Käisin enne jõuluvaheaja algust läbi meie kooli raamatukogust ning naasin sealt suure raamatukuhjaga, mis pidi sisustama terve mu vaheaja. Kuid ühe raamatu kohta sain ka täpsema soovituse ja ülesande kaasa. Nimelt palus meie raamatukoguhoidja mul kindlasti jagada peale vaheaega oma lugemismuljeid Kadri Lepa lasteraamatu "Poiss, kes tahtis põgeneda" kohta, mis oli temale isiklikult väga hinge läinud. Olles raamatu läbi lugenud, saan aru, miks ta seda teost mulle nõnda soojalt soovitas.Ma ei olnud eile veel raamatuga poole pealegi jõudnud, kui juba loksusin Anne Veski nimelise trammiga kesklinna suunas, et raamatukogust võtta ka raamatu mõtteline järg "Tüdruk, kellel oli saladus". Ma lihtsalt pidin saama võimaluse veel natuke aega selles lapselikult süütus ning hellust täis maailmas viibida.
Nendes raamatutes näeme me maailma läbi Mardi ja Siimu silmade. Ja see maailm on täis lootust! Ei ole siin kohta käegalöömisele, kibestumusele, hoolimatusele või allaandmisele. Muuseas, nende poiste maailmad ei ole sugugi vatist ja maasikavahust. Ka hirmud ja üksindus leiavad sinna vahel tee, kuid julge pealehakkamine ning usk muutuste võimalikkusesse hoiab tumedad toonid siiski eemal.Kadri Lepa raamatud räägivad loo poistest, kes pole veel kuulnud lauseid: "Sa ei suuda!", "Mis sa sellega jändad!" või "Temast nagunii asja ei saa". Need väikesed maailmaparandajad usuvad siiralt, et igale probleemile on olemas lahendus ning see on nende endi kätes. Miks me neilt selle usu siis ära võtame?
Andmed:
Kadri Lepp, Poiss, kes tahtis põgeneda, Tänapäev, 2016, lk 116
Kadri Lepp, Tüdruk, kellel oli saladus, Tänapäev, 2017, lk 126
Linke netiilmast:
Intervjuu Kadri Lepaga ERR kultuuriportaalis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar