Karin Hallas-Murula - Eesti teatrimajad (2023)

Kui jätta kõrvale kodu ja koolimaja, siis ilmselt veedan ma kõige rohkem oma aega erinevates Eesti teatrites. Nagu igal teatrisõbral, nii on ka minul välja kujunenud omad lemmikud, kuhu õhtuti suurema rõõmuga sammud sean. Lisaks lavalt saadud elamusele on omaette kogemus jalutada etenduse eel või vaheajal mööda maja oma "kohustuslikke ringe".

Eks minusuguseid on veel palju, sest Karin Hallas-Murula raamat "Eesti teatrimajad" on järjekordne tõestus selle kohta, kui väga me rahvana teatrit armastame. Mängigu näitlejad rabas, küünis, talumajas, hobuveskis, mõisahäärberis, vabrikuhoones või suures teatrimajas - meie tuleme kohale! Ja oleme seda teinud juba üle pooleteise sajandi. 

Hallas-Murula raamatu kohta sobib suurepäraselt "Maailma otsas: Pildikesi heade inimeste elust" pärit lause "Sai nutta ja naerda!", mida teatrisõber Vooremäe iga teatrietenduse järel kasutas. Meie teatrimajade ajalugu on täis suuri eneseületusi ja kauneid arhitektuuripärle, mis siiani ootavad iga õhtu tulede säras teatrisõpru. Kuid kahjuks ka otses ja kaudses mõttes tuld ja tõrva. Kui palju kaunist on hävinud, hävitatud või lastud hävida? Kui palju on jäänud omakeskis vaidlemise tõttu tegemata või venima? Õnneks on tänu vaidlemisele ka halbu asju tegemata jäänud. Näiteks oli ühel hetkel 1930. aastatel laual ka Eesti draamateatri (tollal küll veel Tallinna saksa teatri) hoone lammutamine. Aga sõjaeelse Vanemuise hoone saatus kriibib ikka, kui vaatan vanu fotosid.

Aga kui me teatrit nõnda ei armastaks, siis ei läheks meile ka rahvana korda, mis saab Estonia ooperiteatrist (juurdeehitus vs. uus teatrimaja). Meil ei oleks inimesi, kes on aastakümneid käinud oma Kolgata teed Tallinna linnateatri valmimise nimel. Isegi Narva jõudis teater peale aastakümneid tagasi. Me lihtsalt ei oska teisiti.


PS: Mina ootan kannatamatult selle aasta sügishooaega, et seada sammud meie teatrimajade uue peatüki suunas Laial tänaval. Kindlasti saab nutta ja naerda. :)

Andmed:

Karin Hallas-Murula, Eesti teatrimajad: Kaskedega küünidest tänapäeva arhitektuurini, Eesti Teatriliit, 2023, lk 320

Linke netiilmast:
Robert Treufeldti arvustus Sirbis

Marju Kõivupuu - Aastaringi jutukera (2024)

Raske on ülehinnata Marju Kõivupuu ja Reet Hiiemäe rolli rahvapärimuse populariseerijatena viimaste kümnendite jooksul. Pühapaikadest armuloitsudeni ja katkupärimustest põrguteni - tänu neile kahele on hulk vanarahva tarkust jõudnud arhiiviriiulitelt lugejateni. Ja nõnda ehk ringiga tagasi rahva teadvusesse.

Nüüd saavad ka pisemad lugejad rahvakalendri tähtpäevade ja teiste meile tähtsate pühade tagamaadega tutvuda. Marju Kõivupuu "Aastaringi jutukera" võtab väikese lugeja käekõrvale ja viib ta rännakule nääridest jõuludeni, kaaslaseks Regina Lukk-Toompere kaunid illustratsioonid. Saame tuttavaks Nääripoisi, Lauritsa, Tahma-Tooma, Kadri, Mardi, Kristjan Jaagu ja paljude teiste toredate tegelastega, kellel kõigil on oma lugu rääkida. 

"Aastaringi jutukera" võiks kuuluda iga algklassi juntsu lugemisvarra. Pidevalt kurdetakse ju, et vanad kombed kaovad aina kiiremini. Aga kombed ongi lihtsad ununema, kui me ei tea nende tõelist sisu ja olemust. Sellised raamatud aitavad seda protsessi natukenegi pidurdada ja ehk isegi vastupidises suunas liikuma panna.

Andmed:

Marju Kõivupuu, Aastaringi jutukera, Varrak, 2024, lk 128

Linke netiilmast:

Intervjuu autoriga Postimehes

Karl Martin Sinijärve arvustus ERRi kultuuriportaalis