Läinud kevadel kuulsin autorilt, et uue Rampsu raamatu tööpealkiri on "Vanemuise pistoda". Kohe hakkasid minu hallid ajurakud mõtlema erinevate kuritegude peale, mida Mari, Sadu, Reilika, Olav ja Anton (unustada ei tohi muidugi ka Matit) võiks nüüd teatris lahendama asuda. Millise juhtumi Keränen neile puremiseks valmis kirjutab?
Nüüd muidugi selgus, et minul poleks salaseltsi detektiivide sekka üldse asja. Mina oleksin päevi mööda Vanemuise teatri koridore ringi konnanud ja näitlejaid rumalate küsimustega tülitanud, kuid tegelik kuritegu pandi toime hoopis Raadil asuvas Eesti Rahva Muuseumis, kust oli kaduma läinud üks väärtuslik museaal.
Minu täielikust ebapädevust tulenevad puudujäägid juhtumi lahendamisel korvasid muidugi salaseltsi liikmed kenasti oma tähelepanelikkuse ning suurepärase meeskonnatööga. Ramps esines taas oma teada-tuntud headuses ja lausa lust oli nende tegutsemist jälgida. Kõik Tartu pikanäpumehed võiks rahulikult mõnda teise linna kolida või sügavalt uute karjäärivõimaluste peale mõelda, sest salaseltsile neist küll hetkel väärilist vastast ei ole. Aga see tähendaks samas ju salaseltsi lõppu? Kui pole kuritegusid, siis pole ka nende lahendajaid vaja. Seega jääge ikka veel natukeseks Emajõe äärde ankrusse, sest teie kohtumistest Rampsuga tahavad väga paljud suured ja väikesed lugejad üle Eestimaa kindlasti täpsemalt teada saada.
Andmed:
Andmed:
Mika Keränen, Vanemuise väits: Salaselts Rampsu üheteistkümnes juhtum, Keropää, 2020, lk 222
Linke netiilmast:
Raimu Hansoni arvustus Postimehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar