25 juuni 2017

Toomas Verrev - Margot (2003)

Ütlen täiesti ausalt, et võtsin seekord raamatu raamatukogust ainult teose nime ja kujunduse tõttu (176 leheküljeline maht oli juba boonuseks). Autorist polnud ma kuulnud kippu ega kõppu ning raamatu sisututvustus oli niivõrd üldsõnaline (alapealkirja "pildikesi päälinna intelligendi elust"), et tekitada piisavalt huvi. Samuti olid raamatu vaderiteks tagakaanel täitsa tuntud ja tunnustatud nimed (Kerttu Rakke, Jürgen Rooste, Linnar Priimägi jne). Nõnda maanduski "Margot" minu suvelugemiseks võetud raamatute kuhjas.

Millest siis too Toomas Verrevi (loodetavasti ainsaks jäänud) romaan meile siis räägib? Ühesõnaline vastus: PANEMISEST. Peategelane Arvin alustab panemisega juba hoogsalt esimeses peatükis, käib vahepeal seda ka Peterburis harrastamas ja lõpetab otseloomulikult sama eeskavaga raamatu viimases peatükis. Ja seda teeb ta lausetega, mille keskmine pikkus on 2,5 sõna. Viimast ei saa kirjanikule muidugi ette heita, sest näiteks minu kirjanduseõpetaja ütles alati klassile, et kui kardate komadega eksida, siis kirjuta lühikesi lihtlauseid. Vähemalt keegi ei saa teid kirjaoskamatuses süüdistada.

Raamatu tegelaskonna peaksid autori arvates moodustama Tallinna intelligentidest koosnev (reisi)seltskond, kuid reaalsuses koosneb see ühest alfaisasest ja temaga paarituvatest emasloomadest. Lisaks on kõrvaltegelastena taustal mõned emaste rahuldamisega jänni jäävad või teisi isaseid eelistavad beetaisased. Kogu selle tegevuse teeb halenaljakas tõik, et Arvin käib tõsimeeli ringi ja kirub igal teisel leheküljel, kuidas teda häirib teda ümbritsev "madal" ja "prolelik" maailm. Näiteks ühistranspordiga sõidavad põhiliselt ainult higi järele lõhnavad kariloomad. Nõnda tõsist ja lausa haiglast eitusfaasis olemist oma tegeliku mina suhtes pole ma ammu kohanud. Oh sa vaeseke! Ega Rotterdami Erasmuse "Narruse kiituse" sirvimine sinust veel vaimuhiiglast tee.

176 lehekülge halba kirjeldust "mõttetust kepisuhtest Margotiga" ja ma olen nõus Kenderi juba väga heaks kirjanikuks kuulutama. Eks Kenderi raamatud ole ka otseseks põhjus, miks meil selline plätserdus kunagi trükki jõudis. See on ikka epigoonlus kümnendas astmes. Panemist võib küll olla kümme korda rohkem, aga kirjanikuannet on see-eest kümme korda vähem. Aga tundub, et kirjanik Verrev sai oma salajasemadki tungid selle teksti näol välja elatud ja pole enam lugejaid uue romaaniga kollitama tulnud. Kui tuleks, jookseksin küll kabuhirmus teises suunas! :)

PS: Üks raamatu soovitajaid tagakaanel ennustab: "Tahaks uskuda, et 10 aasta pärast on igal intelligentsel inimesel "Margot" raamaturiiulis." Pole vist erilist mõtet "Selgeltnägijate tuleproovi" minna!


Andmed:
Toomas Verrev, Margot (pildikesi päälinna intelligendi elust), Kadikas, 2003, lk 176

Linke netilmast:
Marko Mäe arvustus Eesti Ekspressis
Kristel Kiigemäe ja Sirli Ojaste arvustus Sirbis
Piret Tali arvustus Eesti Päevalehes
Piret Tali arvustus Arkaadias

22 juuni 2017

Steven Vihalem - "6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality" (2016)

Paigavaim on vägagi konstantne nähtus! Selle muutmiseks ei piisa narkarite, moslemite, venekeelsete hindude või skinhead'ide imbumisest mingisse piirkonda. Betoonist sipelgapesa (või peaks ütlema prussakapesa) hingab vaikselt endises rütmis olemata kõigi nende uute liikide esindajatest ning alles aja julm käsi võib selle kohavaimu põrmu lüüa.

Steven Vihalem kujutabki oma romaanis (žanriliselt kaheldav määratlus) 21. sajandi lõpu Õismäed, mis on küll sotsiaalselt läbi teinud kolossaalse muutuse (immigratsioon ja mõistatusliku Külastuspäeva tagajärjed), kuid sellest hoolimata suutnud säilitada oma magalarajooni atmosfääri. Betoonhiiglaste külmalt säravad tuled ei ole oma mõistatuslikku ligitõmbavust kaotanud.

Lugedes meenusid mulle osad Hollywoodi 1980.–1990. aastate B-kategooria apokalüptilised märulifilmid, kus inimkond on omadega täielikult pekkis ja kiirel allakäigutrepil suunaga hääbumisele. Autor ongi kujutanud seda viimast rahulikku hetke selles linnaosas, sest kohe jõuab pärale Stallone-sugune lihamägi ja lööb selles patumülkas korra majja (ainult prussakad elavad Stallone ja tuumakatastroofi üle). Kuid praegu saab veel Õismäe tiigi kaldal rahuliku südamega džointi nautida või tornmaja keldris seenekesi kasvatada.

Lõppu matkasoovitus! Jätke üks nädalavahetus metsa või rappa minek vahele ja sõitke bussiga hoopis Õismäe matkarajale. Saate kohe seal tiirutada kuni südamepöörituseni. Samuti saate näha eriskummalist floora ja fauna kooslust ning üht omanäolisema planeeringuga piirkonda Eestis. Põnevat avastamist!


Andmed:
Steven Vihalem, 6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality, ZA/UM, 2017, lk 168

Linke netiilmast:
Anete Kruusmäe arvustus Sirbis
Ove Hillepi arvustus Reaktoris

19 juuni 2017

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat (2017)

Tallinn on ikka üks ütlemata liiderlik ja jumalapõlglik paik. Hereetikud, liiderdajad, päevavargad ja valemängurid. Suur kummardus apteeker Melchiori suunas, kes peab sellise porduelu keskel oma üksildast lesepõlve pidama ning palehigis kõigevägevamat Issandat teenima. Puntrasse jooksnud veriseid lõngakerasid on seekord mitmeid ja korraks tundubki, et umbsõlmi on pea võimatu lahti harutada, kuid tänu ustavatele abilistele suudab Melchior raamatu lõpuks siiski timukas Bosele kenasti leivateenistust pakkuda.

"Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" viib meid 1433. aastasse, kus kohtume Tallinna tänavatel juba kergelt kössi vajunud ning isegi natuke hajameelse Melchioriga. Viimased aastad pole meie armastatud apteekri vastu eriti lahked olnud. Teda on vaevamas haigus, mille vastu ei aita isegi kõige parem apteeginaps - üksildus. Tütar on Pirital kloostris, poeg läinud Lübeckisse ametit õppima ning armastatud Keterlyni ja ustava Hinricuse on Issand enda juurde kutsunud. Nõnda üksinda on Melchior haavatavam kui kunagi varem ning kurjad jõud püüavad seda ka koheselt ära kasutada.

Elust muserdunud Melchiori seiklused pakuvad üllatuslikult isegi suuremat kaasaelamist, kui aastatetagused täisjõus apteekri võitlused kurjategijatega. Sa tajub lugedes reaalset ohtu peategelase elunatukesele ning loodad kogu hingest, et järgmine mürgipeeker läheb veel temast mööda. Ma ei ole hetkekski kahelnud Hargla valmiduses üks hetk oma armastatuima romaanikangelase eluküünal kustutada, kuid "Gotlandi kuradit" lugedes tajusin esimest korda, kui lühikeseks on see küünal juba põlenud. 

Õnneks on isa jälgedes käimas poeg, kes küll õpib Lübeckis lisaks apteekriametile ka natuke palgamõrtsukakunsti. Tööturg on ju pidevas muutumises ning ükski ametikoht pole igavene. Usun, et Lübeckis täienenud teadmised mürkide vallas võivad hilisemas elus ja eriti Tallinna-suguses linnas kindlasti kasuks tulla. Kindlasti tuleks noorel Melchioril veel enne kodulinna naasmist üks täiendkoolitus ka Itaaliasse teha (näiteks Veneetsiasse), kus mürkidega majandamine on täielikus maailma tipus.

Kokkuvõttes on "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" üks kuratlikult hea romaan! Sa kaod lugedes paariks päevaks keskaegsesse Tallinna, kus sind ootab üks vana sõber ning terve rida värvikaid isikuid, kelle kõigi puhul sul jookseb üks hetk peast läbi mõte "Tema on mõrtsukas!?!?". Me teame juba ette, et üldjuhul paneme oma süüdistustega täiesti puusse ning lõpuks üllatab Melchior meid oma geniaalsusega nagunii. Ehk seekord läheb õnneks!

Andmed:
Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat, Raudhammas, 2017, lk 560

10 juuni 2017

Kaido Tiigisoon - Kus pingviinid ei laula (2017)

Kas tõesti pingviiniulme? Midagi täiesti uut ja revolutsioonilist meie ulmemaastikul? Ei, kahjuks siiski mitte! Kaido Tiigisoone debüütromaani "Kus pingviinid ei laula" näol on tegemist klassikalise hoiatusromaaniga tehnika arengu (eelkõige tehisintellekti) ohtudest inimkonnale. Tiigisoon võtab vaatluse alla ulmekirjanduse kullafondi kuuluvad küsimused. Millal on masin juba liiga tark? Kas ja millal tõusevad masinad oma loojate vastu üle? Kes on tegelikult kelle teenistuses?

Kõik need küsimused tiksuvad vaikselt taustal ja romaani põhiliiniks on üks aina verisemaks kiskuv road trip läbi USA. Nimelt on tehnik Roald avastanud tehisintellekt Heyleli kohta käiva saladuse ning püüab selle infoga nüüd läänerannikul asuvasse vastupanuliikumise viimasesse tugipunkti jõuda.

Teel sinna saab hukka terve kompanii jagu Roaldi uusi juhututtavaid ning isegi üks küberneetiline karu pistab võsa vahel oma nina välja (Aatomik comeback'i kahjuks ei tee!). Kuigi vähetähtsate kõrvaltegelaste veri voolab ojadena, siis kordagi ei teki tunnet, et romaani peategelase elu oleks reaalselt ohus. Kõigist varitsustest ja hädaohtlikest olukordadest tuleb Roald täiesti puhtalt välja. Ohutunde puudumine kaotab romaanist peagi ka üldise pinge. "Kas peategelane võiduka lõpuni jõuab?" asendub lugedes üpris kiiresti küsimusega "Kuidas ja millal peategelane võiduka lõpuni jõuab?".

Autori üheks suuremaks tugevuseks on romaanis olulist rolli mängiva mehaanika- ja digitaalmaailma kujutamine. Olgu selleks hiilijate ehk nähtamatute mõrvarrobotite või puidutreipinkide hingeelu selgitamine tehnikakaugele lugejale. Kohati muutuvad selgitused ehk isegi liiga detailseks, aga samas annavad need suurepäraselt edasi oivikust Roaldi teaduspõhist maailmapilti. Mutrist oled sa võetud ja mutriks pead sa saama!

Raamatu lõpp jätab paljud otsad lahtiseks ning kindlasti on oodata teosele ka järge. Lõpus jääb sisse tunne, et möödas on alles esimesed lahingud ning osapooled on hetkeks lihtsalt vaherahu sõlminud, mida kummalgi osapoolel pole kavaski pidada. Domineeriva liigi väljaselgitamine ootab alles ees.

Andmed:
Kaido Tiigisoon, Kus pingviinid ei laula, Varrak, 2017, lk 440

Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus Klassikaraadios

04 mai 2017

Mihkel Mutt - Mõtted (2017)

Mihkel Mutt on olnud juba aastaid üks mu lemmikkirjanikest. Mõned kevaded tagasi lugesin "Keerukuju" ning sellest saadud elektrišoki tulemusel lugesin kogu järgneva suve ainult Mutti. "Keerukuju" soovitasin igale sõbrale, kellega meil kirjandus või inimeste vahelised suhted jutuks tulid. Kunagi ütles meie kirjandusõpetaja, et iga altari ette astuv naine peaks enne "Tõe ja õiguse" IV osa läbi lugema. Mina soovitan lisaks Tammsaarele veel kindlasti "Keerukuju" läbi lugeda ja seda mõlemal osapoolel. Mutt on unisex.

Muti mõttemaailm lihtsalt sobib mulle ja selle kinnituseks on ka mõned kuud tagasi ilmunud "Mõtted". Sajal leheküljel mõtiskleb autor kunsti, paradiisi, põrgu, armastuse, usu, Facebooki, Euroopa mineviku ja tuleviku üle. Mina sain näiteks teada, et ma olen küll võilill (lk 10), aga kindlasti ei ole ma amööb (lk 18). Lugege ja mõelge kaasa!


Andmed:
Mihkel Mutt, Mõtted, SA Kultuurileht, 2017, lk 104

Linke netiilmast: 
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis 
 

23 aprill 2017

Anneli Saro - 101 Eesti teatrisündmust (2017)

Eesriie on Eestimaal juba sajandeid tõusnud ja järjepidevalt kutsunud meie publikut laval sündivast teatriimest osa saama. Üks kiire ajareis läbi nende teatriõhtute on nüüd tänu Anneli Saro koostatud raamatule tehtud. Palju ammu loetud ja ülikoolis õpitud (ka Anneli Saro enda käe all) taas meelde tuletatud ning mõned uued huvitavad faktidki kõrva taha pandud. Aga üks asi tuleb raamatust eriti selgesti välja - eestlane armastab oma teatrit kogu südamest!

Minuni jõudis teater juba lasteaias, kui meie tillukeses aulas esines lasteteater Trumm (selle väiketeatri tegevus oli isegi Saro raamatus ära mainitud). Seejärel tuli teater mulle külla televiisori vahendus, kaasas kolm mahlakat apelsini ja rääkis mulle saladuse mustadest öödest (samuti raamatus mainitud teatrisündmus). Siis jäime aastatega natuke võõraks, kuid järsku kohtusime taas keskkooli päevil Ugala tiigi kaldal, kui sinna oli oma rännakutest jalga puhka tulnud Toomas Nipernaadi.

Ega mul sellest õhtust alates muud valikut ei olnudki, kui hakata oma laulatatud naisukese kõrval ka armukest pidama. Õhtuti veedan mõned tunnikesed armukesega teatrisaalis ja siis lähen koju, kus naisuke mind juba avasüli öökapil ootab. Selline sahkermahker on kestnud natuke üle kümme aasta ning kestab loodetavasti veel pikki aastaid edasi (kahenaisepidamise seadustamiseni). Ma arvan, et mõlemad teavad teineteise olemasolust, aga vaikivad diskreetselt. Milleks tekkinud harmooniat rikkuda? Mind jätkub ju mõlemale.

Andmed:
Anneli Saro, 101 Eesti teatrisündmust, Varrak, 2017, lk 222 

Linke netiilmast:
Tambet Kaugema intervjuu autoriga Sirbis
Alvar loogi artikkel Postimehes

06 aprill 2017

Koidu V. G. Ferreira - Domineeriv värv: Tumepunane (2017)

Mis ma alustuseks ikka oskan öelda? See on siililegi selge, et mina ei ole selle raamatu sihtgrupp. Ma teadsin seda juba raamatut lugema asudes ja sain sellele koheselt ka kinnitust. Koidu V. G. Ferreira "Domineeriva värvi" puhul on tegemist sulaselgelt noortele neidudele suunatud fantaasiaromaaniga, kus lugeja saab kaasa elada noore kangelanne peadpööritavatele seiklustele apokalüptilises tulevikumaailmas. Kui te olete viimase kümnendi jooksul vähemalt mõned korrad kinno sattunud, siis te teate millega paralleele tõmmata. 

"Domineeriv värv" tuletasid mulle paljuski meelde koolivaheaegadel suvilas loetud Tarzani lõputuid seiklusi džunglis, kus päästev nool saabus alati viimasel sekundil. Sarnaselt džunglikuninga lugudele, nautisin ka siin autori loodud ulmelisi maailmu ja ladusat kirjastiili. Aga romaani sisuks olnud teismelise Cordevia sekeldused tegid mulle enamjaolt lihtsalt nalja. Eriti humoorikas oli Cordevia lausa haiglane armumine tundmatusse Claysse ja kõigi oma seniste tõekspidamiste hülgamine. Oma olemuse ja eksistentsi defineerimine ainult vastassugupoole kaudu on selles raamatus viidud ikka maksimumini. Kui TA lahkub, siis ma hüppan kaljult alla. Kui TA mind ei suudle, siis ma hüppan kaljult alla. Kui TA mind näpu otsaga puudutab või natukenegi minu poole hingab, siis ma suren lihtsalt erutuse kätte ära. True love! Mis sa muud ikka oskad öelda. Ise pole kogenud! 😁

Võtsin raamatu möödunud esmapäeval kooli kaasa ja pakkusin seda ühele oma viienda klassi tüdrukule lugeda. Ta loeb meil alatasa mõnda ulmelist noortekat ("Labürindijooksjast" "Verikambini") ning ta tundus täiesti õige sihtgrupp olevat ka sellele raamatule. Küsisin temalt kaks päeva hiljem, kas ta on jõudnud juba raamatuga algust teha. Vastuseks sain, et tal on juba kakssada lehekülge loetud ja ta ei suuda raamatut käest panna. "Nii põnev on!" oli lühike kommentaar, kui ta mööda koolikoridori edasi lippas. Noogutasin nõustuvalt ja mõtlesin, et eks minagi lugesin tema vanuselt "Tarzanit" täpselt samasuguse innuga. Kõndisin kergel sammul oma klassi poole. Nädala tähetund oli aset leidnud!

Andmed:
Koidu V. G. Ferreira, Domineeriv värv: Tumepunane, Varrak, 2017, lk 464

31 märts 2017

Mihkel Mutt - Eesti ümberlõikaja (2016)

Esiteks, milline keel! Tahtsin hakata esimesest peatükist alates üles märkima erinevaid lauseid, mida tulevikus oma keskkooli õpilastele harjutustesse või etteütlustesse panna. Mihkel Muti keeleline pädevus ja mitmekülgsus on lihtsalt hämmastav. Meistriklass!

Teiseks, milline iroonia ja satiir! Kõik saavad omad vitsad kätte! Liberaalid ja konservatiivid, uus ja vana Euroopa, skeptikud ja kaasajooksikud, matsid ja vurled. Kõige tähelepanuväärsem Muti romaani juures on asjaolu, et ükski osapool ei saa aru, et autor irvitab ka tema üle. Ühes kohvikunurgas seletab Konservatiiv seda, kuidas Mutt oma tekstis ikka seda multikultit naeruvääristab ja näitab Euroopa vaikset vajumist soomülkasse. Samas kiidab kõrvallauas Vasakliberaal õllekannu taga Muti vahedat sulge ja oskust esile kerkiva tagurluse tühisust karikeerida. Mustad mõlemad!

Kolmandaks, milline mõttemängude katalüsaator! Võtke "Eesti ümberlõikaja" kätte, lugege ja mõelge süvenenult kaasa. Kuhu läheb Euroopa? Kuhu jääb Eesti? Kas meil on ühist tulevikku või üleüldse ka minevikku? Mis on suurim oht eestlusele või Eestile? Kus peitub tegelikult meie tuleviku võti? Mutt kutsub meid üheskoos nende küsimuste üle pead murdma.


Andmed:
Mihkel Mutt, Eesti ümberlõikaja, Fabian, 2016, lk 208

Linke netiilmast:
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Andrei Hvostovi arvustus Eesti Ekspressis
Valle-Sten Maiste intervjuu autoriga Sirbis

23 märts 2017

Ivar Soopan - Kõik poisid ei saa suureks (2008)

Oi, kuidas ma oleksin tahtnud raamatu esimese ning viimase peatüki lugemata jätta. Samas mõistan, et ilma nendeta poleks kirjanik ilmselt kunagi kirjutanud kõike seda toredat, mis nende vahele jäi. Valus oli sellest hoolimata!

Igas tänavas ja igas hoovis on alati olnud oma poisikeste kamp, kes ehitavad onne, mängivad luurekat ning loobite kossu. Selliste kampade lahutamatuks osaks on olnud ka "veriste lahingute" pidamine naaberuulitsate ja -õuede poistega. Ühel päeval loobite üksteist kivide või käbidega, järgmine päev mängite maha tulise vutimatši. Nõnda mööduvad lapsepõlve suved ja talved.


Lõpuks kambad lagunevad ja mänguplatsid rohtuvad. Siiski helged mälestused jäävad. Mäletad, kuidas viskasid vastaskamba juhil lahingus kiviga silma siniseks. Mäletad, kuidas põgenesite elu eest suuremate poiste hirmus eri paraadnatesse peitu. Mäletad, kuidas käisite tühermaal paugukatega "lõhkamistöid" tegemas. Kuigi aastaid on möödunud juba hulgi, siis mälus on see värske kui eilne päev.

Enamiku poistekampade lood ja seiklused ei jõua kunagi raamatukaante vahele, seetõttu on rõõm seda suurem lugedes teost "Kõik poisid ei saa suureks". Lapsepõlv ärkab neis korraks uuesti ellu ning oled uskumatult rõõmus selle üürikese taaskohtumise üle. Kamp on jälle koos!

Andmed:
Ivar Soopan, Kõik poisid ei saa suureks, Eesti Päevaleht, 2008, lk 174

Linke netiilmast:
"Kõik poisid ei saa suureks" ELLU-s

Eda Posti arvustus Eesti Päevalehes

22 märts 2017

Aino Pervik - Arabella, mereröövli tütar (1982)

Lapsepõlve filmielamustest on mul väga säravalt meeles kaks dialoogi surma ja headuse üle - Arno ja Lible kirikutornis ning Arabella ja Aadu piraadilaeval. "Mis on surm? Miks on surm?" küsivad noored vanadelt. Nemad vastavad ausalt ja oma parema äranägemise järgi. Last ei hellitata inglite ja paradiisiga. Milleks? Laps saab ju kohe aru, kui talle valetatakse ning seda mõlemal pool ekraani.

Aino Pervik ei kirjuta lastele muinasjuttu, vaid väga verise loo ulgumeredelt. "Arabella, mereröövli tütar" on jõhkralt aus ja ausalt jõhker raamat. Inimelu on väärt kõiki su kullamägesid või ei maksa punast krossigi. Vahepealset varianti ei ole! Kuid kõige kallim ja erakordsem kõigist võrku jäänud varandustest on killuke headust ja sõprus. Midagi hinnalisemat pole seni suudetud leida.


Andmed:
Aino Pervik, Arabella, mereröövli tütar, Eesti Raamat, 1982, lk 199