
Me näeme romaanis peategelase Jensi arusaamist, kohanemist, vastuhakku, põlgust ja lõpuks leppimist faktiga, et ta ema teenib vabrikutöö kõrvalt lisaraha enda ihu müües. Vilde annab hea stiili ja taktitundega edasi viie aastase poisikese maailmapildi avardumist. Jens hakkab mõistma maailma varjukülgi, hea/paha vahekorda ning inimeste ahtaid võimalusi. Teravalt tõuseb romaanis esile küsimus: Kas lapsel on õigus oma vanemaid hukka mõista ja neist lahti öelda nende „pattude“ pärast, mille "vili" ta tegelikult ise ongi?
Väike Jens leiab alguses lohutust usust ning kirikust. Kuid kasvades tutvub ta juba uue kolmainsuse ja religiooniga – Marx, Engels, Darwin ning sotsialism. See uus õpetus lubab tal lõpuks ka emale andestada ja mõlema osapoole südamesse rahu tuua. Selles romaanis vastab põline sotsialist Vilde ka lõpuks küsimusele, mis tõusis esile juba tema romaanis „Külmale maale“ – Kas on süüdi inimene või ühiskond? Vilde vastuseks on ühiskond. Ühiskond oma korralageduse, kõlvatuse ja valelikkusega sunnib vägisi oma liikmeid patustama ja süükandja rolli astuma. Siinkohal jään Vilde seisukohaga ikkagi opositsiooni ning ühiskonnal ainusüüd ei näe.
Andmed:
Eduard Vilde, Lunastus, J. Reevitsa kirjastus, 1909, lk 160
Linke netiilmast:
"Lunastus" Kreutzwaldi sajandi leheküljel
Toomas Liivi arvustus Sirbis
Toomas Raudami arvustus Sirbis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar