Eestlased armastavad ja vihkavad oma sportlasi tõelise kirega ning
tugitoolisport on vaieldamatult spordiala number üks meie riigis. Staadionile või korvpallihalli veavad end kohale ikka täielikud fanatid ning suusa- või ralliraja ääres seisab juba üldse poolsõge kontingent. Normaalne inimene võtab olümpiamängude esimesel päeval sinise lehe ja põeb järgmised neli nädalat raskekujulist läkaköha, mis imekombel kaob olümpiatule kustudes.
Contra on oma raamatusse kogunud kokku selle sajandi suurimad ja emotsionaalsemad hetked Eesti ning maailma spordist. Usun, et väga suur hulk meist on täpselt samadel hetkedel istunud koos Contraga väreleva ekraani ees ja tundnud adrenaliinitaseme tõusu oma organismis. Mina heldisin korduvalt seda raamatut lugedes ning nooruspõlve mälestuspildid kerkisid aina uuesti ja uuesti. Ohh, olid ikka ajad! Odakaared olid pikemad, klassikasamm klassikalisem ja Andorra võidetavam. Ja kui palju oli meil tollal noori ja andekaid sportlasi! Muidugi nüüdseks on selgunud, et tegemist oli kõigest noorte sportlastega. Andekuse on nad kõik nende paari aastaga kuhugi ära kaotanud. Kes suusarajale, kes Ameerikasse, kes kaugushüppekasti.
Vahel on ikka tore saada kinnitust, et sa pole ainuke "hulluke", kellele mingid sentimeetrid ja kümnendiksekundid korda lähevad. Rääkimata kümnevõistluse punktidest! Loodetavasti tuleval suvel saan esimest korda alates koolipõlvest kergejõustiku maailmameistrivõistlusi südamerahuga jälgida. Ei saa salata, et möödunud kevadel koolipapa ametit vastu võttes ka see väike boonus meeles mõlkus. Suvi ja London juba paistavad!
Andmed:
Contra, Tugitoolitšempioni eined, Tänapäev, 2012, lk 304
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar