Õpetajana on äraütlemata tore tunne, kui üks hetk hakkavad õpilased ise sulle raamatuid soovitama. Nõnda seadsingi see nädal sammud raamatukokku, et sealt laenutada Mai Raeti noorteromaani "Valu tühi veetlus", mida oli mulle üks minu üheksanda klassi tüdruk soovitanud.
Teos pidi tema sõnul olema täpselt paraja pikkusega, eluline ja üleliigse täitematerjalita. Ta ise oli selle paari õhtu jooksul põnevusega läbi lugenud ja väga rahule jäänud. Mis on igati mõistetav, sest romaani peategelase Sandra loo mingi aspektiga saab iga noor lugeja kindlasti rohkem või vähem samastuda. Olgu selleks õpingute alustamine keskkoolis, aina iseseisvamaks muutuv elukorraldus, hirmud ja ootused tuleviku ees või esimesed tõsised armumised ja südamemurdumised.
Endalgi läks raamatu lugemise kiiresti ja tegelikult oleks isegi natuke seda täitematerjali juurde soovinud, sest osadest (üpriski tõsistest ja valusatest) teemaliinidest mindi ainult riivamisi mööda ning oleks oodanud kirjanikult nende põhjalikumat avamist (Lukase lapsepõlv, Mirjami "uus sõber"). Viimase paar peatüki juures tabasin end mõttelt, et kohe hakkavad ju raamatu leheküljed otsa saama ning selle või teise teema juurde pole autor veel tagasi tulnud. Ehk oleks need võinud üldse kõrvale jätta.
Endale läks enim korda romaanis käsitletud tahtlik enesevigastamise temaatika, mille kohta käivaid peatükke oli küll valus lugeda, aga samas aitas saada paremat pilti seda tegeva inimese mõttemaailmast ja põhjustest. Kuid raamat ei kisu ka sellist rasket teemat käsitledes väga tumedatesse toonidesse, sest Sandra näol on tegemist tegelikult sisemiselt tugeva noore neiuga, kelle eneseotsingud võiks paljudele temavanustele lugejatele korda minna.
Andmed:
Mai Raet, Valu tühi veetlus, Tänapäev, 2018, lk 190
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar