Jaan Sudak - Mia nägi unõs... (2021)

Unenägudest palju isiklikumaid asju meie eludes pole. Ainult sina koged neid ning proovid hommikul ärgates neist õiget sotti saada. Teistele oma unenäost jutustamine on juba nagu pimedale elevandist rääkimine. Nad nagu saavad aru ja suudavad isegi ehk samastuda, aga päriselt nad ei saa kunagi aru, mida sa kogesid. Ja kas sa isegi?

Kuigi me kõik ilmselt mõtestame ja tähtsustame unenägusid natuke või rohkem erinevalt, siis erinevates kultuuriruumides on aja jooksul ikkagi välja kujunenud omad seletused unenäos nähtud sündmuste või esemete tõlgendamiseks. Jaan Sudak võtab oma raamatus "Mia nägi unõs..." vaatluse alla kihnlaste uskumused unenägude kohta, kuid eks seda saab rahulikult tervele meie väiksele kultuuriruumile üle kanda. 

Näiteks minu vanaemale (pärit Sõrve poolsaarelt) meeldis ikka hommikuti oma unenägudest rääkida. Ega ma palju neist ei mäleta, aga sita unes nägemine tähendas Saaremaa inimesele täpselt sama, mida kihnlasele, ehk varsti oli raha oodata. Nendel hommikutel suundus vanaema esimese asjana R-Kioskisse kolme mänguväljaga Bingo piletit ostma, sest suured rahamäed olid meie poole teel. Kahjuks ei mäleta, kas mõnele nendest unenägudest järgnes ka võidukas lotokolmapäev (ehkki vahel tulid nurgad ikka kokku), kuid järgmine sarnane unenägu tähendas jälle hommikust jalutuskäiku R-Kioski suunas.

Ise lugesin suure huviga unenäoennete selgitusele (mis on 2/3 raamatust) eelnenud Sudaki ülevaadet unenägude uurimise taustast meil ja mujal. Aga kindlasti vaatan oma unenägudele hommikuti hoopis teise pilguga tagasi, kui järgmine kord mõni siga, rott või täi neisse ära eksib. Ehk ostan mõnikord ka mõne lotopileti vanaema mälestuseks.

Andmed:

Jaan Sudak, Mia nägi unõs...: Uni ja unenäod eesti rahvapärimuses, Varrak, 2021, lk 296

Linke netiilmast:

Reet Weidebaumi uudislõik ERR-is

Ott Heinapuu arvustus Keeles ja Kirjanduses