Voldemar Panso - Portreed minus ja minu ümber (1975)

Ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa ise oled - nende kuldsete sõnadega on raske vaielda. Eks me ümbritse end ikka inimestega, kellega meil on laias laastus ühised tõekspidamised ning huvid. Nendest saavad sinu kaasteelised ja kunagi koos käidud teele tagasi vaadates alles mõistad, kui suur mõju neil oli sinu sinuks kujunemisel.

Kui vaadata Voldemar Panso sõpru, kolleege ning õpetajaid, siis saab ülal mainitud vanasõnale vastata vaid ühe sõnaga - LEGEND. Tuglasest, Lurichist, Stansilavskist ja paljudest teistest läinud sajandi suurkujudest maalib Panso sooja huumori ja tähelepaneliku silma abiga elulähedased portreed, mis pole tegelikult midagi muud, kui ühe suurmehe sügav kummardus ja tänusõnad Pansost Panso teinud inimestele. Meister tunneb meistrit!

Suur osa isikuid, kellest Panso oma raamatus "Portreed minus ja minu ümber" kirjutab, väärivad kõik oma isiklikku telliskivi mõõtu monograafiat (mitmest neist on selliseid muidugi ka kirjutatud). Kuid mulle läksid kõige rohkem hinge Panso portreed oma õpetajatest. 

Muidugi on kõigile meie teatrilooga vähegi kursis olevatele inimestele teada Panso õpingud Moskva Teatriinstituudis ja sealt kaasa võetud Stanislavski koolkonna mõjud (Panso "teise ema" Maria Knebeli portree), mis siiani Panso enda õpilaste ja omakorda nende õpilaste näol kujundavad meie teatrimaastikku. 

Aga eriti soojad olid Panso mälestused Nõmme Gümnaasiumi päevil nende klassi eest seisnud õpetajatest. Vana roomlane Tamm ja alati energiast pakatanud noor Pahvka - õpetajad, kes tegid lihtsalt pühendumusega oma tööd ja enda teadmata andsid olulise panuse meie tulevase teatrilegendi arengusse. Ühinen siinkohal koos Pansoga sügavaks kummarduseks kunagiste ametivendade ees. Teie töö mõju on siiani tunda!

Andmed:

Voldemar Panso, Portreed minus ja minu ümber, Eesti Raamat, 1975, lk 292