenatakse", tõlgitakse ja kohandatakse. Sajandid mööduvad ning aina uued põlvkonnad sirguvad, loevad ja naeravad. Kilplaste lood võisid tõesti käibele tulla 16. sajandil väikeses Saksamaa linnas elanud inimeste kohta, kuid lollus on nagu armastus - see ei kao siit ilmast kunagi. Seda väga lihtsal põhjusel ning sellest jutustab "Kilplaste" viimane peatükk.
Nimelt peale oma küla maha põletamist (aeti taga hiirekoera), rändasid kilplased laia maailma uut eluaset otsima - üks sinna ja teine tänna. Vahel tundub, et kilplaste lapselapselapsi sattus vanale heale Liivimaale kohe hulgi. Kuid külastades teisi maid jõuad ruttu selgusele, et asi pole pooltki nõnda hull. Tänu taevale on lolle kogu maailm võrdelt täis.
PS: Priit Pärn = Elav legend! 😍👍😅
Andmed:
Eno Raud, Kilplased, Tänapäev, 2016, lk 44
Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar