Järjekordne apokalüptiline maailm! Seekord pole sitas seisus süüdi pahad tulnukad, meile ainult head tahtnud robotid, kontrollimatud pandeemiad või emakese Maa pahad päevad. Süükoorem lasub ikka inimkonna enda õlgadel, kes sõdis seni kuni padrunid otsa said ning jätkas peale seda veel sportlikust hasardist vibude ja odadega. Võitja tuleb ju välja selgitada!
Margus Haava kirjutatud romaan viib meid ühte eraldatud kalurikülla, mis on kujunenud omamoodi varjupaigaks ja lõpp-punktiks sinna jõudnud kirjule seltskonnale. Kuid kuri maailm leiab ka selle küla lõpuks üles ja sunnib viimased ellujääjad rändama Eikellegimaale, kus valitsevad erinevad jõugud ning tõenäosus kellegi supipotti sattuda on üpriski suur.
Romaani tempo on mõnusalt aeglane. Minevik ja olevik rulluvad vaikselt lahti ning hakkad üha enam oma reisikaaslasi sel Kolgata teel mõistma ja neile kaasa elama. Kuid järsku lükkab kirjanik täiskäigu sisse ja mõnekümne leheküljega tõmmatakse julmalt otsad kokku. Järsku muundub romaan novelliks! Ei saanudki aru, mis nüüd täpselt juhtus? Oleksin tahtnud veel mõne õhtu selles ängistavas maailmas veeta ning
lugeda Hull-Andrease soojast sõprusest maailma viimase lehmaga. Kas kirjanikul said mõtted või kirjutamisisu otsa? Või kukkus tähtaeg? Loodan, et põhjuseks polnud siiski kirjutamisisu kadumine ning "Kuidas lõhnab kuri" ei jää autori ainsaks katsetuseks ulmekirjanduse vallas.
Andmed:
Margus Haav, Kuidas lõhnab kuri, Fantaasia, 2016, lk 128
Linke netiilmast:
Agur Tänava arvustus Reaktoris
Hendrik Alla arvustus Postimehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar