Ma mäletan suurepäraselt seda ööd, kui meid pandi Taara linnakus masinatele ning viidi meie SBK lõpurännaku alguspunkti. Mina Tallinna poisina muidugi ei teadnud, millisesse suvalisse metsatukka meid nüüd maha visati, kuid Lõuna-Eestist pärit poisid tundsid Ööbikuoru koheselt ära ja panid meie kaks päeva kestnud rännaku sihi paika. Kuid keegi ei öelnud mulle ega teistele mujalt pärit poistele, et Ööbikuorus elavad lohed.
Selgus muidugi, et Ööbikuoru lohed on ääretult sõbralikud ja abivalmid. Murrad jalaluu? Pole probleem, lohed panevad selle kenasti kipsi! Läheb sul paarikümnepealine kitsekari kaduma? Ära muretse, lohepolitsei leiab nad kiiresti üles ning topib ka kurikaelad trellide taha. Hätta pole nad seni kedagi jätnud.
Kui sa satud järgmine kord üksi või perekonnaga Ööbikuorgu, siis hoia silmad ning süda lahti. Lohesid näevad ainult need inimesed, kes tulihingeliselt usuvad, et nad on päriselt olemas, mitte ainult muinasjuttudes ja lasteraamatutes.
Andmed:
Grethe Rõõm, Lohe Lembitu lood. Pahandus Ööbikuorus, Ajakirjade Kirjastus, 2009, lk 120
Grethe Rõõm, Lohe Lembitu lood. Kitserööv, Ajakirjade Kirjastus, 2010, lk 120
Linke netiilmast:
Karin Klausi arvustus Pärnu Postimehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar