Henrik Visnapuu - Kirg ja kodumaa (2017)

VALGE LUMELAUL 

Hää meel, et sajab lund. Helk pehme kumab silma.
Nüüd tuleb pühapäev. Rõõm, valgus huljub ilma.
Ja tasa kustub meeleheite muutlik valu.

Mu sõber, pärani on minu vaikne talu.
Ning põrand küüritud. Laudadel linad valged.
Ja talu rahval rõõmust ülenenud palged.

Too oma igatsused, sõbrad! Tule sisse.
Ja ole vaikimeeli meie rõõmu sees.
Pikk pühapäeva tee viib meeled iludesse,
kus igavesed tuled süttind igaviku ees.

Nii saame lumeigatsuse härda meele
siin argipäeva künnimaade pääl.
Ja langeb imeline valgus meie teele
neist pikist pühapäeva teedest sääl.


KÜMNES KIRI INGILE

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhrupääd,
suhkrupäie all sina lääd.

Kuused latvadel kandsid kuid,
lumilinnud painutid puid,
unen nägid nad unest und,
langeden peksid tiivuga lund.

Mäletad, Ing, seda alleed
seda üksikut lumist teed,
kust me jooksime kinni käest
lume lennaten alla mäest?

Ühel ristteel lumde sa
kiskusid mino endaga.
Mäletad, veersime alla mäest,
võet kinni kaelast ja käest?

Hiljem leidsime metsa seest
igalt poolt "armas" eest.
Kuused olid kui suhkrupääd.
Suhkrupäie sean sina lääd.

-----------

Nüüd olen sinota siin,
südämen sõnatu piin.
Mäletad, Ing, seda alleed?
Sa mida minota teed?


TALVINE TEEKOND

2.
        Vaadake täiskuud,
külm on ta küljest murdnud killu.
        Põlised puud
pakases seisvad täis õitsevat lund,
Saturn maa ja planeete vahet sillutab,
tillukesilt tähilt pudeneb hõbetuhk.
Kuidas olete te heitnud puhkama,
kuidas võite te magada ja näha und?

Mina pean minema
oma leevikest, oma talitsiitsitajat
        vaatama
enne veel, kui koidab hommikune vine
         ning ärkab maa.
Taevas on veel hahk.

Aiast lahkudes
        noored kuused
puudutavad mind lumiste käppadega.
Pea olen kui tume täpp,
liuglev keset lumist lina.
Magad siisiken, sina.
Kas sina eile nägid:
kass kahe käpaga pesi suud,
et tuleb külaline?

Kaudu oru, künka ja küla
jäljed rööbiti tõmmat suuna,

järv, maantee ja mägi.
Telefonipostid laulavad kui mesipuud.
Üksikud reed
vastu tulevad.
Majad kahel pool teed,
silmadeks punased tuled,
valvad nagu jõuluööl.
Süda kiiremalt lööb,
on nii pidulik sõit,
lapsepõlves kui oleks just,
ümiseks kirikust sõites "Petlema õit".
        Oo, minu laas,
                minu mets tume, tõsine, must,
sina laotad lumiseid tiibu!

Rada varjune viib
sinna, kuhu minema pean taas,
et mina näeksin oma laanepüüd.

Viimsed tähed võitlevad
hahakas-kollase päeva vastu,
maani kostab võitluse hüüd.
Metsade takka
tõuseb kui virmaliste sõit - 
see on päike, kes hakkab
päevaselle teekonnale astuma.
        Ma pean kiirustama:
kui esimene kiir
        üle sügava hange
minu leevikese pessa langeb,
oo, tema tiivuskleb ära.
Kuidas saan
mina siis teda äratada.
Sadu on tema radu
ning lõpmatu lai on laas.

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (praegu kõnetasid just talvega seotud luuletused, kuigi muidu Visnapuu meil ju pigem tärkava kevade laulik). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. Samuti on selle valikkogu koostaja Vallo Kepp kirjutanud raamatu lõppu vägagi põhjaliku ülevaate Visnapuu elust ja tema teekonnast luuletajana, mida toetab ka rikkalik valik päevapilte. :)


Andmed:
Henrik Visnapuu, Kirg ja kodumaa, Tänapäev, 2017, lk 288

Linke netiilmast:

Janika Kronbergi artikkel Sirbis

Jaanika Kressa artikkel Kultuuris ja Elus

Marko Tiideleppa arvustus leheküljel Uudised.ee