17 detsember 2018

Vinguv jalaluu (2018)

Mulle meeldib ikka mööda metsi kolada ja omadega rappa minna. Vahel eksin siiski teelt ning satun radadele, kuhu inimjalg pole ehk juba sajandeid astunud. Sellisel juhul on peamine külma pead säilitada ning nooruses vanaisalt saadud tarkuseterad meelde tuletada.

Hiljaaegu sattusingi metsas kõndides ristteele, mis mulle kuidagi tuttav ei tundunud, kuigi olin neis metsades kordi matkanud. Minna paremale, vasemale või hoopis otse? Õhtu hakkas ka vaikselt kätte jõudma ja kiskus juba jahedaks. Seisin mõtliku näoga seal teeristil, kui järsku kuulsin, et mööda üht teeharu läheneb keegi rõõmsalt vilet lüües.

Kurvi tagant ilmuski nähtavale üks linnasaksa meenutav mees, kes minu juurde jõudes kenasti kaabut kergitas ja päris ega ma eksinud pole. Natuke kehv tunne oli linnasaksale oma täbarast olukorrast rääkida, ise kogemustega ja täisvarustuses matkasell, kuid eks häda ajab härjagi kaevu. Võõras kuulas mu ära, naeratas kavalalt ja rõhutas, et ma kindlasti pahema teeharu pean valima. See pidi mu õkva suure maantee juurde viima. Tänasin teda südamest ning hakkasin kiiresti mööda juhatatud teed marssima. Korraks viskasin veel pilgu selja taha, kuid ei näinud enam võõrast ega kuulnud ka tema rõõmsat vilet.

Olin juba oma veerand tundi kiirel sammul marssinud, kuid maanteed ei kusagil. Mets hakkas pigem paksemaks minema ja päris hämaraks kiskus juba samuti. Õnneks hakkas eemalt paistma üks kutsuv tuluke, mis mu sammudele koheselt kiirust lisas. Lähemale jõudes nägin, et tegemist on lagendikuga, mille keskele parajalt suur lõke on üles tehtud ja selle ümber kümmekond küürus kogu end soojendab. Mõistsin, et olen jõudnud RMK telkimisalale.

Väsimus võttis järsku mu üle võimust. Olin ikkagi hulga kilomeetreid päevaga maha vantsinud ning seetõttu otsustasingi, et võin vabalt oma telkmatli selleks ööks ka siia laagriplatsile üles lüüa. Lõkke ümber olev kamp tundus samuti rahulik ja pole mul kiiret linna ühtigi. Hommikul jalutan viimase jupi maanteeni ja hääletan koju. Samuti oli taevas juba tähedki särama löönud ning rammestus oli kogu keha enda võimusesse võtnud.

Viskasin seljakoti seljast, sättisin magamisaseme valmis ning astusin lõkkele ligemale. Tervitasin kössitavaid kogusid ja küsisin luba enne põhku pugemist end natuke tule paistel soojendada. Üks natuke ümar ja tumeda habemega mees noogutas ning teised kogud tõmbasid koomale, et mulle ruumi teha.

Vaatasin üksisilmi tuld ja hõõrusin vaikselt vantsimisest surisevaid sääri. Mu pilk eksles ka kogudele lõkke ümber. Nad jälgisid tuld ja nohisesid vaikselt. Järsku märkasin, et suur õllekapp käib nende vahel ringi. Kapp jõudis minuni ja too tumeda habemega mees noogutas taas. Mõistsin, et keelduda oleks ebaviisakas ja tõstsin kapa suule. Õlu see igatahes polnud. Midagi magusa mõdu või kalja laadset pigem. Tänasin vaikselt ning andsin kapa endast vasakule edasi. Vaikne nohin ja tule jõllitamine jätkus.

Mu silmalaud hakkasid vaikselt raskemaks muutuma. Mõtlesin juba tõusta ja magama minna, kui järsku hakkas üks kössitavatest kogudest rääkima. See oli kergelt krigisev ja madal hääl, kuid mitte vana mehe oma. Järsku tundus eriti ebaviisakas lahkuda ning jäin kuulama.

Metsavanakest või Sammalhabet meenutav kogu rääkis loo, kuidas ta oli ühte kummalisse maailma sattunud, seal igasugu paharettidega võidelnud, ussikuningat näinud ja mingi ime läbi lõpuks peale kümmet aastat sealt tulema saanud. Teised kogud tule ümber kuulasid, noogutasid ning nohisesid vaikselt kaasa. Mina mõtlesin, et nad on ilmselt siin juba mitu päeva seda käärima läinud õlut omakeskis lürpinud ja nüüd vaikselt kõik deliiriumini jõudnud.

Kui esimene lõpetas oma sulaselgelt poolsõgeda loo, tahtsin püsti tõusta ja head ööd kõigile soovida, kuid järgmine kogu võttis kohe jutujärje üle. Ja need lood läksid iga järgmise jutustajaga aina uskumatumaks. Mõni väitis, et oli allmaailmas ära käinud ja omale sealt noore näitsiku leidnud, teine jälle mingite kalainimestega mere ääres pidu pidanud ning kolmas ühte nõnda eriskummalisse paika ära eksinud, kus inimsuurused kassid ja koerad rääkida mõistsid. Kaine pea või normaalse mõistusega inimesed juba selliseid lugusid välja ei mõtle!

Nii palju kui oli lõkke ümber kogusid, oli ka eriilmelisi lugusid. Mõnda pajatust kuulasin silmad punnis peas ja suu ammuli. Kus oli ikka tüüpidel fantaasiat! Lausa judinad ajas mõni lugu peale! Teine jutte pani jälle õlgu kehitama ning mõte läks tuld vahtides hoopis isevärki radadele rändama. Kui viimane oma looga lõpetas, siis oli ammu juba üle kesköö, õllekapp oli tühjaks saanud ja ainult hõõguvad söed meie keskele alles jäänud.

Ajasin end suure vaevaga püsti, tänasin sooja ja "huvitavate" lugude eest, ning sammusin kergelt tuikudes oma magamisaseme suunas. Silmi sulgedes kostis minuni lõkkeplatsilt ikka veel vaikset nohinat.

***

Hommikul ärkasin selle peale, et üks põrnikas üritas minu vasakusse ninaauku oma uut elamist rajada. Mulle tema plaanid muidugi ei meeldinud ning ajasin end turtsudes ja aevastades püsti. Üllatuseks avastasin end samalt ristteelt, kus olin eile õhtu linnasaksa kohanud. Õhtusest lõkkeplatsist polnud jälgegi ning kogu mu matkavarustus oli kenasti seljakotis, mis oli mulle padja eest olnud.

Kas olin terve öö keset seda ristteed maganud??? Aga võõras linnasaks? Kogud lõkketule ümber?

Täielikus segaduses ümbrust uurides jäi mu pilk peatuma teepervel oleval ja üpriski värske väljanägemisega postil, mida seal eile kindlasti ei olnud. Postil oli paremale teeharule näitav silt "RMK TELKIMISALA 0,2 KM".

Viskasin seljakoti selga ja kadusin sealt kus kurat.


Andmed:
Indrek Hargla (koostaja), Vinguv jalaluu: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2018, lk 398

15 detsember 2018

Piret Raud - Kõik minu sugulased (2017)

Eks igaühe suguselts on omanäoline ja erakordne. Kuid kindlasti on mingid põhitüübid, kelle variatsioone me leiame pea igast suguvõsast. Näiteks on paljudel kindlasti üks onu või vanaonu, kes kasutab sidesõnade asemel hoopis erinevaid sarvilisi tegelasi. Või hoopis üksik vanatädi, kes on terve oma elu olnud nõnda pahur ja kuri, et pere pisemad tema külla tulekul oma tubadesse peitu poevad. Kuid kindlasti on kõigil peres üks ütlemata armas vanaema, kes teeb maailma kõige maitsvamaid pannkooke (ise kutsub ta neid muidugi lihtsalt kookideks) ning rammusamat hakklihakastet.

Sellistest toredatest ning ka natuke tüütutest sugulastest räägibki meile juba koolipoisi staatusesse tõusnud Aadam Piret Raua lasteraamatus "Kõik minu sugulased". Aadama suguseltsi kuuluvad ikka eriti põnevad tegelased, kellega tahaks oma elus kohe kindlasti kokku puutuda. Näiteks tädi Mari, kes on vabakutseline tummfilminäitleja ja kolis hiljaaegu akvaariumi elama või onutütar Leena, kes oli ülitalendikas noorsportlane, aga muutus mingiks ajaks porgandite ületarbimise tõttu kahjuks šokolaadijäneseks ja loodetud olümpiamedal jäigi võitmata. 

Aadam on igal juhul õnnega koos, et tal on nõnda värvikas ja suur suguvõsa. Õpetussõnade ja elutarkustega ujutatakse Aadam lausa üle. Nutika poisina paneb ta need kõik omale tulevikuks kõrva taha ja helde poisina jagab ta neid kõiki ka meiega. Vaadake, et teil siis ikka kõrvatagustes ruumi oleks, et kõik need tarkuseterad sinna ära mahutatud saaks.


Andmed:
Piret Raud, Kõik minu sugulased, Tänapäev, 2017, lk 116

Linke netiilmast:
Jaanika Palmi arvustus ELK's

09 detsember 2018

Eva Roos - Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57 (2018)

Tartlastel ja Taru lastel on ikka uskumatult vedanud! Teist nõnda kirjanduslikku linna Eestimaa peal lihtsalt ei ole. Terve sinu kodulinn on üks kirjanduslik labürint, kus sa võid õhtul Toomemäel jalutades kohtuda natuke kentsaka härra Pauliga või jookseb sinust Supilinnas mööda üks kavalate nägudega lastekamp, kellega proovib sammu pidada üks pisike Prantsuse buldog. 

Aga nüüd leia selles labürindis tee Kastani tänavale ja maja number 57 ette. See võib väljast paista räämas ja ajahamba näritud, isegi üks aken on hiljaaegu sisse visatud, kuid tegemist on kõige soojema ning suurema südamega majaga terves linnas. Levivad kuuldused, et selles majas avati hiljaaegu ka üks natuke teistmoodi kauplus. Või on see seal juba aastaid avatud? Kes see seda enam täpselt mäleta!

Aramilda natuke väsinud Pirut kirsimoosiga turgutamas
Igatahes seda kauplust peab vanaproua Aramilda Tengelpung, kes esmapilgul just aasta teenindaja tiitlile ei pretendeeri, kuid tegelikult on ta üks äraütlemata abivalmis ning heasüdamlik inimene. Kuid ära imesta ja kohe tarbijakaitseametisse helistama tõtta, kui proua Aramilda kauplusest ostetud supitirin või mõni muu iidamast-aadamast pärit ese sul kodus natuke kummaliselt käituma hakkab. Mida sa võluasjadest siis õigupoolest ootad?!?

Kui sa tahad poes natuke paremat hinda saada, siis soovitan soojalt üks moosipurk endaga ühes võtta (eelistatult kirsimoos!), sest proua Aramilda koer Piru lihtsalt jumaldab moosi. Ta ütleks seda sulle ise, kuid kahjuks meie maailmas koerad ju ei räägi ning nõnda peab Piru kahjuks seekord suu kinni hoidma ja sinu tähelepanu oma saba liputamisega võitma. Kui sa suudad proua Aramilda natuke tolmu sees rullitud lihapirukat meenutava koera usalduse võita, siis võin sulle garanteerida, et sulle jääb peale ostu rahakotti nii mõnigi sädelev elder (või mis iganes raha teie maailmas ka kasutatakse).

Soovitan siiski oma ostunimekirjad kiiremas korras paberile panna ning jalad Teistmoodi Mööblipoe poole seada, sest kes neid võlupoode teab. Täna asub see pood veel Kastani tänavas, kuid homme äkki Kuperjanovi tänavas ja ülehomme hoopis Elvas. Ilmas on paiku, mis tuleb lihtsalt oma silmaga ära kaeda ja Teistmoodi Mööblipood on üks sellistest.


Andmed:
Eva Roos, Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57, Varrak, 2018, lk 288

07 detsember 2018

Kristi Piiper - Tõde või tegu. Tõde (2018)

Lõpuks on see läbi! TEGU on tehtud ja TÕDE on selgunud! Tõde on see, et Kristi Piiperi noortele (neidudele) mõeldud romaanitriloogia "Tõde ja tegu" on kokkuvõttes ikka äraütlemata nõrguke.

Esimene osa oli veel täitsa paljulubav ja isegi hoogne tekst, kuid teine osa tõmbas tekkinud potentsiaalile lihtsalt vee peale ning verivärske kolmas osa üritab lihtsalt kiiresti tekkinud segaduse ära koristada ja vaikselt ruumist välja hiilida.

Parimaks näiteks sellest teise osa tekitatud jamade korrastamisest on kolmandas osas Kärdi armuafääri kiire väljaheitmine esimestes peatükkides ning tüdruku suunamine hoopis biseksuaalsuse avastamata radadele. Selgelt oli tunda, et ka kirjanik ise mõistis kogu Kärdi liini sobimatust ja segavat mõju esimeses osas paika pandud suunale.

Kahjuks on jääb ka pealiini lõppakord ehk kaua oodatud vastasseis Stella ja tema sõgeda isa vahel ootamatult lahjaks. Ainus asi, mis viimastel lehekülgedel tekitas pinget oli küsimus, kas nüüd tõmmatakse ikka otsad kokku või jätkub see lugu veel ka järgmises raamatus. Õnneks said pahad võidetud ja meie võime oma eludega rahulikult edasi minna.

Andmed:
Kristi Piiper, Tõde või tegu. Tõde, Varrak, 2018, lk 208

24 november 2018

Jaak Urmet - Diskursus (2018)

Me peame normaalsuseks, et memuaare kirjutavad üldjuhul oma elu viimasesse kolmandikku jõudnud inimesed. On tehtud, on nähtud! Nüüd on käes aeg kõik need minevikku jäänud seiklused ja mälestused kaasteelistest tallele panna. Las noored loevad, kuidas omal ajal elati ja oldi.

Selline mõtteviis tähendab muidugi seda, et mida saan oma kaasaegsete kirjanike mälestusi lugeda heal juhul 20-30 aasta pärast, kui nad on juba hallipäised sulesepad.

Õnneks on Jaak Urmet osutunud ebanormaalseks tegelaseks ning meid juba oma mälestusterajale kaasa kutsunud. Kuuleme tema lugusid Toomas Liivist, Ralf Parvest, Jürgen Roostest, Contrast ja paljudest teistest kirjandusinimestest, kellega Urmet on oma teel kirjanikuks kokku puutunud.

"Diskursust" lugedes on tunda Urmeti sügavat austust oma kaasteeliste suhtes ning see muudabki selle üheks väga soojaks ja ausaks raamatuks. Eriti tuleb see esile lehekülgedel, kus meenutatakse Ralf Parvet, kes kehastas Urmeti jaoks reaalset ajamasinat möödunud sajandis rändamiseks. Nendest ajarändudest võite täpsemalt lugeda raamatust "Minu aeg: Kirjandusloolised vestlused".

Raamatu lõpus nendib Urmet, et mälestusteradu on veel mitmeid, kuhu lugejat väikesele jalutuskäigule kaasa paluda. Võiks ju veel kirjutada Aimée Beekmanist ja Kerttu Rakkest või Ott Arderist ja Andrus Kivirähast. Ega polegi muud, kui jääme kutset ootama.

Andmed:
Jaak Urmet, Diskursus, Hea Lugu, 2018, lk 168

10 november 2018

Elin Toona - Mihkel, muuseas (2018)


Igale uuele põlvkonnale heidetakse ette traditsioonidest loobumist, vaimset lodevust ja moraalset allakäiku. Seda tehti nii Antiik-Kreekas kui ka teise ilmasõja järgses Euroopas. Vanem põlvkond on seadnud lati kõrgusele, millest noored lihtsalt ei suuda üle hüpata. Muidugi on too vanem generatsioon "juhuslikult" ära unustanud eelmise põlvkonna etteheited nende eneste aadressil mõned aastakümned tagasi. Nõnda on see alati olnud ning jääb ilmselt aegade lõpuni.

Sellistest põlvkondadevahelistest vastuoludest räägib ka Elin Toona romaan "Mihkel, muuseas". Teos viib meid 1970. aastate Londonisse, kus sõja ajal sinna sattunud eestlaste pagulaskond veel vaikselt hingitseb (ise arvavad nad muidugi, et on täies elujõus) ning eestluse traditsioone kiivalt alal hoiavad. Aastakümnetega on nende eluviisi õigsus aina õigemaks muutunud ning iga kõrvalekalle (näiteks abielu inglasega või sobimatu riietusstiil) võib viia "seltskonnast" väljaarvamiseni.

Sellisele ohtlikule, kuid silmi avavale rajale satub peale oma naise surma pagulaskirjanik Mihkel Laasma, kelle elukorralduse lööb segamini üks sõbra heaks tehtud teene. Nimelt läheb Mihkel reisima Euroopasse koos Ühendriikides üles kasvanud eesti noormehe Valteriga, kes kisub vana ja kergelt kopituse järele lõhnava Mihkli igasugu sekeldustesse. Kõige värvikamad on kindlasti autori kirjeldused 1970. aastate Amsterdamist. Reisi lõpuks saab Mihkel korralikult läbi tuulutatud ning kuhjaga julgust oma ummikusse jooksnud eluga edasi minna. Vahel võib mõnest sellisest aia taha läinud noorest isegi kasu olla.


Andmed:
Elin Toona, Mihkel, muuseas: Lugu läbikatsumata eludest, Varrak, 2018, lk 224

03 november 2018

Ilmar Tomusk - Pöörane puhkus Parakatkus (2010)

Eestlaste traditsiooniline viis puhkamiseks võib paljudele teistele rahvastele näida pentsik. Kui eestlane saab suvel paar nädalat töölt lõpuks vabaks, siis ta lükkab pere ja pool elamist autosse ning pistab otsejoones linnast teadmata suunas ajama. Kuskil metsade või põldude vahel on ootamas teda üks väike suvila, kus hein ja malts (eestlane kutsub seda muidugi tsiviliseeritud rahvaste eeskujul muruks) on juba rinnuni kasvanud ning hiired on pererahva puudumisel korralikult pidu pidanud. Eestlane muidugi sellist korralagedust ei salli ning veedab suurema osa oma kallist puhkusest suvilas korda luues, et puhkuse viimasel päeval rahulolevalt õue peal ringi vaadata ja nentida, et nüüd näeb koht juba täitsa elamiskõlblik välja. Pere lükatakse taas autosse ja sõit linna võib alata. See suvi sai korralikult puhatud!

Sellisest eestlastele igiomasest puhkamisviisist räägib ka Ilmar Tomuski lasteraamat "Pöörane puhkus Parakatkus". Küll seal ehitatakse uut kemmergut, võetakse võsa maha ja parandatakse katust. Kõike seda tehes ei kosta ühegi pereliikme suust kordagi torinat ega küsimust "Miks me seda teeme?", sest kõiki neid tegevusi tehakse ju koos. Tomusk on oma raamatus suutnud kujutada üht täiesti tavalist, aga samas ideaalselt toimivat perekonda. Koos pannakse käed külge ning koos nauditakse tehtu vilju. See on suurepärane raamat, mida lugeda oma toas vihmastel sügisõhtutel ning vaikselt unistada ühest metsade vahel unne suikunud kollasest majakesest ja kunagi saabuvast suvest.

Andmed:
Ilmar Tomusk, Pöörane puhkus Parakatkus, Tammerraamat, 2010, lk 160

24 oktoober 2018

Andrus Kivirähk - Tilda ja tolmuingel (2018)

Mälestused on ühed kummalised asjad. Ühtäkki võivad ammu unustuse hõlma vajunud mälupildid nõnda eredatena meie meeled vallutada ning sa tunned, et aastakümneid tagasi aset leidnud hetk oleks otsekui tänasest hommikust. See on lihtsalt nõnda selge ja kirgas.

Minule meenus näiteks eelmine pühapäev üks aastate tagune hommikusöök. Me istume ema ja vennaga kollases köögis valge söögilaua taga. Mina ja vend oleme vast sellised 5–6-aastased pätakad. Järsku hakkab mööda kollast seina ringi hüppama üks hele päikeselaik. Meie vennaga ristisime selle nähtuse koheselt Päikesejänkuks ning olime uskumatult elevil meie külalise tõttu. 

Praegu tagasi mõeldes sellele kaugele hommikule hakkan paratamatult analüüsima, kas see mälupilt on tõesti ühe kindla hommiku oma või mitmete hommikute summa? Päike võis ju vastasmaja akendest meie kööki peegelduda nõnda ka teistel hommikutel? Või oli see kindla aasta- ja kellaaja ning ilmastiku ideaalne klapp? Äkki järgmine aasta sama kuupäeva hommikul oli ilm pilves ja ülejärgmise aasta hommikul istusime sel kellaajal juba koolipingis. Või me lihtsalt ei märganud enam Päikesejänku külaskäike? Pean vennalt ja emalt uurima, kas ka nemad mäletavad seda üht hommikut ja meie erakordset külalist.

Kuid vähemalt ma sain see nädal teada põhjuse, miks mulle see kunagine kuldne hommik järsku meelde oli tulnud. Nimelt oli eelmine pühapäev meie poolt läbi hüpanud üks väike tolmuingel. Nemad mäletavad kõike ning aitavad lahkelt ka meil mäletamist väärivaid hetki meelde tuletada. Kui sa vahel äkki aevastad ja sul tuleb seejuures midagi ka meelde, siis tea, et su juurest vuhises mööda just üks tolmuingel. Ilmselt avastad sa peagi, et ühelt sinu kampsunilt või mantlilt on üks nööp kuhugi rändama läinud. Suure tõenäosusega võttis tolmuingel selle endaga kaasa, sest neil on täiesti lootusetu nõrkus nööpide vastu. Kuid selline väike tasu ühe helge mälestuse eest pole vast liiast.


Andmed:
Andrus Kivirähk, Tilda ja tolmuingel, FD Distribution, 2018, lk 144

Linke netiilmast:
Andrus Kiviräha saates "Hommik Anuga"

13 oktoober 2018

Marie Under & Friedebert Tuglas - Under ja Tuglas (2006)

1917. aasta on ilmselt üks enim meie ühiskonda, ajalugu ning kultuuri mõjutanud aasta. Märtsis toimunud veebruarirevolutsioon tõi siia Läänemere kaldal asuvasse provintsikubermangu seninägematul hulgal vabadusi ja usku paremasse homsesse. Tekkinud olukord lausa nõudis kohest tegudele asumist ja oma varjusurmas olnud ideede teostamist. Ning tegutsejaid juba leidus. 

Sellest revolutsioone täis aasta kevadest on pärit ka üks paremini varjus hoitud eesti kirjanduse saladusi. Episood, mis sai alguse 1917. aasta mais, jõudis oma kulminatsioonini kesksuvel Birkenruh's ning hääbus vaikselt saabunud lumega. See on Printsessi ja Felixi rääkimata lugu, mida tutvustati avalikkusele alles 2006. aastal ilmunud kirjavahetuse kaudu.

See on lugu kahe suure looja vahel lõkkele löönud kirest, sellele andumisest ja mõistmisest, et see hävitaks pikemas perspektiivis looja vähemalt ühes nendest. Under kutsus tagasi oma ustava paaži ning Tuglas abiellus preili Oinaga. Mõlemad valisid oma pikale eluteele kaasa neile ideaalselt sobinud kaaslased, kellega mindi läbi nii tulest kui veest. Kuid nad jäid endaga kaasas kandma ka seda ainukordset Birkenruh' suve, mis oli täis sireliõisi, lugematuid unistusi ja nüüd juba klassikaks saanud luulet.


Andmed:
Rutt Hinrikus (koostaja), Under ja Tuglas: Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus, Tänapäev, 2006, lk 208

Linke netiilmast:
Jürgen Rooste arvustus Sirbis
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes
Kalev Kesküla arvustus Eesti Ekspressis
Jaan Unduski arvustus Postimehes

06 oktoober 2018

J. Randvere/Johannes Aavik „Ruth" (1909/2000) & „J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris" (2006)

Meie kirjandusmaastikul on alati olnud oma kindel koht tugevatel ja natuke salapärastel naistel, kes tekitavad nendega ühiste lehekülgede vahele sattunud meestes segadust, meelehärmi ning nõutust. Teele, Tiina ja Karin on ehk parimad näited sellistest naistegelastest. Nad on lihtsalt kuratlikult võluvad!

Sarnast nõutud meelehärmi meeste (ja naiste) seas tekitas 1909. aastal meie vanamoelise seltskonna ette astunud Ruth. Võrreldes oma õdedega, ei tekitanud Ruth seda segadust oma tegude ja sõnadega, vaid hämmingut tekitas võimalus tema puhtalt hüpoteetilisest olemasolust.

Haritud ja laia silmaringiga naine? Majanduslikult iseseisev naine? Seksuaalsetest tabudest vaba naine? Meestega (peaaegu juba) võrdne naine? Kõhuhädadest vaba naine? Aga mis saab siis kolmikutest? Kes hoolitseb Kinder, Küche ja Kirche eest? See on ju ennekuulmatu!!!

Sarnaseid küsimusi hakkas meie ühiskonnas aina rohkem sajandi eest esile kerkima. Seda ka tänu Ruthi poolt kehastatud ideaali võimaliku olemasolu välja pakkumisele Aaviku poolt. Sajandeid suhteliselt sarnasena püsinud ühiskond oli äkki suure kiirusega muutuma hakanud ning meeste ja naiste rollid selles samuti.

Ehk kõige suurema muutuse tegigi läbi just võimaluste hulk, mida üks naine võis oma eluga teha. Ta ei pidanud olema enam köögikombaini ja sünnitusmasina sümbioos. Ta võis näiteks valida palju vaevalisema tee - hariduse omandamise mõnes kõrgkoolis. Sellel teel võis ta küll ebaõnnestuda ning lõpuks oma kodukülla "linnas raisku läinud tüdruku" kuulsusega tagasi tulla, kuid nüüd oli tal vähemalt võimalus seda proovida.

Ühe sajand tagasi elanud hästi haritud eesti noormehe naisideaali lugemine on tänaseid olusid arvestades kohati päris hirmus, kuid samas annab see meile võimaluse näha neid muutusi, mida meie ühiskond on selle sajandiga läbi teinud. Nähtused, mida me tänasel päeval peame täiesti loomulikeks, sobisid tollal ainult ühe noore ja naiivse üliõpilase peaaegu võimatuna tunduvasse unistusse. Uskumatult palju sellest unistusest on tänaseks ka reaalsuseks saanud.


Andmed:
J. Randvere, Ruth, Johannes Aaviku Selts, 2000, lk 64
Mirjam Hinrikus (koostaja), J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2006, lk 336

Linke internetist:
Barbi Pilvre arvustus Eesti Ekspressis