Kahjuks ei näinud ma omal ajal lavalaudadel ei "Portselansuitsu" ega "Nagu poisid vihma käes". Need lavastused jäid minu ülikooliõpingute algusesse, millal teater lihtsalt vajus paariks aastaks tagaplaanile. Nüüd on sellest muidugi äraütlemata kahju. Mis kõik jäi nägemata!!! Kuid too õhtust õhtusse aset leidev kordumatu hetk ongi ju teatrikunsti juures see, mis meid ikka ja jälle sinna pimenevasse saali tagasi kisub.
Õnneks on mul võimalik lavastuste aluseks olnud tekstidega ka aastaid hiljem tutvuda ning ise oma lavastused konstrueerida. Võrreldes teatritega on minu mängumaa muidugi mõõtmatult vabam. Näiteks Teivit või Brutust võin oma lavastuses võtta mängima kelle iganes. Ehk Risto Kübar Ike ossa? Ja äkki võiks noor Kersti Kreismann Kiokona temaga lava jagada? Leheküljed mööduvad ning lavastus võtab mu peas aina kindlama kuju. Panen paika lava- ja helikujunduse. Ühes vaatuses oleks mul kindlasti pöördlava vaja ja lõpustseeni viin üldse ühte lagunevasse angaari Virumaal. Aplaus ja tuled süttivad. Teatriime on taas teoks saanud!
Andmed:
Jim Ashilevi, Nagu poisid vihma käes, Eesti Kirjanduse Selts, 2007, lk 98
Jim Ashilevi, Portselansuits: Näidend kahes vaatuses, Eesti Draamateater, 2007, lk 64
Linke netiilmast:
Dagmar Lambi intervjuu autoriga Õhtulehes
Ardo Kaljuvee arvustus Eesti Päevalehes
Madli Pesti arvustus Eesti Ekspressis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar