NABA
Kui kivid olid veel pehmed, siis vanaisa vaatas
oma naba.
Naba oli must ja mudane. Naba
oli vaba.
Vanaisa vaatas oma naba, see oli vaba
nagu lind,
vaatas naba, imelik, et ta ei näinud seal
mind.
Must ja mudane tühjus, kõik mis seal haigutas
naba sees,
miski, mis pold mitte miski, aga veel oli seal
üks mees.
Tema just olingi mina, mina ise vaatasin vastu
sest nabast,
nii nagu konn vaatab konnale vastu mustast ja
mulksuvast rabast.
Mina ise olengi ise. Mina ise olengi
see.
Vaata mind, vanaisa, heida põgus pilk
üle vee,
sinna, kus laiub su naba, kas tõesti ei näegi
sa mind,
mina olen su kaheksajalg, sinu sukelduv
lind.
PUUD JA LINNUD
Kui kivid olid veel pehmed,
oli maa ilmatu suur,
puud rändasid maa peal ringi,
tüvi õlal ja juustes juur.
Puud rändasid nagu jutud,
mis sina rääkisid mulle,
jutu oksad viitasid vette,
jutu juured puutusid tulle.
Puud rändasid nagu kivid,
nad veeresid üle maa
ja kandsid laiali sõnu,
kes ise käia ei saa,
nad kandsid laiali hääli,
linnulaulu ja linnupesi,
ülal toetas neid madal taevas
ja all toitis allikavesi.
Linnud tundsid väikesi tähti.
Linnud oskasid liikuda.
Linnud mõistsid põimunud okstel
nagu päevake kiikuda,
linnud hõiskasid õisi õhku
ja puistasid märke maha,
mõned märgid jäid õhku rippu,
mõned langesid ääre taha.
Linnud külvasid kirju ja seemneid,
igasuguseid imesid.
Aga inimestele andsid
nad nii palju nimesid.
RADA
Kes metsa läheb
võib mõnikord avastada
et ta on ära eksinud
aga kes metsa tuleb
ei eksi kunagi
rada voolab
selge nagu allikas
kõik rajad voolavad metsa sisse
metsa sees on kõikide radade pesa
iga puu taga on tunda
mõne metsapagana lõhna
sipelgapesas sagitakse
aga see ei tule rahutusest
rahu on vaevumärgatav liikumine
vaikus on õrnade häälte kosk
lohus on vesi
ja mätaste vahel tüma maa
edasi ei saagi minna
tagasi ei saagi minna
ainult ringiga ainult ümberkaudu
võib kohale jõuda sinna
kus kohta ei ole
siin pole kohta siin pole ühtegi kohta
siin pole kohta kus olla
ometi nii palju
paiku kuhu panna pea
viibida jääda
panna pea metsa padjale
ja magada
magada magusalt metsasügavalt
magada sambla peal
magada mätta peal
magada kivi peal
nii nagu magati siis
kui kivid olid veel pehmed
PUUD JA LINNUD
Kui kivid olid veel pehmed,
oli maa ilmatu suur,
puud rändasid maa peal ringi,
tüvi õlal ja juustes juur.
Puud rändasid nagu jutud,
mis sina rääkisid mulle,
jutu oksad viitasid vette,
jutu juured puutusid tulle.
Puud rändasid nagu kivid,
nad veeresid üle maa
ja kandsid laiali sõnu,
kes ise käia ei saa,
nad kandsid laiali hääli,
linnulaulu ja linnupesi,
ülal toetas neid madal taevas
ja all toitis allikavesi.
Linnud tundsid väikesi tähti.
Linnud oskasid liikuda.
Linnud mõistsid põimunud okstel
nagu päevake kiikuda,
linnud hõiskasid õisi õhku
ja puistasid märke maha,
mõned märgid jäid õhku rippu,
mõned langesid ääre taha.
Linnud külvasid kirju ja seemneid,
igasuguseid imesid.
Aga inimestele andsid
nad nii palju nimesid.
RADA
Kes metsa läheb
võib mõnikord avastada
et ta on ära eksinud
aga kes metsa tuleb
ei eksi kunagi
rada voolab
selge nagu allikas
kõik rajad voolavad metsa sisse
metsa sees on kõikide radade pesa
iga puu taga on tunda
mõne metsapagana lõhna
sipelgapesas sagitakse
aga see ei tule rahutusest
rahu on vaevumärgatav liikumine
vaikus on õrnade häälte kosk
lohus on vesi
ja mätaste vahel tüma maa
edasi ei saagi minna
tagasi ei saagi minna
ainult ringiga ainult ümberkaudu
võib kohale jõuda sinna
kus kohta ei ole
siin pole kohta siin pole ühtegi kohta
siin pole kohta kus olla
ometi nii palju
paiku kuhu panna pea
viibida jääda
panna pea metsa padjale
ja magada
magada magusalt metsasügavalt
magada sambla peal
magada mätta peal
magada kivi peal
nii nagu magati siis
kui kivid olid veel pehmed
PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja asu lugema. :)
Andmed:
Hasso Krull, Kui kivid olid veel pehmed, Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 130
Linke netiilmast:
Aare Pilve arvustus Loomingus
Joosep Susi arvustus Sirbis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar