10-15 aastat tagasi oleksin ma sellest raamatust lihtsalt vaimustuses olnud. Mina olin üks neist kummalistest tegelastest (loodetavasti oli ikka mõni veel), kes kooliajal puhtast huvist ja hasardist lappas õhtuti kodus "Eesti kirjanike leksikoni". Kelle romaani või novellikogu ma peaksin järgmisena raamatukogust võtma? Mis see mees kirjutas? Aga too poetess?
Sellised paarilehelised intiimsemad tutvustused erinevate kirjanike kohta oleksid tollal minu valikuid palju lihtsamaks teinud. Väga raske oli valida kirjaniku vahel, kes sündis Kohilas kõrtsmiku pojana või kirjaniku vahel, kes nägi ilmavalgust Toolses rätsepa võsukesena. Eks siis tuli võtta mõlema kirjamehe raamatud ja need läbi lugeda.
Lugedes nüüd Arvo Valtoni mälestustekilde meie kirjanikest tekib tahtmatult soov millegi enama järele. Hetkel on see kõik liiga pinnapealne ja hõre! Valton on ju meie viimase poole sajandi üks juhtivamaid proosakirjanikke, kes võiks antud perioodi käsitledes tõeliseks süvasukeldujaks kehastuda ning mälusügavustest põnevaid lugusid pinnale tuua. Loodame, et kirjanikuhärral on veel pealehakkamist üks oma põlvkonna töid ja tegemisi kokkuvõttev raamat kirja panna.
Lugedes nüüd Arvo Valtoni mälestustekilde meie kirjanikest tekib tahtmatult soov millegi enama järele. Hetkel on see kõik liiga pinnapealne ja hõre! Valton on ju meie viimase poole sajandi üks juhtivamaid proosakirjanikke, kes võiks antud perioodi käsitledes tõeliseks süvasukeldujaks kehastuda ning mälusügavustest põnevaid lugusid pinnale tuua. Loodame, et kirjanikuhärral on veel pealehakkamist üks oma põlvkonna töid ja tegemisi kokkuvõttev raamat kirja panna.
Andmed:
Arvo Valton, Ühises hoovuses, Hea Lugu, 2018, lk 224
Linke netiilmast:
Janika Kronbergi arvustus Maalehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar