16 september 2018

Rauno Võsaste - Hea ment (2018)

Inimesed, kes meie riigis julgeolekut tagavad või rikuvad on ikka ja jälle sattunud raamatukaante vahele. Tavaliselt saadab neid raamatuid ka üpris hea müügiedu ning avalikkuse tähelepanu (Anvelti "Punane elavhõbe", Kassi "Kesklinn"). See varjatud ning isegi natuke romantiseeritud maailm on ju huvi pakkunud meile lapsepõlvest peale. Kes meist poleks mööda õuesid ringi jooksnud seadusesilma või kurikaelana? Need päevad, mil mõnel politseiautol oli asja meie kodutänavasse (Lasnamäel juhtus seda kahjuks liigagi tihti), olid ju lastele täielikud pidupäevad.

Ilmunud on raamat, mis seda lapselikku huvi siniste vilkuritega autode vastu taas natukenegi rahuldab. Rauno Võsaste teos võtab vaatluse alla politseis valitsevad sisepinged ja hõõrumised, mis antud raamatus viivad ühe hea mendi süüdilavastamiseni omade poolt. Algab võitlus tõe ja õiguse eest, kus koheselt on selge, et võitjaid selles mängus ei ole. Lugejal jääb ainult sündmustega kaasa minna ning endalt mitu korda küsida, kas selline asi on Eesti riigis käesoleval sajandil tõesti võimalik? Kuna raamatu tagakaas ütleb, et romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist, siis tundub tõesti, et seekord on poistel sulisid ning võmme mängides rollid lootusetult segamini läinud. Tundub, et puntra lahti harutamiseks on autoril tarvis vähemalt veel üks raamat kirjutada. Pole muud, kui tuleb jääda siniseid vilkureid ja huilgavat sireeni ootama.


Andmed:
Rauno Võsaste, Hea ment, Varrak, 2018, lk 264

Linke netiilmast:
Jaan Lukase artikkel Vooremaas

15 september 2018

Urmas Vadi - Neverland (2017)

Margo, Elina, Roman, Sigrid, Leena, Kaarel - nad kõik on täielikus segaduses. Nad on ju püüdnud ja püüavad ka praegu teha seda, mida ühiskond neil ootab. Olla patrioot ja oma isamaa kaitseks valmis. Olla korralik pereisa või iseseisev üksikema. Olla oma vanematele hea laps. Olla innovaatiline eraettevõtja. Kuid need rollid ei sobi neile! Nad tunnevad end ebamugavalt ning nende nägemus nendest rollidest ei lähe ühiskonna standarditega kokku. Midagi seletamatut on kogu aeg natuke nihkes. Tahaks olla mina ise, aga ei oska ning tegelikult ei julge ka.

Sellistest nihkes eludest räägibki Urmas Vadi viimane romaan "Neverland". Raamatu suurimaks plussiks, Vadile alati iseloomuliku krutsliku stiili kõrval, on autori tugi oma tegelaste suhtes. Kedagi ei alavääristata ega mõisteta süüdi. Oled natuke teistmoodi, ole pealegi. Tegelikult oleme me kõik, ainult enamik meist on õppinud seda kole hästi varjama, et sulanduda massi ja näpuga näitamisest pääseda. Vadi tegelastes on säilinud see lapselik miski, mis lubab neil vahel Peeter Paani kombel Neverlandi külastada ning vahetust iseendaks olemisest siirast rõõmu tunda. Kas seda ei tahaks me kõik?


Andmed:
Urmas Vadi, Neverland, Kolm Tarka, 2018, lk 348

Linke netiilmast:
Põim Kama arvustus Postimehes
Urmas Vadi külas Kirjandusministeeriumis
Johanna Rossi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Kaupo Meieli arvustus Loomingus
Veiko Märka arvustus Eesti Päevalehes
Pille-Riin Larmi intervjuu autoriga Sirbis

27 august 2018

Karl Ristikivi "Päevaraamat 1957-1968" (2008) & "Kröits ehk Ristikivi" (2018)

See suur punane telliskivi seisis minu raamaturiiuli täpselt kümme aastat. Mulle kinnitati korduvalt, et ma pean seda KINDLASTI lugema. Vahel ma võtsin ta riiulist alla, hüpitasin natuke käes ning asetasin natuke nukramana riiulisse tagasi. Kunagi ma hakkan seda lugema! Ma luban!!! Kui on rahu ja aega!

Nõnda möödus terve kümnend. Kümneid tuhandeid lehekülgi sai loetud ja ilmselt tuhandeid lehekülgi oleks võinud lugemata jätta. Kummalisel kombel oli selleks vaja uut raamatut Ristikivist, et ma lõpuks asuksin lugema seda poolteist kilo kaaluvat tellist.

Päästikuks osutus Janika Kronbergi ja Brita Meltsi poolt kokku pandud "Kröits ehk Ristikivi", mille võtsin endaga kaasa puhkusereisile Portugali. Lennukis ning õhtuti hotellides lugedes meenus mulle üks kauge suvi. See oli suvevaheaeg enne gümnaasiumi esimest aastat. Lugesin tollel suvel läbi kogu meie väikeses raamatukogus olnud Ristikivi loomingu. Jalutasin neil suveõhtutel mööda kadunud Tallinna rohtaedu ja Vana Maailma metsaradu, mis olid mattunud sinisesse uttu. Eriti selgelt mäletan üht õhtut, kui astusin ühe kõrvaltänaval asunud maja lahtisest uksest sisse ning hommikul leidsin end selle maja katuselt. Unise, kuid kordades rikkamana. Portugalist koju jõudes teadsin kohe, mida ma hakkan järgmiseks lugema. Aastaid tagasi antud lubadus tuli teoks teha.


Nüüd võin ehk öelda, et olen näinud Ristikivi näo kaht poolt. Esiteks valguse poole suunatud näopool, mida lasi kirjanik näha oma sõpradel, kaasteelistel ning ka ajakirjandusel. See Ristikivi oli tagasihoidlik, natuke salapärase muigega suunurgas ja tema pilgust võib välja lugeda avalikkuse tähelepanust kergelt meelitatud rahulolu.

Näo teine pool jäi varju meie kõigi eest ning alles kolmkümmend aastat hiljem ilmunud päevaraamat laseb sellele pilgu heita. Meie ees avaneb ühe hirmul ja närvilise üksiklase pale. Katkine inimhing, kelle põhiliseks lohutuseks on tõdemus, et midagi halba ju täna ei juhtunudki. Aga samas kattub ta koheselt hirmuhigiga, sest see tähendab ju, et homme juhtub midagi kaks korda hullemat. Selles pilgus näed sa korraga appikarjet kui ka hirmu abipakkujate ees. Kui ennekõike vaatab sulle vastu inimene, kes on sellest maailmast ning talle saatuse poolt ette määratud elust lihtsalt väsinud. Ta soovis elult ainult ühte asja - RAHU. Võimalust istuda kivise Vahemere kaldal ning kuulata apelsinipuu varjus lainete vaikset loksumist. Kahjuks anti neid õnnehetki, enne suure rahu saabumist, Ristikivile armutult vähe.

Usun, et tänu neile kahele raamatule tunnen nüüd kirjanik Ristikivi ja kodanik Ristikivi palju rohkem. Nüüd olekski õige aeg mõni tema romaan üle lugeda. Peamiseks pretendendiks on muidugi "Rohtaed", mis sobiks oma temaatikaga kooliaasta algusesse suurepäraselt. Loodan, et sel korral ei võta selle lubaduse täitmine enam tervet kümnendit aega.


Andmed:
Karl Ristikivi, Päevaraamat 1957-1968, Varrak, 2008, lk 1112
Janika Kronberg (koostaja) & Brita Melts (koostaja), Kröits ehk Ristikivi: Mälestusi ja vestlusi, Eesti Keele Sihtasutus, 2018, lk 456


Linke netiilmast:
Peeter Oleski arvustus Postimehes
Mari Peegli intervjuu Janika Kronbergiga Eesti Päevalehes
Linda Kaljundi arvustus Sirbis
Rutt Hinrikuse arvustus Keeles ja Kirjanduses
Tõnu Õnnepalu arvustus Vikerkaares
Tiit Pruuli arvustus Sirbis
Janika Kronbergi tutvustus Eesti Ekspressis

24 august 2018

Andrus Kivirähk - Pagari piparkook (1999/2010)

Kiviräha jutte lugedes võid olla kindel ainult ühes - sind ei oota ees rahulikult kulgev ja korralikult sillutatud rada. Ei, asudes mõnda tema lugu lugema oled sa just ostnud pileti sõiduks Ameerika mägedel. Ees ootavad kahekordsed surmasõlmed, järsud pöörded ning kaalutust tekitavad laskumised. Sinu asi on korralikult turvavöö kinnitada ning igasugused eeldused ja eelarvamused koju jätta. Usu mind, need lood ei kujune sellisteks nagu sa arvasid.

Kivirähk põhjendab juba kogumiku avaloos "Pagar" ka oma seisukohta, miks tema tekstid selles kogumikus ja ka üldisemalt on sellised, nagu nad on. Kirjanik küsib lugejalt, kas pidada valgesse riietatud väikest mehikest, kes mängib lastega liivakastis, võlumaalt saabunud printsiks või on ta lihtsalt lähedal asuvast hullumajast välja pääsenud kretiin? Milleks uskuda viimast ja proovida kõigele meie ümber ratsionaalset seletust leida? 

"Hoopis toredam on uskuda vastupidist. Kord me veel näeme neid marssimas - neljakümmend vägimeest, Tšernemor käib kõige ees.

Ma ei ole vaadanud ega tahagi vaadata, aga ma usun, et seda auku, mille pagar liivakasti kaevas, pole võimalik kinni ajada. Kes sinna sisse vaatab, näeb liiva sees oma tulevast."

Miks sa ei võiks restoranis kohata jäneste poolt üles kasvatatud meest või naabertänaval elada homunkulusi meisterdav Jaagup? Kui me välistame sellised nähtused juba eos sajaprotsendilise kindlusega, siis ei juhtugi maailmas kunagi imesid. Õnneks Kivirähk usub siiski veel imedesse ning tema lugusid lugedes hakkan ka mina aina enam uskuma.

Andmed:
Andrus Kivirähk, Pagari piparkook. Kivirähk XX sajandil, Eesti Keele Sihtasutus, 2010, lk 240

Linke netiilmast:
Arno Oja arvustus Sirbis
Mall Jõe arvustus Eesti Päevalehes

04 august 2018

Indrek Hargla - Kolmevaimukivi (2018)

Asudes lugema mõnda uut romaani, annan üldjuhul kirjanikule umbes 50 lehekülge jagu aega, et mind oma loodud tekstiga ära võluda. Üldjuhul saavad nad selle ülesandega hakkama, kuigi iga kümne teksti kohta satun lugema ühte, mille puhul jätan lugemise suhteliselt kiiresti pooleli või halvemal juhul proovin ja proovin, kuni lõpuks saabub mõistmine, et piinamiseks on inimkond sajandite jooksul palju lihtsamaid ning efektiivsemaid meetodeid leiutatud. Harilikult on lõpptulemuseks lihtsalt see, et antud autori maailmadesse ma enam nii lihtsalt ei satu.

Kui romaanide puhul kehtib 50 lehekülje reegel, siis lühiproosa puhul on antud aken heal juhul 2-3 lehekülge või vahel isegi ainult paar lõiku. Selle imelühikese ajaga peab kirjanik sulle tutvustama paari täiesti kontvõõrast isikut ning sind ära veenma, et sa soovid nendega mõned ühised tunnid veeta. Pole just kõige lihtsamate kilda kuuluv ülesanne.

Selle ülesandega sai Indrek Hargla hakkama sel nädalal üksteist korda järjest! Kirjanikuhärra lasi hommikul kella üheksa ajal uksekella, astus uksest sisse kaasas ja kaasas oli tal mingi junkru moodi poisike. Noorhärra tutvustas end Hallamäe linnuse valitseja pojana ning hakkas mulle pajatama oma uskumatut lugu helendavast rüütlist, ketrajaneitsi Ylsvingist ja hõbedasest pistodast Calibur, mis tegelikult ei olnud hõbedast ega ei olnud ka pistoda. Mina kuulasin teda suu ammuli ja ei pannudki tähele, millal kirjanikuhärra oli ise minema lipsanud.

Paar tundi hiljem, kui Ustav (nõnda oli junkrukese nimi) oli lahkunud, helises taas uksekell. Läheksin avama ning Hargla seisis jälle trepikojas, kellegagi uudistavad ja natuke häbelikud silmad üle tema õla mind piilumas. Long story short, nõnda juhtus see tol päeval üksteist korda järjepanu. Keda kõike too Hargla ka ei tunne! Mul käisid külas Albert Einstein, üks poolsõge rahvaluulekoguja Liivimaalt, Ühendatud Astrolaevastiku inspektor Vader ja vana hea tuttav Henrik Lätimaalt.

Eks suured valevorstid olid nad kõik, aga kui põnevaid lugusid nad rääkisid. Einstein näiteks valetas mulle suu sisse, et Raimond Valgre pidavat nüüd Ray Walgreni nime all Ühendriikides elama ning olevat seal isegi ühe Marilyn Monroe nimelise näitlejaga abiellunud. Eks ma suurest austusest professori vastu noogutasin kaasa ja ei hakanud teda parandama. Eks keegi oli talle lihtsalt udu ajanud ja vaene mees oli seda sulatõena võtnud. Eks ta tahtis natuke esineda ka ning näidata, et ta teab midagi ka Eesti kohta.

Viimased külalised läksid alles peale südaööd ära (need viimased olid eriti lärmakad ja isegi natuke matsid). Mina istusin korraks diivanile ja tõmbasin hinge. Lubasin endale, et homme ei ava ma ühtegi raamatut ega ust. Vaja natuke puhata ning pead tuulutada. Sõidan parem hommikul vara juba Aegviitu ja kolan mööda metsaradu. Mustikaid pidi veel metsas saadaval olema. Nagunii lubas Kivirähk mõne sõbraga nädala lõpus läbi hüpata ning ega need enne koitu tavaliselt koduteed üles ei leia.


Andmed:
Indrek Hargla, Kolmevaimukivi, Raudhammas, 2018, lk 426

Linke netiilmast:
Raul Sulbi arvustus Reaktoris

30 juuli 2018

Kersti Kivirüüt - Värav (2018)

Kui lähitulevikus peaks ilmuma mõni uus eesti kirjandust kokkuvõttev teos, siis saab sinna täiesti kenasti kirjutada väikese alapeatüki meie kodumaisest koolja- ehk zombikirjandusest.  Veikko Vangonen, Maniakkide Tänav, Veiko Belials - need on ainult mõned kirjanikud, kes on varasemalt kooljarahvaga kokku puutunud. Nüüd on nendega liitunud ka Kersti Kivirüüt.

Kivirüüdi lühiromaan viib meid maalilisse Lõuna-Eestisse, kus metsade ja rabade taga asub üks väike külake, millel on oma sajandeid vana ning isegi globaalseid mõõtmeid omav saladus. Õnneks või kahjuks satub üks pooletoobine poliitbroiler päälinnast sellesse külla, mis ongi piisavaks põhjuseks, et saaks lahti rulluda üks veriselt maavillane seikluslugu.

Kivirüüdi tekst on olnud mu senise suvelugemise suurimaks üllatuseks. Igati muhe ja natuke musta huumorisse kanduv lugu, mis ei võta end liiga tõsiselt ning inglastelt väljendit laenates "it didn't overstay its welcome". Igati mõnus kaaslane paariks kuumaks suveõhtuks.


Andmed:
Kersti Kivirüüt, Värav, Fantaasia, 2018, lk 126

Linke netiilmast:
Leila Liivaku arvustus Reaktoris

26 juuli 2018

Triinu Meres - Kuningate tagasitulek (2018)

Oleme leidnud uue põhjuse vingumiseks. Nüüd olevat liiga palav! Uudisteportaalid kirjutavad juba nupukesi reisisihtkohtadest, kuhu eestlased saaksid selle kuuma ilma eest põgeneda. Täitsa sõgedad! Ainsad isikud, kellel on õigust häält tõsta on põllumehed. Teised võtke raamat ja külm jook, istuge kuhugi vilusse ning võtke nõnda üks rännak ette.

Kui tahate tõesti ühte krõbekülma kohta rännata, siis sobib Triinu Merese uus romaan "Kuningate tagasitulek" selleks suurepäraselt. Romaan viib lugeja maailma, kus talv tundub igavene ja vesi esineb peaasjalikult ainult tahkel kujul. Toast nina välja pista pole ilma vajaliku väljaõppeta üldse eriti mõtet, sest külm, kindid või kuningad hammustavad sul selle suure tõenäosusega otsast.

Merese loodud maailm on brutaalne, trööstitu ja täis saladusi. Igaüks proovib esiteks ise hommikuni vastu pidada ja hea õnne korral ka oma paarilisel hinge sees hoida. Ja kui sellega on juba hakkama saadud, siis on sul isegi paar minutit enne järgmist päikeseloojangut mahti mõelda selle peale, kas ja kuidas seda maailma muuta natukenegi paremaks. Inimene vajab seda raasukest lootust, et homne on parem. Muidu hüppa kohe lähimasse lumehange ja vaata, kuidas su varbad vaikselt üksteise järel siniseks tõmbuvad. Õnneks hakkavad isegi selles külmunud põrgus jää lõpuks sulama.

Peale seda rännakut mööda lumiseid välju sünkmusta taeva all on sul ainult üks soov - peesitada natuke päikese käes. Kui keegi kurdab veel, et ilm on liiga palav, siis viskan teda selle raamatuga ja ütlen "Loe, kuni enam palav pole!".


Andmed:
Triinu Meres, Kuningate tagasitulek, Fantaasia, 2018, lk 396

Linke netiilmast:
"Kuningate tagasitulek" ELLU's

Indrek Rüütli arvustus Reaktoris
Kais Allkivi arvustus Õhtulehes

14 juuli 2018

Mairi Laurik - Mina olen Surm (2016)

Ma olen alati olnud seisukohal, et iga raamat jätab lugejasse mingisuguse jälje. Mõne raamatu puhul on mõju tuntav juba lugemise käigus ning teksti mõju võib kesta veel aastaid ja inimese elu otseselt mõjutada. Mõned teised tekstid (mis on tegelikult kindlasti enamuses) jätavad lugejasse ehk ainult vaevumärgatava märgi. Need on raamatud, mille kohta ütleme enamasti lihtsalt kommentaariks "Oli kah!" või "Lugeda kõlbas.". Aga me ei taju, et need veedetud tunnid nende raamatutega olek kuidagi meie elu muutnud.

Möödunud nädalal lugesin Mairi Lauriku paar aastat tagasi ilmunud ja Tänapäeva noorteromaani võistluse võitnud noorteromaani "Mina olen Surm" ning mind valdas peale raamatu viimast peatükki täpselt eelpool mainitud tunne. Lugeda kõlbas ja osadele oma õpilastele põhikooli viimastes klassides soovitaksin isegi antud teksti soojalt. Aga mida sain mina selle raamatuga veedetud tundidest nende päevade jooksul?

Vastus saabus paar päeva tagasi, kui jalutasime elukaaslasega õhtul mööda parki ja ma jutustasin talle antud romaanist. Ma sattusime tänu sellele romaanile arutama teemadel, mille üle polnud me vist kunagi või väga ammu vestelnud. Surm, sellel järgnev, teadmine/teadmatus oma elada jäävate päevade hulgast ja maailmalõpp - nendel teemadel arutades jõudsime oma kodutänavale tagasi. Tuppa sisse astudes oli mul ka selge, et ma võtan Lauriku romaanist endaga kaasa just selle südasuvise jalutuskäigu.


Andmed:
Mairi Laurik, Mina olen Surm, Tänapäev, 2016, lk 224


Linke netiilmast:
"Mina olen Surm" ELLU's

Leila Tael-Mikešini arvustus Reaktoris

09 juuli 2018

Ilmar Tomusk - Algaja ajaränduri seiklused (2016), Seiklused paralleelmaailmas (2017) & Universumi saladused (2018)

Mõni aeg tagasi kirjutasin, et meie lastekirjanikud võiks nendest detektiivijuttudest paarikümneks aastaks pausi teha ning hoopis otsida avastamata või unustatud radu, kuhu meie noori lugejaid seiklema viia. Aitab natukeseks ajaks pihta pandud oranžidest jalgratastest ning kriminaalsetest viineripirukatest.

Ja imeväel ilmusidki mu öökapile kolm raamatu, kus lugeja saab hakata koos nelja kaheksandas klassis käiva õpilasega avastama meie universumi kõige suuremaid saladusi. Saladustele jälile saamiseks tuleb õppida liikuma mööda aega ja ruumi, kohtuda nii Albert Einsteini kui ka Ristija Johannesega ning vajadusel ära õppida isegi aramea keel.

Ajarändurite teekond on muidugi täis lugematuid ohte. Kõik oleme kuulnud liblikaefektist ja iga väiksemagi liigutuse hukutava mõju võimalikkusest tervele inimkonnale. Näiteks võib noore Ivo Linna otsus muusikukarjääri asemel eesti keele õpetajaks hakata tekitada olukorra, kus laulev revolutsioon ei leiagi aset ning Eesti on 21. sajandil ikka Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ning hullemas seisus kui Põhja-Korea. Ajarändurid peavad selliste ohukohtadega kohe kindlasti arvestama!

Ilmar Tomuski raamatute suureks plussiks on autori püüd oma lugejatele põnevate näidete ja seletuste abil selgeks teha meie elu tegelikult siin universumis juhtivaid füüsikaseadusi. Ma tundsin peale sarja esimese osa lugemist, et minu seni pea olematud teadmised füüsikast olid korraliku tõusu läbi teinud. Kõige olulisem oli siiski see, et minus tekkis tõsine huvi raamatus käsitletud nähtuste vastu (tumeaine, mustad augud, Heisenbergi määramatuse printsiip jne). Ma tundsin, et olin sattunud ühe eriti hea füüsikaõpetaja tundi, kes oskas oma õpilastele algul keeruliste ja kaugetena näivad teemad mängleva kergusega selgeks teha. Selle õpetaja tundi lähen ma tõelise tuhinaga tagasi. :)


Andmed:

Ilmar Tomusk, Algaja ajaränduri seiklused, Tammerraamat, 2016, lk 224
Ilmar Tomusk, Seiklused paralleelmaailmas, Tammerraamat, 2017, lk 224
Ilmar Tomusk, Universumi saladused, Tammerraamat, 2018, lk 224

02 juuli 2018

Reeli Reinaus - Pärdik Päär ja hauaröövlid (2015)

Tegemist ei ole loomajuttudega, kus Pääru nimeline pärdik oksalt oksale end kiigutab. Reeli Reinausi lasteraamat räägib meile hoopis üpris klassikalise loo kolmest suve alguses sõbrunenud lapsest (kaks poissi ja tüdruk - äkki oleks aeg seda 50 aastat lastekirjanduses kehtinud mudelit juba muuta!?!?), kes satuvad väikeses mereäärses kodukülas pooljuhuslikult uurima kriminaalseks kiskuvaid sündmusi, mis on seotud sajandeid tagasi sinna väidetavalt maetud Rootsi kuningaga.

Raamatus on kõik hea lasteraamatu komponendid olemas. Kokkuhoidev sõpruskond, natuke kiiksuga vanemad, ilus ja suvine tegevuspaik, vanad legendid ning põnev mõistatus. Kuid puudu on originaalsus! Kõik need loetletud komponendid on viimaste aastate jooksul meie lastekirjanduses nõnda ohtralt kasutust leidnud, et värskus on neist TÄIELIKULT kadunud. See ei ole etteheide ainult antud raamatule, vaid pigem palve kõigile, kes meie lastele toredaid raamatuid kirjutavad. Palun midagi uut! Aitab sellest detektiivide mängimisest! Mängime vahelduseks midagi muud ka!

Andmed:
Reeli Reinaus, Pärdik Päär ja hauaröövlid, Tänapäev, 2015, lk 208