16 november 2017

Indrek Hargla - Merivälja (2017)

Meie peres on alati olnud väike ufopisik liikvel. Mu venna üks lemmikraamatutest väiksena oli Igor Volke "Ufopäevikud". Ta laenutas seda raamatukogust ikka kordi ja kordi. Ilmselt olid tal enamus raamatus kirjeldatud kontaktidest "tundmatute objektiga" peas. Vahel ta ikka jutustas mõnda, kui suvitasime Kaius, mis pidi samuti olema üks ufode maandumispaikadest Eestis.

Mäletan, et mulle meeldisid alati need venna ümberjutustused, kus tegevuspaigaks oli Eesti. Need tundusid küll väga villaste ja lihtsakoelistena, kuid olid mulle palju mõistetavamad, kui mõni ülisalajane juhtum kusagil USA lõunaosariigi kolkalinnas. Nagu külapoe ees istuv Aadu oleks sulle oma üleloomulikust kogemusest rabametsas seenel käies rääkinud. Tead, et ta oli ja on praegugi natuke vindine, kuid mingi osa on tema lugudest alati ka tõsi.

Selline mõnus äratundmine tekkis mul ka Indrek Hargla uut romaani "Merivälja" lugedes. Tegevuspaik ja inimesed otse meie endi keskelt. Istu bussi ja oledki kahekümne minutiga nendel samadel tänavatel jalutamas, mille all võib peituda midagi erakordset. Kuulujutud on ju linna peal aastaid liikvel olnud, et seal Meriväljal on midagi eriskummalist toimumas. Öelgu need kõrgelt õpetatud TTÜ teadurid mida tahes!

1996. aastal ajakirjas ilmunud skeem Merivälja "objektist"
Hargla ongi võtnud selle aastatega aina kerkinud linnalegendide ja kuulujuttude kuhja ning sellest igati kaasakiskuva loo kirjutanud. Tegelaste ja nende saladuste rägastik on romaani alguses ikka korralikus puntras. Sulle antakse harutamiseks kohe mitu otsa pihku, aga see tekitab ainult rohkem segadust. Kogu see Merivälja kant on ju igasugu kahtlase mineviku/olevikuga tegelasi täis. Tulbikasvatajatest pangabossideni! Hakkad ühte otsa harutama ja jõuad peagi umbsõlmeni. Alustad teisega ja see katkeb peale paari tõmmet. Kuid peale paari hilistesse õhtutundidesse läinud päeva jõuad siiski ootuspäraselt ootamatu lahenduseni. Saladuste pundar on lahti harutatud!

Lõpplahendus viskab siiski korraks õhku küsimuse võimaliku järje kohta. Õnneks vastas autor sellele küsimusele raamatuesitluses selge sõnaga "EI!". "Merivälja" on terviklik lugu, mille osad kõrvalliinid võivadki kaduda lõpliku selguseta hämarusse, rajades nõndaviisi tee uutele kuulujuttudele ja linnalegendidele Merivälja kohta. Samas usun, et Kariniga ei kohtunud me siiski viimast korda, vaid meie teed temaga ristuvad mõnes muus romaanis taas. Ehk selleks ajaks on ta ka iseendas selgusele jõudnud, kas ta on hea või kuri nõid.


Andmed:
Indrek Hargla, Merivälja, Raudhammas, 2017, lk 560 

10 november 2017

Piret Raud - Ernesto küülikud (2004)

Vahel soovid lugeda midagi sooja, armsat ja südamlikku. Eriti peale nädala kestnud dooside kaalumist narkodiileritega pimedatel novembriõhtutel. Sellisel juhul leian ma tavaliselt tee lastekirjanduse juurde, kus mind on avasüli ootamas alati abivalmid ja heasoovlikud pilgud.

Seekord vaatasid mulle raamatukaante vahelt vastu seitse sõbralikku karvapalli ning nende mustkunstnikust omanik Ernesto. Nad kutsusid mu koheselt endaga kaasa neile uut kodu otsima, sest nad olid hiljuti ühest küülikufarmist põgenenud, kus plaaniti nad moetööstuse ohvriteks tuua. Peale väikesi äpardusi ning suuri seiklusi leidsimegi Ernestole ja ta seitsmele küülikutele uue pesapaiga. Lisaks leidsime muhedale mustkunstnikule ka südamedaami.

Selliste kaaslastega oli lausa lust mööda suvist Eestimaad rännata. Lastekirjanduse vallas võib Piret Raud end uhkusega oma vanemate mantlipärijaks pidada. Kui ma teine kord tunnen taas vajadust lastekirjanduse võlumaailma natukeseks ajaks jalutama minna, siis palun kindlasti Piretit taas oma teejuhiks. Mul on tunne, et seda otsust mul kahetseda ei tule.

Andmed:
Piret Raud, Ernesto küülikud, Tänapäev, 2004, lk 160

Linke netiilmast:
Jürgen Rooste arvustus Sirbis
Mare Müürsepa arvustus Eesti Päevalehes
Neeme Korvi arvustus Postimehes

09 november 2017

Sass Henno - Mina olin siin: Esimene arest (2005)

Alustuseks raputan omale kamaluga tuhka pähe! Mul pole vist kunagi olnud ühegi raamatu vastu nõnda suurt eelarvamust kui Sass Henno "Mina olin siin". Ja see hoiak oli minus püsinud juba üle kümme aastat. Ma olen raamatukogus ilmselt kümneid kordi H-tähe juurest mööda kõndinud, korraks seisatanud ning alati otsustanud, et see raamat ei ole nagunii minu vaeva ja aega väärt. Üks ropp ja vastik soperdis!

Paar nädalat tagasi otsustasin lõpuks "võtta riski" ja asusin Henno romaani lugema. Sisuga olin ma muidugi René Vilbre filmi kaudu tuttav (vahemärkus: Filmi olen näinud korduvalt ja see on mulle hakanud tegelikult aina enam meeldima. Välja arvatud muidugi mõned jälestust tekitavad stseenid!), kuid raamat andis Rassi kinnikukkumise loole palju avarama ja sügavama mõõtme.

Henno romaanis on kogu selle vägivalla ja viha vahele kirjutatud ka killuke lootust. Äkki keegi ikkagi armastab mind?!? Ehk ei pea ma kogu selle sitaga siin maailmas üksi hakkama saama?!? Jõulud ei pea ju alati mustad olema?!? Rassi usub endiselt, et ta on tegelikult parem teda ümbritsevast seltskonnast ja keskkonnast. Et see on ainult mööduv hetk, millesse ta on lihtsalt liiga kauaks pidama jäänud. Teha on vaja ainult veel üks "ots" ja seejärel edasi liikuda.

Kahjuks pole me seni lugeda saanud, mis sai Rassist peale esimest aresti. Autori poolt triloogiana kavandatud sarja avateos on siiani jäänudki ainult üksikuks eredaks sähvatuseks kirjandustaevas. Aga äkki ongi nõndaviisi parem? Nõnda jääme koos Rassiga igavesti lootma, et ta astuski arstiteaduskonda ja on nüüdseks tunnustatud kirurg, kellel oli lihtsalt raske lapsepõlv ja halvad sõbrad. No ausalt, öelge mulle, kellel meist neid poleks olnud?

Andmed:
Sass Henno, Mina olin siin: Esimene arest, Eesti Päevaleht, 2005, lk 200

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Päevalehes
Eeva Pargi arvustus Eesti Päevalehes
Inna Grünfeldti arvustus Postimehes
Fagira D. Morti arvustus Eesti Ekspressis
Andres Keili arvustus Postimehes

27 oktoober 2017

Kristi Piiper - Tõde või tegu: Ema saladus (2016)

Stella katsumusterohke teekond sai alguse 2015. aastal, kui ilmus Kristi Piiperi plaanitava romaanitriloogia "Tõde või tegu" esimene osa. Tumedates toonides ja filmiliku süžeega noortelugu tõmbasid su lihtsate võtetega sündmuste keskele. Ema kadumine, vanatädi Asta surm ja psühhopaadist isa - need olid esimese osa märksõnad. Raamatu lõppedes jäid kõik otsad lahtisteks ning järje ilmumine oli enam kui kindel.

Triloogia teise osa alguses saab Stellast lastekodulaps. Minu üllatuseks kujutab Piiper lastekodus valitsevat õhkkonda ning seal toimivaid suhteid (laste omavahelisi ja kasvatajatega) positiivses võtmes. Ei ole mingeid rivaalitsevaid klikke, üdini vastikuid kasvatajatädisid, vaimset ja füüsilist vägivalda nõrgemate suhtes. Stella sulandub kiiresti ja leiab toanaaber Annabeli näol ka uue sõbra.

Üheks häirivaks kõrvalliiniks kujuneb Stella sõbranna Kärdiga toimuv. Kui Stella isa oli triloogia esimeses osas psühhiaatriahaiglast just välja saanud, siis ma tõsiselt lootsin raamatut lugedes, et Kärt saab selle just vabanenud trellitatud akendega palati omale. Lugu hakkas aina enam Glenn Close'i ja "Fatal Attractioni" suunda minema. Tekkis ikka suur soov Kärdile selle sama raamatuga vastu pead virutada ja öelda "F%#£! Get your shit together!!!" Nii ebameeldiva kirjandusliku tegelasega pole ma ammu kohtunud.

Pealiin ehk Stella ema salapärane kadumine liikus raamatu jooksul samuti natuke edasi, kuid üldjoontes vaevles romaan "keskmise lapse sündroomi" all. Täiteks olevad kõrvalliinid ja ettevalmistused pealiini kulminatsiooniks muudavad kokkuvõttes teose õõnsaks. Esimesele osale omane olnud tõmme on kahjuks kadunud. "Tõde või tegu: Ema saladus" on küll triloogia seisukohalt vajalik, kuid iseseisvalt kahvatu tekst.


Andmed:
Kristi Piiper, Tõde või tegu: Ema saladus, Varrak, 2016, lk 256

Linke netiilmast:
"Tõde või tegu: Ema saladus" ELLU's

25 oktoober 2017

Reeli Reinaus - Maarius, maagia ja libahunt Liisi (2017)

Mets on meie teadvuses alati olnud natuke hirmutav ja salapärane paik. Täis seletamatuid hääli ja viirastuslikke varje. Alati on tunne, et keegi jälgib sind ning oled otsekui kutsumata kellegi võõra koju sisse astunud. Mets muutub külalislahkeks alles ajapikku, kui juhukülalisest saab kauaoodatud sõber, kes austab oma käitumisega võõrustaja koda. Alles siis on mets valmis avaldama sulle oma saladusi.

Mets on muidugi olnud ka meie kirjanduses üks enim kasutatud motiive. Paar aastat tagasi lugesin ma Reet Made "Salarohelist hiit" ja sain tõsise pettumuse osaliseks. Minu jaoks oli tegemist äärmiselt kuiva ja veniva teosega, kuigi temaatika oli iseenesest põnev (uue suvekodu lähedal oleva võlumetsa avastamine). Kuid mets raamatus ei hakanud lihtsalt elama!

Täiesti vastupidine kogemuse andis aga Reeli Reinausi uus lasteraamat "Maarius, maagia ja libahunt Liisi". Maariuse uue kodu lähedal on suur looduskaitse all olev põlislaas, mida kohalik külarahvas natuke pelgab. Maarius külarahva hirmudega kursis ei ole ning satub metsas loomaluid otsides kokku ühe ilusa, kuid tõredavõitu tüdrukuga. Neiust nimega Liisi saab Maariuse uus sõber, kaitsja ning teejuht nõiduslikus laanes. Poiss õpib sellel teekonnal tundma nii inimhinge kui ka metsa uusi sügavusi.

Maagia ja folkloor on igati toredad asjad lasteraamatutes, kuid selle teose muudab eriti õnnestunuks viis, kuidas autor käsitleb tõrjutust, psüühilist kiusamist ja grupi mentaliteediga vastuollu minemist. See annab tekstile sügavuse ning muudab muidu muinasjutuliseks kiskuva süžee reaalsemaks ja laseb lugejal end rohkem mõne tegelasega samastuda, mis tagab omakorda ka nauditavama lugemiskogemuse. "Maarius, maagia ja libahunt Liisi" on kindlasti selle aasta kodumaistest lasteraamatutest üks säravamaid ja südamlikumaid tekste.


Andmed:
Reeli Reinaus, Maarius, maagia ja libahunt Liisi, Päike ja Pilv, 2017, lk 224

24 oktoober 2017

Kersti Kivirüüt - Okultismiklubi (2009) & Okultismiklubi 2 (2011)

Mulle on olnud alati sümpaatsed kirjanikud, kes julgevad võtta oma kodukoha ajaloo või pärimuse ning selle suuremaks kirjutada. Valmidus minna ajalooõpikutest, segasevõitu rahvalaulu katketest ja radiosüsiniku meetodist kaugemale. Näha midagi suuremat selles soode ja metsadega pikitud ning igavesse sügisesse mähitud Euroopa ääremaas. Aga äkki...!?!?

Üks selline kirjanikest oli muidugi Lennart Meri. Tema "Hõbevalgem" on olnud inspiratsiooniallikaks juba mitmele unistajate põlvkonnale. Kindlasti on "Hõbevalge" mõju tunda ka Kersti Kivirüüda kahes noorsooromaanis, mis jutustavad meile loo Vana-Kuuste uskumatust ajaloost.

Ajalooõpetaja Erika ja tema kaheksanda klassi õpilastest koosnev punt teevad pooljuhuslikult kohaliku mõisahoonet ja naabruses asuvat kivikalmet puudutava avastuse, mille salaniidid viivad välja tuhande aasta tagusesse Eestisse ning otsaga ka Iiri- ja Egiptimaale. Mängu tulevad ka druiidid, Poola tiivulised husaarid ja Lucifer isiklikult.

Noorsooromaanidele omaselt viivad ridamisi õnnelikke juhuseid ning kogu täiskasvanute maailma täielik ignorantsus teismelistest koosneva seltskonna (v.a õpetaja Erika) põnevate seikluste ja heatahtlike seaduserikkumiste manu. Kohati tekkis lugedes ikka küsimus, kas mõni teine Vana-Kuuste elanik kunagi kodust välja ka satub. Noored müttavad mööda (haja)asulat ringi kullast kroonid peas, aga keegi tähele ei pane. Romaanide suurimaks miinuseks ongi liiga vähene lehekülgede arv. Eriti puudutab see teist osa! Kõik sündmused juhtuvad liiga ülekäte ja ka keerulisemad juhtlõngad seotakse kokku noorte poolt mõne hetkega. Oleks vaja olnud umbes sadat lehekülge lisaks, mis oleks lubanud autoril minna sügavamale antud loo ja tegelastega. Siiski on kokkuvõttes tegemist põneva ja out of the box noortelooga, mis kindlasti ei peaks kuuluma ainult Kuuste kooli õpilaste lugemisvarasse.


Andmed:
Kersti Kivirüüt, Okultismiklubi, Tänapäev, 2009, lk 168
Kersti Kivirüüt, Okultismiklubi 2: Inglitel puudub huumorimeel, Tänapäev, 2011, lk 160

Linke netiilmast:
"Okultismiklubi" ELLU's 

Agur Tänava intervjuu autoriga Reaktoris

22 oktoober 2017

Reeli Reinaus - Mõõkade äss (2017)

Kodumaise noorsookirjanduse eelmise aasta vaieldamatu hitt number üks oli Reeli Reinausi "Verikambi". Etnohorrori sugemetega romaan sai väga sooja vastuvõtu ka mu õpilaste poolt, kui seda neile ulmekirjanduse tundides tutvustasin. Praegu on meil kirjanduses vaba valiku kuu ning nii mõnegi kaheksandiku valikuks osutus "Verikambi". Eks hea sõna levi kiiresti!

Nõnda asusin Reinausi värsket romaani lugema lootusega leida jälle üht lugemissoovitust oma õpilastele. Seekord on autor liikunud ulme juures põnevuskirjanduse manu. Tegelaskonnaks on seltskond noori, kelle ühendavaks lüliks on traumeeriva kogemuse läbi elanud ning seejärel totaalselt muutnud Hanna. Rõõmsameelsest ja seltskondlikust neiust on saanud mõne kuuga paanikahoogude käes vaevlev ja igasugu kontakti vältida püüdev inimvare. Vaikselt hakkavad selguma Hanna muundumise põhjused ning seejärel hakatakse uute ja taasleitud sõprade kaasabil otsima ka põhjustajat.

Kuigi väliselt on "Mõõkade äss" suhtedraamadest tiine noortepõnevik, siis selle varjus on loo tegelikuks tuumaks ohvristaatusest välja rabelemine. Šoki möödudes ning traumeerivast kogemusest rääkides mõistad lõpuks, et sinul polnud juhtunus süüd ja sa ei olnud seda kuidagiviisi "ära teeninud". Romaan demonstreerib Hanna abil kenasti kannatanu võimalikke reaktsioone juhtunule (näiteks kaitsemehhanismide teke, paanikahäired) ning toimetuleku erinevaid etappe. Samuti toob teos esile pideva toetuse vajalikkuse ohvrile toimetulekuks juhtunuga. Märka ja kuula!

Kindlasti ma võtan "Mõõkade ässa" peale vaheaega tundi kaasa, kui hakkame kaheksandikega oma sel kuul loetud raamatuid teineteisele tutvustama. Usun, et leian mitu potentsiaalset huvilist, kellele seda soovitada. Eks tulevik näitab, kas hea sõna hakkab koolis levima.

Andmed:
Reeli Reinaus, Mõõkade äss, Varrak, 2017, lk 376

30 september 2017

Mihkel Mutt - Keerukuju (1985)

Mäletan selgesti, kuidas meie kirjandusõpetaja 12. klassis A.H. Tammsaart käsitledes ütles "Tõe ja õiguse" IV osa kohta, et selle teose peavad kõik abieluranda tüürivad inimesed kindlasti läbi lugema. "Eriti neiud!!!" rõhutas ta ainult talle omase muigega. Nüüd ise klassi ees seistes ja gümnasiste õpetades tahan ma täpselt samu sõnu kasutada Mihkel Muti "Keerukuju" kohta. "Eriti noormehed!!!" tahaksin ise muigega juurde lisada.

Mutt on "Keerukujus" talle omase vaheda iroonia ja sarkasmiga vaatluse alla võtnud abielu kui institutsiooni. Ta uurib, kuidas see habras kahe ainurakse sümbioos alguses kasvab, seejärel pooldub (vahel tahtmatult ja kohe mitmel korral) ning lõpuks sureb. Mutt on meie ette asetanud mikroskoobi ning andnud võimaluse selle eriskummalise koosluse elutsükliga põhjalikult tutvust teha.

PS: Arvustus ilmus algselt Värske Rõhu 2017. aasta sügisnumbris.
Suured tänud Hanna Lindale!


Andmed:
Mihkel Mutt, Keerukuju, Eesti Raamat, 1985, lk 160

Elo & Friedebert Tuglas - Kirjad teineteisele 1917–1947 (2001)

Laulusõnad ütlevad, et saja aasta kestel kordub sama kevade. Nüüd on sajand möödunud eesti kirjandust kõige enam mõjutanud kevadest - Siuru kevadest. Tahaks öelda, et seekord laulusõnad valetasid. Sellist plahvatust pole meie kirjanduselus enam ette tulnud!

Siuru rühmituse kohta pole senini ühtegi ammendavat monograafiat ilmunud ja ka mängufilm jäi kahjuks rahastusest ilma. Samas on viimaste kümnendite jooksul ilmunud ridamisi kogukaid kirjavahetusi, mille üheks osapooleks oli Friedebert Tuglas. Kõige üksikasjalikuma sissevaate Siuru argipäeva annab Adsoni ja Tukla korrespondents, kuid kõige pikemaajalisema, isiklikuma ja kodusema pildi ühe siurulase eluteest saame Elo ja Frieda kirjavahetust lugedes. Kindlasti üks kõige sümbiootilisemaid sümbioose, millega ma eales olen kokku puutunud.


PS: Arvustus ilmus algselt Värske Rõhu 2017. aasta sügisnumbris.
Suured tänud Hanna Lindale!


Andmed:
Elo ja Friedebert Tuglas, Kirjad teineteisele 1917–1947, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2001, lk 768

Linke netiilmast:
Elo Lindsalu arvustus Eesti Ekspressis

21 september 2017

Jan Kaus - Tallinna kaart (2014)

Tartusse armusin ma lootusetult tänu mitme meie kirjaniku teostele (Bernard Kangro, Oskar Luts, Indrek Hargla jt). Kirjanduslikust Tartust oli saanud mu lemmiklinn juba enne, kui ma seda esimest korda ühel lumisel talvepäeval külastasin, olles ise juba gümnaasiumi viimases klassis. Kirjandus muundus tollel päeval reaalsuseks ning minule omasemat paika pole ma ka kõigi oma rännakute jooksul leidnud. Iga kord Tartu vaksalis rongilt maha astudes tean, et olen koju jõudnud.

Nüüd olen, aga tänu Jan Kausi loomingule hakanud tasapisi armuma ka oma sünnilinna. Sellesse taevast kikilipsu meenutavasse, lärmakasse ja tolmusesse organismi. Tallinnasse saab armuda ainult temaga jalutamas käies. Ta viib su kastanimunadest kubisevasse Kadriorgu ning sinus alati kõhedust tekitava Mustamäe suusahüppetorni jalamile. Alguses käite häbelikult üksteise kõrval, kui järsku olete märkamatult andnud teineteisele käe ning tunnete kuidas usaldus mööda sõrmi ülespoole ronib.  Nüüd viib ta su ühte oma salapaikadest - Nunnade saarele. Seal istute õitsvate toomingate all pikas rohus ja tunnete varasuvise päikese paitust oma põskedel. Kuid järsku kaigub kloostrikell üle jõeoru ja tuleb liikuma hakata. Nõnda palju on veel avastada! Õnneks on sul kaart kaasas.

PS: Minu ja Kausi rajad kattuvad hirmutavalt suurel määral. Ainult minu samm tatsub nendel 10-15 aastat peale teada. Ehk siiski kohtume kunagi mõne nurgapealses kohviku uksel.


Andmed:
Jan Kaus, Tallinna kaart. Miniatuurid, SA Kultuurileht, 2014, lk 56

Linke netiilmast:
Elle-Mari Talivee arvutus Sirbis
Elle-Mari Talivee arvustus Keeles ja Kirjanduses
Rein Raua arvustus Müürilehes