Andrus Kivirähk - Mälestused (2021)

Mina olen rahvakirjaniku kõige uuem raamat. Ütlen kohe ausalt, et ei ole lihtne mina olla. Kindlasti olete kuulnud minu kuulsusrikkast suguvõsast, kellest mitmed on suurema või väiksema märgi meie kultuurilukku jätnud. Tunnen ennast natuke olümpiale mineva Eesti sportlasena, kes on "kindel medalisoosik". Kui oma tulemust ära ei tee, siis ei jõua seda kirumist pärast ära kuulata.

Vahel ikka uuritakse, mis on su esimene mälestus. Mina mäletan esimese asjana, kuidas ma oma vendade ja õdedega ühes hämaras ruumis suures kuhjas koos olime. Kõik lõhnasime alles trükivärvi järele ja ei suutnud kuidagi ära oodata, millal oma uue omanikuga kohtume. Saab selleks mõni vana professorihärra või hoopis edukas kinnisvaramaakler, kes otsib oma puhkusereisiks uut kaaslast basseini kõrval losutamiseks?

Järsku läksid tuled põlema ja meie ümber hakkasid inimesed ringi siblima. Meie saime kohe aru, et nüüd tuleb end kõige paremast küljest näidata. Ütlevad ju küll, et ära hinda raamatut kaane järgi, aga eks ta mõnes mõttes üks missivõistlus ikka ole. Mõnda mu vendadest või õdedest lapati põhjalikult ja mindi siis temaga kassasse. Mõni jälle võeti lihtsalt kuhjast ja läinud ta oligi. Kuuldused levisid, et koht müügiedetabeli tipus on suhteliselt kindel.

Ja siis tuli minu kord! Mäletan nii hästi, kui too mustas talvemantlis noormees mu kätte võttis. Sain kohe ta silmist aru, et tagasi mind ei panda. Jõudsime vaevalt poest välja, kui ta juba mind lugema hakkas. Esiteks kohkusin sellest täitsa ära, sest arvasin, et kohe põrutab ta vastu lähimat laternaposti või veel hullem mõne auto alla. Ja siis olen ju mina süüdi! Aga peagi sain aru, et ta ei tee seda esimest korda. Tal oleks kui mõni radar küljes olnud, mis lubas tal mööda tänavaid nõnda turvaliselt liikuda. Ma tundsin end täiesti kindlalt tema käte vahel.

Järgmistel päevadel viis ta mind ka trammi ja bussiga sõitma. Isegi oranži rongiga sõitsime paar peatust. See meeldis mulle kõige rohkem! Meie pealinna tunnen ma läbi ja lõhki. Võiksin ise teile väikese giidituuri teha. Aga kahjuks väljamaale ma ei jõudnud ja see on täielikult mu enda süü. Nimelt polnud ma piisavalt paks! Mu omanik luges mu paari päevaga läbi ja nõnda lõppesid ka mu rännakud. Aga sellest pole hullu! Mul on mida meenutada, kui nüüd koos oma kuulsate onude ja tädidega tema riiulis koha olen leidnud. Ja unistus väljamaareisist pole kadunud, sest kuuldavasti võetakse meie suguvõsa liikmeid ikka suhteliselt tihti riiulist alla. Üks tonte ja kratte täis vanaonu käib üpris tihti meil komandeeringus. Miks ei võida mindki kunagi näiteks Egiptimaale kaasa võtta?

Andmed:

Andrus Kivirähk, Mälestused, Varrak, 2021, lk 216

Linke netiilmast:

Kaspar Viilupi arvustus ERR-is

Karl Martin Sinijärve arvustus ERR-is

Autor oma raamatust ERR-is