Eesti nõid (2022)

Vahel tahaks kohe lugeda mõnd uurimust või teadustööd, kus võetakse vaatluse alla nõid kui institutsioon/amet tänapäeva ühiskonnas. Ma ei tea, kuidas on mujal Euroopa riikides lood nõidadega 21. sajandil, aga Eestis paistab täiesti normaalne olevat oma CV-sse kirjutada nõid/ennustaja. Rääkimata sellest, et end kvaliteetajaleheks pidav väljaanne paneb oma veebilehele artikleid pealkirjadega à la "Nõid-Nele sõnul valitsuses pikka rahuperioodi ei tule", nagu see oleks täiesti tõsiselt võetava inimese täiesti tõsiselt võetav seisukoht. Ja siis me imestame, et osad ei taha uskuda teadlaste töö vilju, mis inimelusid päästavad.

Kui reaalses maailma saadaksin esimese ennustamise või nõiajutuga tuleva tegelase sügavale metsa puu taha, siis raamatumaailmas olen alati nõidade/võlurite temaatikat vägagi nautinud (eks minu põlvkond kasvas ka Harry Potteri filmide ja raamatutega üles). Nõnda oli ka sel kevadel ilmunud jutukogu "Eesti nõid: 15 algupärast nõiajuttu" kohe minu ostukorvis. Tegemist on juba mitmenda Indrek Hargla koostatud ja kirjastuse Raudhammas poolt välja antud kogumikuga, mis annab reale kodumaistele (ulme)kirjanikele põneva võimaluse kirjutada mingil ühisel teemal ja vaadata, kuhu kellegi fantaasia ja sulg välja jõuab (eelnevalt ilmunud elavatele surnutele, Eesti alternatiivajaloole ja Kreutzwaldi loomingule pühendatud kogumikud).

Sel korral olid töös neliteist kirjanikku, kes lasid oma fantaasial ikka korralikult ringi joosta. Küll Eestimaa väikestes külades, Toompea lossi võimukoridorides ja Aafrika džunglites. Sama lai, kui on lugude geograafia, on ka ajaline mõõde. Nõidumine käib läbi sajandite ning näeme väga erinevaid nõiaks olemise versioone (klassikalisest külanõiast kontorit omava FIE-ni) ja ka ühiskondlikku suhtumist neisse (mis on üldjuhul positiivse tooniga, sest nõiad pakuvad tavaliselt kasulikku "teenust"). Nende lugude kangelased võivad tõesti rahuliku südamega oma CV-sse ametinimetuseks NÕID panna, sest siin ei lapita taro kaarte, vaid mängitakse inimhingede ja tervete impeeriumite saatustega.

Tahaks öelda, et tegemist on ka kõige ühtlasema tasemega kogumikuga, mis seni Hargla poolt on kokku pandud selles "sarjas". Nii 2-3 lugu olid teistest nõrgemad ja oleks ehk võinud ehk välja jääda või kirjaniku kätte ülevaatamiseks minna, kuid just keskmise tasemega võib igati rahule jääda (eks see ole ka üldisem hinnang meie ulmekirjanduse lühiproosa tasemele). Ise nautisin väga just minevikus toimunud tekste, kuid eks see ole minu üldise (alternatiiv)ajalookirjanduse lembuse tõttu mõistetav. Mõne teksti puhul tekkis ka tunne, et see kirjaniku loodud maailm või tegelaskond vajaks lausa laiemat väljundit romaani või eraldiseisva jutukogumiku näol. Ehk läheb õnneks ja kohtun mõne nende lugude nõiaga veel mõnes raamatus, aga kui mitte, siis jään põnevusega ootama, mis on järgmine teema, mille kirjastus Raudhammas ja Indrek Hargla kirjanikele järada annab.

Andmed:

Indrek Hargla (koostaja), Eesti nõid: 15 algupärast nõiajuttu, Raudhammas, 2022, lk 486

Linke netiilmast:

Heli Illipe-Sootaki intervjuud autoritega Reaktoris

Tõnis Hallaste arvustus Sirbis
Leila Liivaku arvustus Reaktoris

Valdur Mikita - Mõtterändur (2022)

Valdur Mikita rändab jätkuvalt mõnuga mööda meie ugrimugrilikke loodus-, keele- ja mõttemaastikke. Neil rännakutel pähe karanud tähelepanekud ja mõttevälgatused jõuavad kenasti ka kaante vahele ja on jätkuvalt lugejate seas väga populaarsed. 

Oma olemuselt meenutab "Mõtterändur" mulle ühe rändaja taskumärkmikku (Mikita on ise raamatule igati sobivalt pannud alapealkirjaks "Taevalike eksirännakute taskuraamat"). Kujutan vaimusilmas ette, kuidas sättides kaasiku taga kuusikus mõnele mõnusale mättale puhkama või jõudes õhtul pikalt jalutuskäigult tagasi ja enne tuppa astumist vanal pingil sauna ees jalgu sirutades, tuleb see märkmik lupsti Mikita taskust välja ja sinna lähevad kirja päeval sinuga teel ühinenud mõtted. Nende seas on uitmõtteid, muremõtteid, põhimõtteid, kinnismõtteid, täitsa geniaalseid mõtteid ja natuke sõgedaid mõtteid. 

Mikita mõtete metsas saab iga eestlane vabalt ringi rännata. Mõne mõtte juures seisatades heakskiitvalt kaasa noogutada ("Metsast on meile ühekorraga saanud nii kirik, kultuurimaja kui ka tervisekeskus."), teise juures jooksuga kaaslast otsima minna, kellega seda "hiilgavat mõtet" jagada (mitu korda hüüatasin kodus: "Ma pean sulle selle koha kindlasti ette lugema!") ning kolmanda juures tõdeda, et nüüd on autor minu arvates küll täielikult rappa läinud (minu jaoks oli selleks "Pessimist manifest"). Aga usun, et natuke või isegi päris palju äratundmisrõõmu kogeb iga eestlane, kes Mikita mõtete metsa matkama satub. 

Tegelikult läheb süda kohe eriti soojaks, kui näen terve suve jooksul suurte raamatukettide müügiedetabelite esirinnas just Mikita ja Jüssi teoseid. Mõlema mehe südameasjaks on ju nende erinevate ugrimugrilike maastike kaitse ja säilimine. Kui on ostjaid, siis on loodetavasti ka lugejaid ja kui on lugejaid, siis on ehk ka aina rohkem inimesi, kes valutavad südant nende küsimuste üle ja midagi ka olukorra parandamiseks ühiselt ette võtavad. Head mõtted → head teod!

PS: "Mõtteränduris" on peatükk "Kõik presidendi mehed ehk eestlase läbikatsumise", mis sisaldab testi, kus saad teada, kui eestlane sa oled. Minu tulemuseks oli 46/50 ehk murumütsiga eestlane. :)

Andmed:

Valdur Mikita, Mõtterändur: taevalike eksirännakute taskuraamat, Välgi Metsad, 2022, lk 208

Linke netiilmast:
Urmas Lüüsi arvustus Eesti Ekspressis

Marje Ernits - Tavaline surm (2022)

Olles lugenud mõned kümned leheküljed Marje Ernitsi romaani "Tavaline surm", mõtlesin, et see on üks nendest koroonaromaanidest, mille jõudmine raamatulettidele tundus paratamatusena. Aga umbes kolmandiku peal taipasin, et tegelikult on tegemist hoopis kohanemisromaaniga ja ehk isegi mingi nurga alt noorsooromaaniga.

Tegevuse taustaks on tõesti koroonaepideemia oma kaasnähtudega (koondamised, haiglate ülekoormus, kiirtestid koolides), kuid tegelikult on tegemist ühe pere traagilise looga, kus mulle ootamatult tõusis keskmesse hoopis noorema põlvkonna (18-20-aastased õde-vend) pingutused ja eneseületused, et tulla läbi paksu ja vedela. Pereema kuju ja otsused enne ning pärast tragöödiat tekitasid samas väga suuri küsimusi. Ei meenu teist nõnda ebasümpaatset tegelast viimaste lugemiselamuste hulgast.

Eks "Tavaline surm" kokkuvõttes oligi üks suhteliselt sirgjooneline ja lihtsakoeline olmeromaan, mis üritab natuke sotsiaalset kriitikat teha, oma kaasaega peegeldada ja lugejale ehk ka äratundmisrõõmu pakkuda, sest tegelased peaks olema ju elust enesest. Sinu naabrid, töökaaslased, sugulased või ehk su enda pere. Sellistele raamatutele on alati lugejaid leidnud, kuid nende suurim probleem on selles, et nii nädala või kahe pärast ei mäleta konkreetsest raamatust suurt midagi ja lõpuks sulavad need kõik üheks lugemiselamuseks kokku.

Andmed:

Marje Ernits, Tavaline surm, Eesti Raamat, 2022, lk 144

Karl August Hindrey & Mart Laar - Aovalged aknad (2022)

Ärkamisaeg, mis on vastuvaidlematult üks meie rahva ajaloo olulisemaid ja määravamaid perioode, ei ole väga palju ilukirjanduse lehekülgedel kujutamist leidnud. Kuigi ilukirjanduslikku potentsiaali omab see ajajärk küll - rahvast ühendav suursündmus üldlaulupeo näol, suured isiksused (Jannsen, Koidula, Hurt, Jakobson, Kreutzwald), sisemised ja välised vastasseisud. Isegi 1930. aastatel, kui oli ajalookirjanduse kuldaeg, jäi ärkamisaeg valikust kõrvale (fookus oli muistsel vabadusvõitlusel ja vabadussõjal), kuigi tollal oleks saanud ju veel kirjanikud koguda kirjutamiseks mälestusi ja materjali inimestelt, kes ise neist sündmustest osa võtsid või mõne juhtfiguuriga isiklikult kokku puutusid. Ehk peljati Jakobsoni või Jannseni poole valimist/eelistamist ning seega vene või baltisaksa pooldaja tiitlit? Või polnud see lihtsalt piisavalt "seksikas" teema, sest ei saanud lahinguväljal igipõlistele vastastele kohta kätte näidata?

Karl August Hindrey vähemalt soovis lugejatele omapoolset pilguheitu ärkamisaega pakkuda, kuid tema plaanid jäid alanud maailmasõja ja Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu poolikuks ja käsikirja. Nüüd on Mart Laari (kelle sulest ilmust hiljuti ka monograafia Hindrey kohta) kaasabil käsikiri natuke täiendust saanud ja lugejateni jõudnud (Hindrey poolikuks jäänud käsikiri trükiti küll ära juba 1995. aastal). 

Kuid romaanis "Aovalged aknad" ei kohta me Koidulat ega Jakobsoni, vaid Hindreyle omaselt on suure ajaloosündmuse taustal fookuses "väike inimene". Olgu selleks parun Wessar, mõisavalitseja Kattvell, notar Uudopärt või isepäine ja hakkamist täis poisike Peeda. Otseselt nemad ju kuidagi neid ajaloosündmusi ei mõjuta, mis 19. sajandi keskpaiku meie maal aset leidsid. Nemad tegid oma päevatööd, käisid kirikus ja kohalikus kooris laulmas või pilli puhumas. Kuid nemad ja tuhanded nendesugused muutsid ajalookäiku ja ühe rahva saatust sellega, et nende mõttemaailm ja usk endasse muutus (seda ka parun Wesseri moodi baltisakslastel). Ja kui ühele rahvale panna pähe mõtte, et nad on midagi rohkemat, kui lihtsalt põllul küürutavad tööloomad, siis hakkab asju juhtuma. Vaikselt, aga hakkab!

Oma stiililt ja jutustamislaadilt kannab "Aovalged aknad" kindlasti oma ajastu märki, kuid pilguheit sellesse aega on ehe ning täis põnevaid ja eriilmelisi tüüpe. Minu enda vaieldamatuks lemmikuks oli pisikese häbi ja trotsi täis Peeda teekond Tartusse ning poisi iseseisvumiseni selle käigus, mis mitmeski mõttes oli võrdkujuks meie rahva püüdlustele iseolemise poole. Meie kohuseks on mitte unustada kõigi nende "väikeste inimeste" panust selles pikas teekonnas.

Andmed:

Karl August Hindrey & Mart Laar, Aovalged aknad, Varrak, 2022, lk 304

Mairi Laurik - On aeg! (2021)

Mairi Lauriku romaani "Mina olen Surm" olen viimaste aastate jooksul korduvalt ja edukalt soovitanud õpilastele, kellel käsil põhikooli viimased klassid. Nad on raamatule alati andnud positiivset tagasisidet ja seda ka ise klassikaaslastele soovitanud. Teadsin juba tükk aega, et Laurik on Roometi loole ka järje kirjutanud ning mul oli see aina pikemaks kasvavas "lugeda vajavate raamatute" nimekirjas olemas, kuid lugemiseni jõudsin alles nüüd. 

Kui esimeses osas saime tuttavaks Roometi ning tema võimega näha inimeste elukellasid (taustal ka suhted koolis ja armumine Meritisse), siis teises osas keskendub suures osas Roometi-suguste ehk Surmade võrgustiku tausta ja maailma avamisele (natuke tähelepanu saab ka Roometi perekond ja suhe Meritiga). Roomet tutvub teiste omasugustega ja kistakse peagi ka ühte natuke segaseks ja kaugeks jäävasse rahvusvahelisi mõõtmeid võtvasse mõrvamüsteeriumisse, mis peaks olema romaani põnevamaks sündmuseks, kuid kahjuks seda rolli välja ei mängi (esimeses osas toimunud kallaletung Meritile oli tunduvalt parema pingega kirjutatud).

"On aeg!" jätab pigem sellise vaheetapi mulje, mis on mõnes mõttes vajalik enne (eeldatavasti ilmuvat) kolmandat osa, et aidata paremini mõista kõiki neid Surmade keelde, kohustusi ja eripärasid. Samuti laoti siin raamatus (taas eeldatavasti) vundament sellele "suuremale kurjusele", mis oma esimest palet näitas, kuid see oleks pidanud olema natuke selgepiirilisem ja panema selgelt ootama järge. Nõnda soovitangi seda osa lugeda neil, kellele esimene osa väga-väga meeldis. Teistele ütleks, et oodake ehk kolmas osa ära ja siis lugege mõlemad juba ühe korraga.

Andmed:

Mairi Laurik, On aeg!, Tänapäev, 2021, lk 168

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris

Aliis Aalmann - Verihaljas (2021)

***

meie maad on üsna soised, meie härjad

jäärapäised. meie naised mitme väega. meie

mehed kuldse käega.

meie maad on rabedad. meie naabrid kadedad

meie loomad usinad. armastame sosinal

kusagil voolas siia me veri, silmapiiril

loksuv läänemeri

sirutas juured ja jätked, jõi neid jõgesid

ja järvi

värvis maastiku koduvärvi

kasvatas endast hiied ja loopealsed

kandis samblamantlid ja rahnud

pärast tõrva, tuhka, tuld

pussnugadest põimit' pilvi

ja kõigest hoolimata

pole me lahkund


***

mul on käimata kohtade igatsus

ja raske vandersellipaun õlal

unistan paigust, kuhu rööpad ei vii

tahan jõuda sinna

kus võiks kohtuda me varjud

ka siis, kui päikest ei ole

aga juba on möödanik

varjutanud sooned mu paberkehale

ja ma ei tea, kas jõuan ilmuda sinna

mille seintel mu nime veel pole


oli

kohtasin teda härmatise peegelduses
mul olid jäätunud tedretäpid ja udused silmad

sulatasin ja sulasin

oli oht kaduda. hõõguda. valguda

kellukate vahele sääskedele söögiks

oli oht, oli tunne

ja loojangu selgroo tuhmudes

vajus mälestus järve kohal

pelgalt kastepiisapilveks

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Selle aasta Betti Alveri kirjandusauhinna žüriile igatahes meeldisid. Mina nende valikuga igati nõus. :) 


Andmed:
Aliis Aalmann, Verihaljas, SA Kultuurileht, 2021, lk 94

Linke netiilmast:

Mihhail Trunini arvustus Sirbis

Sten Sanga portreelugu Võrumaa Teatajas

Iiris Viirpalu arvustus Värskes Rõhus 

Heli Künnapas - Mälestusteta suvi II (2022)

"Mälestusteta suve" teine osa jätkab üldjoontes täpselt samade teemade ja tegelasringiga, kus esimene osa lõppes. Ehk kõige suurem muutus on tegelikult see, et tegevus on sel korral palju pikema ajaperioodi peale jaotunud, kuid suvi naljakal kombel sinna sisse ei mahu.

Künnapas on võtnud luubi alla samad teemat, mis esimeses osas: noortevahelised (armu)suhted, keskkonnakaitse ning lähisuhtevägivald. Kuid kõik kolm teemat on sel korral natuke teise fookusega ja kindlasti ei korda romaan üks ühele eelmist osa. 

Suhete osas on keskseks küsimuseks pärast suhte purunemist oma eluga edasi minemise võimalikud variandid ja noore inimese suutlikus/suutmatus tugevate tunnetega toime tulla. Kui esimeses osas oli keskkonnakaitse teema väga lokaalne, siis sel proovitakse inimeste teadlikust tõsta ja käitumismustreid muuta juba riiklikul tasandil (jätkuval olen väga rõõmus, et see teema on leidnud oma tee ka noorteromaanidesse). Kõige rohkem kiidusõnu on aga väärt koduvägivalla temaatika käsitlemine. Künnapas vaatleb, kuidas ja kas on aastaid vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatanud noor inimene võimeline kogu selle taaga juures täiskasvanuna normaalset elu elama. Kui palju just noorema saadud hingehaavad meie tulevikku ja järgnevaid suhteid varjutavad? Õnneks näitab autor võimalikke pääseteid, kuidas end mitte kaotada minevikuvarjudele ja sellest nõiaringist ka teisi välja tuua.

"Mälestusteta suvi" on ju kokkuvõttes üks täiesti tavaline noortekas ja ei ütle, et see ka teiste omasuguste hulgas kuidagi eriliselt silma paistaks. Kuid teoses leitud tasakaal ajatute ja praegusel hetkel noortele oluliste teemade vahel on vast peamiseks põhjuseks, miks seda noorele lugejale suveraamatuks soovitada.

Andmed:

Heli Künnapas, Mälestusteta suvi: 2. osa, Heli Kirjastus, 2022, lk 344

Fred Jüssi - Olemise mõnu (2022)

"Ööülikooli" tähtsusest ja mõjust meie perekonnale kirjutasin juba lühidalt eelmine aasta raamatusarja "Ööülikooli raamatukogu" avateose puhul. Seal sai ära märgitud ka, et kõige suuremad lemmikud olid Fred Jüssi ja Evald Saagi loengud. Fred Jüssi "molutamise loengut" kuulasime vist ikka kümneid kordi unejutuks (see oli meil ka CD peale pandud) ning usun, et see loeng oli meil vennaga mingi hetk enam-vähem mõlemal peas.

Nüüd on härra Jüssi aastate jooksul raadioloengutel kõlanud mõtted ka kaante vahele talletatud. Neid loenguid lugedes leidsin end mõttelt, et Fred Jüssi on/peaks olema meie rahva ja riigi südametunnistuse hääl. See kaalukus, tasasus ja tähelepanelikkus, mis tema mõtetest kõlama jääb on midagi erakordset. Oleks meil lihtsalt rohkem tarku inimesi, kes mõistaks endast veel targemaid kuulata. Eriti tuleks kuulata neil, kes on seotud valikutega, mis puudutavad otsesemalt või kaudsemalt meid ümbritsevat elukeskkonda ja loodust (ehk tegelikult me kõik võiks Jüssi raamatu läbi lugeda). Tagantjärele tarkusest on looduse puhul vähe kasu.

Minu jaoks oli "Olemise mõnu" kõige üllatavam ja põnevam lugemine tegelikult hoopis Jaan Tootseni pikk intervjuu Fred Jüssiga, mis hõlmas umbes kolmandikku raamatust. See avas minu jaoks kõvasti Jüssi tausta inimese ja mõtlejana (lapsepõlv, Eestimaa looduse avastamine, viimased aastad). Muidugi soovitan raamatu kõrvale ära vaadata mõned aastad tagasi tehtud Tootseni portreefilmi Jüssi kohta. Kui raamat on loetud ja film vaadatud, siis minna metsa, leida üks hea paik (sa tunned selle ära) ja natuke molutada. Nõnda tuled sa sealt parema inimesena tagasi. Ja nagu härra Jüssi korduvalt oma raamatus ütleb, et kui sa oled maailmas aidanud üht inimest, olgu see kasvõi sina ise, siis sa oled aidanud tervet inimkonda.

 

Andmed:

Fred Jüssi, Olemise mõnu, OÜ Aadam ja Pojad, 2022, lk 208

Mõtteid kodumaisest ulmest ANNO 2022

ANNO 2022 on lood eesti ulmega ikka päris head. Seda eriti keskmise taseme ja mitmekülgsuse osas. Olen viimastel kuudel sattunud lugema väga mitme eripalgelise kodumaise ulmekirjanike tekste ning mõtlesin, et võtan need lugemiselamused sel korral ühte postitusse kokku. 

Skaala ühes otsas on Veiko Belials, keda võib ilma igasuguse kahtluseta pidada meie ulmemaastiku raudvaraks (ulmekirjanduse BAAS näitab esimeste tekstide taga aastaarve 1993-1995). Tema viimast teadusulmele pühendatud proosakogumikku võiks vaadata ka Belialsi uue tulemisena. Kindal käe ja põhimõtete alusel kokku pandud kogumik, mis annab üldpildi autori viimaste aastate loomingust. Ilmselt leiab iga suurem teadusulme fänn sellest kogumikust vähemalt ühe või kaks juttu, millel on tema maitsega piisavalt suur ühisosa. Lausa ülekohus oleks märkimata jätta Liis Rodeni illustratsioonid, mis on keskmisest (ulme)raamatu kujundusest ikka mäekõrguselt üle.

Skaala keskele jäävad meie ulme potentsiaalsed tulevikutähed ehk Manfred Kalmsten ja Mann Loper. Just nemad peaks olema ühed neist järgmistest nimedest, kelle katsetuste periood hakkab lõpule jõudma ning neist peaks saama lähiaastatel meie ulmekirjanduse juhtivamad kujud. Mõlemad autorid on selgelt sisse tampimas oma kindlat rada, kus nad end mugavalt tunnevad (Loperi puhul noortele mõeldud seiklusulme ja Kalmstenil tumedamates toonides fantasy). Kui "Kaarnalaulu" ja "Inglite linna" võib juba tugevateks sellitöödeks pidada, siis järgmiste teoste puhul ootaks tõsist puremist meistrieksami kallal.

Oma rada paistab käivat Johannes Kivipõld, kes on varemgi ulmega katsetanud, kuid meie üldisest ulmekogukonnast pigem kõrvalseisev nimi. Oma viimases romaanis "Deus ex machina" mängib ta igati asjalikult tehisintellekti loomise ja kontrollimise/kontrollimatuse ideega. Põnevus ja huvi säilib kogu lugemise vältel ning kokkuvõttes tekitas romaan piisavalt huvi autori suhtes, et mingi hetk mõni Kivipõllu varasem teos kätte võtta.

Nõnda tulebki nentida, et meie ulme skaala laiuse ja mitmekülgsusega saab igati rahul olla. Kes otsib, see leiab sealt omale kindlasti midagi lugeda. Ja selle tugeva keskmise taseme pealt on hing aina rohkem hakanud ootama seda üht suurt ning sise- ja välispiire lõhkuvat ulmeromaani. Romaan, mis paneb kõik raamatufännid ulmest rääkima ja seda ka lugema. Ehk ilmub see ANNO 2023. Ehk ANNO 2024. Ilmumata see kohe kindlasti ei jää. :)

Andmed:

Veiko Belials, Surnud mehe käsi, Lummur, 2021, lk 260

Johannes Kivipõld, Deus Ex Machina, Eesti Raamat, 2022, lk 306 
Manfred Kalmsten, Kaarnalaul, Fantaasia, 2021, lk 156

Mann Loper, Inglite linn, Lummur, 2022, lk 200

Linke netiilmast:

Elar Haljase arvustus Reaktoris

Raamatuesitluse salvestus YouTube'is

Jüri Kallase arvustus Reaktoris

Kalver Tamme arvustus Reaktoris

Elar Haljase arvustus Reaktoris
Mart Pechteri arvustus ERR-i kultuuriportaalis

Marie Templi arvustus Reaktoris

Eet Tuule - Luhtunud piknik (2022)

Eelmisel aastal sai loetud Eet Tuule ulmeromaani "Rästikuvälu", millega ma just ulmest rääkides eriti rahule ei jäänud. Kui nentisin tollal, et kindlasti annan autorile teise võimaluse, seda just krimiromaanide vallas. Nüüd saigi läbi loetud Tuule kõige uuem põnevusromaan "Luhtunud piknik", mis kuulub juba omajagu pikaks kujunenud politseiuurija Marko Tammiku krimilugude sarja (tegemist on seitsmenda osaga). 

Märjamaalt alguse saanud ja põhiliselt Saaremaal aset leidnud narkokaubanduse juhtumit annab kirjanik edasi hoogsalt ja leheküljed mööduvad lennukalt. Vaatenurgad ja asupaigad vahelduvad pidevalt, esineb päris mitu "värvikat" tegelast, lugu jutustatakse peamiselt dialoogidele toetudes ning eks natuke annavad juurde ka tuttavad paigad. 

Kuid kahjuks see jooksis raamatu lõpus omadega rappa hetkest, kui umbes viimased 15-20 lehekülge kirjeldasid pressikonverentsi, kus selgitati kõik aset leidnud sündmused uuesti suhteliselt detailselt üle, et jõuda lõpuks ka tegelike süüdlaste paljastamiseni. Tundsin, et mind võeti lugejana korraks veel käekõrvale, et teha kindlaks, kas ma olen ikka tähelepanelikult lugenud ja vajadusel mõni segaseks jäänud koht lahti rääkida. 

Nõnda jäigi kahjuks lõpus natuke mõru maik sellest lugemiselamusest, kuigi iseenesest ei olnud nüüd kindlasti väga kehva ajaviitekirjandusega tegemist. Näiteks mõne televisioonis jooksva kodumaise krimisarja ühe episoodi stsenaariumi algmaterjaliks sobiks see ilmselt igati. Ühe romaani lugemisõiguse võitles see autorile minult igatahes välja. Eks kolmas raamat saab siis otsustavaks.

Andmed:

Eet Tuule, Luhtunud piknik, Eesti Raamat, 2022, lk 216

Mait Mikelsaar - Küünlakorjajad (2022)

Ilmselt tuleb kõigil vahel mõne teatrikülastuse, kinos nähtud filmi või raamatu puhul ette, et rääkides tuttavale sellest kultuurikogemusest on kõige sobilikum omadussõna, mida sa leida suudad IMELIK. Tavalistest HEA-PAHA, MEELDIS-EI MEELDINUD skaaladest jääb nagu väheks. Sõna IMELIK võtab kogu su kogemuse palju paremini ja täpsemalt kokku.

Sama omadussõna kasutaksin ka Mait Mikelsaare debüütromaani "Küünlakorjajad" kohta. Romaani teema -  imelik, aga samas intrigeeriv (kord tundus, et tegemist on krimkaga, siis ulmeromaaniga ja lõpuks müstikasse kalduva tekstiga). Romaani tegelased - omajagu imelik kamp külainimesi, kes osa olid täitsa sümpaatsed. Romaani stiil - ma ei tea, mis see oli, aga leidsin end tihti lauseid üle lugemas, et mõtet kätte saada. Romaani lõpplahendus - tundus, et nõnda palju kõrvalliine jäi lihtsalt õhku rippuma ja vastused saamata.

Ehk kõige imelikum oli see, et ma lugesin raamatu tegelikult suhteliselt ühe jutiga läbi. Kõik eelmises lõigus välja toodud punktid ilmselt isegi soodustasid seda, sest tekkis tõesti huvi, kuhu kirjanik oma looga välja tahab jõuda. Mina jõudsin igatahes sinna välja, et järgmine kord kalmistul jalutades pean vareseid ja ronki palju pingsamalt silmas. Nõnda imeliku mõttega ongi vast paslik lõpetada. :)

Andmed:

Mait Mikelsaar, Küünlakorjajad, Eesti Raamat, 2022, lk 184

Kaia Raudsepp - Kui ainult (2022)

Sel nädalal sattusime koolis kolleegiga arutama populaarsete teemade üle tänapäeva "klassikalises" noortekirjanduses (ühe kooliõpilase eluraskustega võitlemise ja eneseleidmise lugu). Tõdesime, et väga paljud raamatud, mida olema viimastel aastatel lugenud, on ikka üpris tumedates toonides. Näiteks tundub et, koolikiusamise kujutamine on muutunud pigem "kõrvalnähtuseks" muude noort peategelasest rõhuvate probleemide kõrval. 

Meie vestluse ajendiks oli Kaia Raudsepa värske noorteromaan "Kui ainult", milles autor kujutab aasta vältel 18-aastase Helena võitlusi leina, enesesüüdistuste ja küsimusega "MIKS?!?" peale traagilist autoõnnetust, milles hukkus ta parim sõbranna. Arutasime kolleegiga, kui lihtsalt noored lugejad kõigi nende raskete teemadega suudavad samastuda või otsivad nad raamatutest hoopis pääsu nende eest. Kuigi kirjanike poolt taolistesse raamatutesse sisse pandud probleemid ja temaatikad on elulised, siis nad kujutavad ju ikkagi suhteliselt erandlikke situatsioone, millega suur osa noori inimesi loodetavasti ei pea kokku puutuma mujal, kui just nimelt raamatukaante vahel.

Ütlen ausalt, et endalgi oli kohati päris raske lugeda Helena nõiaringi kinni jäänud mõtteid ja tundeid, kuigi olen aastaid tagasi kõrvalt näinud natuke sarnast juhtumit. Tekkis soov sarnaselt Mirjamile Raudsepa raamatus raputada Helenat ja karjuda: "Sina oled ju elus! Miks sa sellest aru ei saa ja edasi ei suuda minna?" Kuid eks siin tuleb tõdeda sama asja, mida me ka sel nädalal koolis arutades tegime - meie, kes pole neid olukordi ise kogenud (kliiniline depressioon, söömishäired, sügav lein), ei suuda kunagi lõpuni mõista nende inimeste sees olevaid tundeid. Meie ülesandeks on lihtsalt proovida neid enda kõrval märgata, mõista ja neile toeks olla. Et selle ülesandega paremini hakkama saada, on raamatud nagu "Kui ainult" kindlasti suureks abiks.

PS: Selliste raamatute lõpus või tagakaanel peaks olema tekstilõik, kus oleks kirjas erinevad võimalused abi saamiseks leinaga toime tulemiseks (nõuandetelefon või veebilehe aadress).

Andmed:

Kaia Raudsepp, Kui ainult, Varrak, 2022, lk 232

Monica-Linde Klemet - Küpsete pirnide kuma (2022)

Vahel kaotan end raamatutesse, mis räägivad "väikese inimeste" "lihtsatest eludest". Appi, kui snoobilt see nüüd kõlas! Proovin natuke oma välja käidud mõtete täpsemalt selgitada. :) 

Mõtlen neid raamatuid, mis jäävad laias kirjanduspildis üldjuhul tähelepanuta nii meediakajastuse kui ka kriitika mõttes, kuid on nii linnade, aga eriti väiksemate kohtade raamatukogudes lugejate seas väga populaarsed. Raamatud, mille tegelasteks võiksid vabalt olla sinu kolleeg Sirje või naabrimees Risto. Neid raamatuid lugedes tunned end äkki nõnda turvaliselt ja koduselt, et peatükk järgneb peatükile ja õhtu või kahega ongi raamat läbi loetud.

Sellisesse "tsooni" olin ma ka Monica-Linde Klemeti "Küpsete pirnide kumaga". Terjena oli silme ees abikaasa kolleeg kontorist, Marguseks hõimlane ja Hardiks kunagine kamraad kaitseväest. Tegelased elust enesest. Isegi Harksil leidsin kohana paralleeli reaalsest elust, kuhu olid kõigi nende "vanade tuttavate" eluteed nad kokku toonud.

Kuigi raamatusse oli kokku kuhjunud hulga teemasid, mida autor 200 leheküljel käsitleda püüdis (noore naise eneseotsingud, väikese asula kiiksud, kummitavad minevikuvarjud, traagiline armukolmnurk), siis Klemeti voolav ja selge stiil lubas looga väga lihtsalt kaasa minna. Usun, et sellest raamatust võiks just maaraamatukogudes korralik hitt saada, sest Terje ja tema kaasteeliste lugu pakub äratundmisrõõmu ja ohtralt võimalust samastuda. Kuigi raamatud lubavad meil põgeneda kaugetesse aegadesse ja võõrastele maadele, siis vahel otsime just seda oma inimeste ja oma paiga lugu.

Andmed:
Monica-Linde Klemet, Küpsete pirnide kuma, Eesti Raamat, 2022, lk 192

Mehis Heinsaar - Ööpäevik (2022)

Mehis Heinsaare "Ööpäeviku" lugemine pakkus nõnda palju äratundmist ja samastumist, et kohati enam ei teadnud, kas nutta või naerda. Meid kimbutavad deemonid on küll erinevad, kuid need õhtud, kui sa lubad endale, et nüüd muutub kõik (homsest käin ma õiget ja endale väärikat rada!), ning need hommikud, kus sind tabab valus mõistmine oma inimlikest nõrkusest, olid lausa üks ühele.

Aga samas oli natuke ikka lohutav ja julgustav lugeda, kuidas teised sarnaselt sinule seda paremat versiooni iseendast otsivad ja igatsevad. Meil kõigil on see võimalus ju ikka veel üles leida. Kui mitte täna, siis homme, ülehomme või järgmisel kevadel. Aga otsimast ei tohi lakata, sest see tähendaks deemonite kohest võitu. Ja halvimal juhul ei pruugi järgmist kevadet enam tullagi.

Andmed:

Mehis Heinsaar, Ööpäevik: 2007-2012, SA Kultuurileht, 2022, lk 120 

Linke netiilmast:
"Ööpäevik" ELLU-s

Heli Kendra - Kärkä (2021)

Ma olen ikka natuke kade olnud, kui mõnel linnal või paigal on see "oma raamat" (näiteks Tartu õpilastel ja õpetajatel on Keräneni lasteraamatud). See raamat, mis peaks endas kandma selle piirkonna ja seal elavate inimeste kohavaimu ja lugu. Muidugi eriti hea teksti puhul tõuseks see kõrgemale ainult selle piirkonna loost ning muutuks kogu rahvast ühendavaks "meie looks", ehk professor Veidemanni sõnu kasutades saaks sellest ühe kultuuri tüvitekst.

Meid rahva tüvitekstiks Heli Kendra romaani "Kärka" pidada küll ei saa, kuid Kuusalu kandi ja rannamurde omaks küll. Kendra teeb selle raamatuga kaks sügavat kummardust. Ühe meie keele harule, mis alguses esitab lugejale korraliku väljakutse, kuid raamatu lõpuks muutub juba osakeseks sinust. Nagu oleksid läinud suveks vanavanemate juurde. Alguses nende imeliku keelepruuki kuuldes nina krimpsutanud, kuid suve lõpuks koduõues länne- ehk iäspäidi jehkamas. Teine kummardus on eesti emadele, kelle võrdkujuks Kärkä talu Anne kasvab. Selles inimsaatuses on koos ühe tütre, abikaasa, ema, õe, tädi, vanaema, pere, talu, küla ja rannarahva lugu. See lugu on täis rõõmu, naeru, kibedaid pisaraid ja hingeni solvumisi, kuid kõige rohkem on selles ühe kange esiema armastust oma küla ja selle inimeste vastu. Ja tänu sellele isetule emaarmastusele olemegi rahvana kõigist nendest vintsutustest läbi tulnud, mida ajalugu meile aina uuesti ja uuesti kaela veeretab.

Olles ise kuuendat aasta Kuusalus õpetaja oli tõeliselt põnev ja avastusrõõmu pakkuv eelkõige sellesse keelemaailma sukelduda (mida kahjuks enam minu kõrv pole koolikoridorides kuulnud). Loodetavasti leivad tee Kärkale veel paljud nii lähedalt kui kaugelt. Peljata ei maksa, sest lahke perenaine võtab kõik avasüli vastu ja õpetab teile ka natuke rannakielt.

Andmed:

Heli Kendra, Kärkä, Rahva Raamat, 2021, lk 512

Linke netiilmast:

Mare Müürsepa arvustus Sirbis

Ülle Tamme tutvustus Sõnumitoojas
Helerin Väroneni tutvustus Raplamaa Sõnumites