16 veebruar 2019

Silja Vuorikuru - Aino Kallas. Maailma südames (2017/2018)

"Mu tuhk tuleks viia laevaga keset Soome lahte ja seal tuulte hooleks jätta. Ma kuulun maailmale."

Nõnda kirjutas Aino Kallas oma päevikusse 1929. aastal, kui hakkas lõppema tema jaoks kirjanduslikult edukaid kümnend. Soomes ja Eestis olid ilmunud Kallase senini parimateks peetavad teosed ("Barbara von Tisenhusen", "Reigi õpetaja" ja "Hundimõrsja") ning isegi ingliskeelsete lugejateni olid tema tekstid hakanud vaikselt tõlke vahendusel jõudma. 

Samas tundis Kallas aina kasvavat juurtetuse tunnet. Kui sa kuulud maailmale, siis ei kuulu sa ju tegelikult kellelegi? Mõlemal pool Soome lahte kirtsutasid kultuuriringkonnad ja aastapreemiate jagajad aastaid Kallase nime kuuldes nina. On ta nüüd soomlannast eesti kirjanik või lihtsalt Eesti kodakondsust omav ja peamiselt Eestist kirjutav soome kirjanik? Alatihti jõuti mõlemal pool otsusele, et las vennasrahvas kulutab ise oma markasid tolle kirjaniku peale, meil siin teisigi sõbramehi, kellele toetust ja tunnustust vaja jagada. Selline suhtumine tegi Ainole kõige rohkem haiget!

Soome sild ehk Aino ja Oskar Kallas
Eks ta lõpuks ikka soomlastele jäi, kuigi Kallas kuulus alates 1932. aastast Eesti Kirjanikkude Liitu ning osad hilisemad näidendid kirjutas paralleelselt soome ja eesti keeles. Nüüd on Kallase teosed meie raamatukogudes muidugi väliskirjanduse riiulites ning kirjanduse õpikutes temast tänapäeval juttu ei ole. Huvitav, kuidas olid lood 1930ndatel? Ehk oleks suure ilmasõjata teisiti läinud ning me räägiksime tänapäeval uhkusega meie esimesest suurest naisprosaistist Aino Kallasest. Kahjuks ei saa me seda kunagi teada.


Andmed:
Silja Vuorikuru, Aino Kallas. Maailma südames, Varrak, 2018, lk 304

Linke netiilmast:
Kai Aareleidi arvustus Sirbis

08 veebruar 2019

Indrek Rüütle - Maivälk (2014)

Ütlen täiesti ausalt, et seda raamatut sattusin ma lugema puhtalt pealkirja tõttu (väljakutseks oli lugeda raamat, mille pealkirjas on sinu sünnikuu). Ei mingit sisututvustust tagakaanel ega kellegi sooja soovitust. Indrek Rüütle kohta teadsin ainult, et ta on mõned luulekogud avaldanud ja nende eest ka korralikult kiita saanud (2006. aasta kultuurkapitali luule aastapreemia kogumiku "Inglid rokijaamas" eest).

Kuigi ma ei osanud tekstist midagi oodata, siis oli mu üllatus lugema asudes siiski suur. Avastasin end järsku laulva revolutsiooni aegsest Tartust, kus kari anarhiste, pätte, punkareid ja elupõletajaid olid väidetavalt varastanud tuumalõhkepea ning nõudsid nüüd võimudelt Uus-Ugandi Ajuvabariigi väljakuulutmist ja võõrvägede viivitamatut lahkumist.

Rüütle tekst on sama ajuvaba kui tema tegelaste esitatud ultimaatum, kuid see on kirja pandud mänguliselt ning puhtast kirjutamisrõõmust. Autor pole lasknud end segada mingitest proosateksti kohta käivatest ootustest/traditsioonidest/arusaamadest, vaid meile lihtsalt selle kevadpäeva sündmused ette lajatanud. Otse pannilt ja tulikuumadena. Meie asi on kirjaniku mänguga kaasa minna ja hambad sisse lüüa või saata peakokk end koju kaineks magama.

Andmed:
Indrek Rüütle, Maivälk, Jumalikud Ilmutused, 2014, 74 lk

Linke netiilmast:
Paavo Matsini arvustus Sirbis
kiwa arvustus Müürilehes

03 veebruar 2019

Jaan Undusk - Boulgakoff (2008)

Mõni õhtu teatrisaalis jääb pikkadeks aastateks meelde. Kas lasub nüüd "otsene süü" meisterlikult kokku seatud lavastusel, näitlejate suurepärasel ansamblimängul, hiilgaval tekstil või hoopis enda hingeseisundil, millega sai tol õhtul teatrimajja astutud?

Usun, et katarsise kogemiseks on kõiki eelnevalt mainitud komponente tarvis. Üldiselt jääb siiski midagi puudu. Kas oled ise pikast päevast liialt väsinud ja pole suuteline mänguga kaasa minema või ei kõneta mingil põhjusel lavastus või tekst (tolle õhtu) pealtvaatajaid saalis. Publik kutsub viisakusest näitlejad aplausiga kolm korda lavale tagasi ja pistab seejärel garderoobi poole punuma. Kodus või järgmine päev küsitakse sult nähtu kohta kommentaare ning sa tõded kerge õlakehitusega "Oli kah!".

Kuid 2012. aasta novembris väljusin ma Draamateatri väikesest saalist tõesti parema ja puhtama inimesena. Nüüd nende päevade kohta lugedes, näen taas silme ees meie lõbusat seltskonda sõudmas öisel Moskva jõel ning tunnen taas seda hirmu, mis iga telefonihelin või hiline koputus korteriuksele meis tekitas. Need mõned tunnid, mis ma veetsin Mišei Afanasjevitši ja Sidonija Sergejevna seltsis lämmatavalt kuumas Moskvas, ei lähe mul kunagi meelest. Valget veini juues meenute mulle alati.


Andmed:
Jaan Undusk, Boulgakoff: näidend kaheksas pildis, Eesti Draamateater, 2008, lk 120 

Linke netiilmast:
Mardi Valgemäe artikkel Keeles ja Kirjanduses
Rein Veidemanni artikkel Postimehes

Jüri Hanko - Me olime noored, me tahtsime elada (2018)

Lennart Meri ütles kunagi kusagil umbes järgnevat: "Meil ei ole oma Einsteini. Ta suri 10-aastasena Siberis." See mõte kehtib tuhandete teiste noorte meeste ja naiste kohta, kes surid Siberis või kelle tervis ja parimad aastad jäid sinna kaugele itta.

Seda potentsiaalset (vaimu)energia hulka, mis oli meie vabas riigis üles kasvavas põlvkonnas, ei saa me kahjuks enam kunagi tagasi. Selle asemel, et komponeerida maailmakuulus sümfoonia või avastada mustade aukude tumedaid tagamaid, pidi meie Einstein kusagil Novosibirski või Magadani oblasti kandis oma "patte" lunastama 40-kraadises pakases. "Patte", mis üldjuhul kandsid märgist "§ 58".

Jüri Hanko oli üks sellistest einsteinidest, kes selle külma põrgu läbi tegi ning kõigi raskuste kiuste ka ellu jäi ja kodumaale tagasi jõudis. Minu jaoks on kõige uskumatum Hanko ja paljude temasuguste kustumatu elutahe. Kõik on ju ometi sult võetud (sõna otseses mõttes viimse karvani), kuid sina ei ole nõus alla andma ning avad jäärapäiselt igal hommikul silmad, et selles jumalast hüljatud pärapõrgus veel üks päev vastu pidada. Sügav kummardus kõigi nende meeste ja naiste ees, kes selle Kolgata tee on oma elus läbi pidanud tegema. Teie võite olla küll kadunud põlvkond, kuid kindlasti pole te kaotajate põlvkond.


Andmed:
Jüri Hanko, Me olime noored, me tahtsime elada: Vabadusvõitleja Jüri Hanko mälestused, Varrak, 2018, lk 232

26 jaanuar 2019

Kersti Kivirüüt - Mäng mõisa peale (2017) & Tuulte linn (2018)

Eelmise aasta üks meeldivamaid üllatusi lugemisrindel oli Kersti Kivirüüdi ulmeromaan "Värav". Aastaid tagasi sai loetud ka autori täitsa kobedaid noorsooromaane ("Okultismiklubi" I-II) ning nüüd otsustasin lõpuks pilgu peale heita teistelegi värskematele tekstidele. Üks neist ju lausa ühel hiljutisel romaanivõistlusel esikohaga pärjatud teos.

Nii "Mäng mõisa peale" kui ka "Tuulte linn" on sirgjoonelised ning lihtsakoelised põnevikud, mis õnneks ei võta end üleliia tõsiselt. Mõlema romaani tugevaim külg on autori oskus viia meid vaid mõne lõigu või lause abil teise aegruumi, kus hakkavad lahti rulluma vähem või rohkem kriminaalsed sündmused. Olgu selleks naftarahadest hiilgav ja särav Bakuu või südasuviselt unelev Dorpat. Lugeja võtab kõike mõnusa elamusretkena, naudib eriilmelist miljööd ja ei pööra erilist tähelepanu ka mõnele tekstis ette tulevale ebakõlale (näiteks "Tuulte linnas" on selge segadus Nõukogude Liidu lagunemist puudutavate aastatega lk 18-21).

Kahest romaanist jättis mulle tugevama mulje "Mäng mõisa peale". Tekst oli mõnusa huumoriga pikitud ning oli tunda, et kirjanik on tõeliselt lustinud teksti paberile pannes. Muidugi on mul ka lootusetu nõrkus tekstide vastu, mis kujutavad tsaariaegse Tartu olustikku. Seevastu "Tuulte linna" tegelaskond jäi kuidagi kaugeks ja õiget klappi ei tekkinudki mul nendega kogu raamatu vältel. Kogu see tuhandete aastate taha ulatuv lugu tundus lihtsalt liiga pompoosne 160-leheküljelise romaani jaoks. Parem juba hubane Tartu ja kodukootud intriigid kui jaht igavese elu allikale aserite maal.


Andmed:
Kersti Kivirüüt, Mäng mõisa peale, Tänapäev, 2017, lk 160
Kersti Kivirüüt, Tuulte linn, Pilgrim, 2018, lk 160

Linke netiilmast:
Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

24 jaanuar 2019

Mihkel Mutt - Kõik on hästi (2018)

Lugedes kogumikku "Kõik on hästi" valdab mind tunne otsekui istuksin suures hämarduvas ülikooli auditooriumis, kus on käimas isand Muti loengusari "Õhtumaa tõusud ja mõõnad".

Suurearvuline kuulajaskond on hiirvaikne ning kuulda on ainult arvutiklahvide kiiret klõbinat. Lektor kõnnib üliõpilaste ees rahulikul sammul edasi-tagasi ja räägib nii Rooma impeeriumist, Lev Tolstoist kui ka nutitelefonist.

Kõik tundub järsku nõnda selge ja lihtne. Peenikesed punased niidid, mis jooksevad mööda ajatelgi ja maakaarte, jõuavad kõik praegusesse hetke välja ning moodustavad äraütlemata põneva mustri. Me oleme osa sellest ja see kõik on osa meist.

Tunnid on märkamatult möödunud ja õhtu kätte jõudnud. Isand Mutt tänab meid tähelepanu eest ja hakkab oma loengumaterjale kokku sättima. Keegi auditooriumi tagumises otsas paneb järsku tuled põlema. Kissitame silmi, ringutame ja hakkame meiegi lõpuks kodu poole sättima. Samas teame momentaalselt, et see on üks nendest loengutest, kuhu end ka kõrge palaviku või pohmelliga kohale veame.


Andmed:
Mihkel Mutt, Kõik on hästi: Mõtted II, Fabian, 2018, lk 192

Linke netiilmast:
Raamatu "Kõik on hästi" esitlus Rahva Raamatus
Jürgen Rooste arvustus Eesti Päevalehes
Peeter Helme arvustus ERR'i kultuuriportaalis

20 jaanuar 2019

Keiti Vilms - @keitivilms (2017)

Vahel satud kunstimuuseumi või -galeriisse ning ühe kõrge ja laia valgeks krohvitud seinal on üksainumas pisike maalike. Mõni külastaja ehk hüüataks pahaselt: "Missugune ruumi raiskamine! Siia saaks ju oma pooltosinat tööd üles riputada." Kui ta ei mõista, et mõni taies vajab rohkem ruumi selleks, et temas peituv geniaalsus selgemini esile tuleks.

Sama kehtib ka Keiti Vilmsi säutsukogumiku kohata, kus igale lehele on paigutatud üks maksimaalselt 140 tähemärgi pikkune lause. Iga säutsuke vajab seda ruumi ja õhku enda ümber, et korralikult mõjule pääseda.

Tegelikult vajab iga säuts lisaks ruumile ka aega. Vilmsi kogumiku võib täiesti vabalt läbi lugeda kümne minutiga, natuke omaette muheleda ja raamatu siis riiulisse panna/edasi kinkida/tagasi raamatukokku viia. Mina soovitaksin siiski jaotada säutsud mõne kuu peale laiali (neid on kogumikus umbes 150-160 ringis) ning endale sobilikul hetkel see raamat lahti lüüa ja ühe geniaalse keeleelamuse võrra rikkamaks saada. Usu mind, maratoni lõpetamine täidab sind palju suurema õnnetundega kui 100 meetri läbi silkamine.


Andmed:
Keiti Vilms, @keitivilms, Tänapäev, 2017, lk 176

Linke netiilmast:
Igor Kotjuhini arvutus Sirbis
Keiu Virro arvustus Eesti Päevalehes
Alvar Loogi arvustus Postimehes

19 jaanuar 2019

Jim Ashilevi - Nagu poisid vihma käes (2007) & Portselansuits (2007)

Kahjuks ei näinud ma omal ajal lavalaudadel ei "Portselansuitsu" ega "Nagu poisid vihma käes". Need lavastused jäid minu ülikooliõpingute algusesse, millal teater lihtsalt vajus paariks aastaks tagaplaanile. Nüüd on sellest muidugi äraütlemata kahju. Mis kõik jäi nägemata!!! Kuid too õhtust õhtusse aset leidev kordumatu hetk ongi ju teatrikunsti juures see, mis meid ikka ja jälle sinna pimenevasse saali tagasi kisub.

Õnneks on mul võimalik lavastuste aluseks olnud tekstidega ka aastaid hiljem  tutvuda ning ise oma lavastused konstrueerida. Võrreldes teatritega on minu mängumaa muidugi mõõtmatult vabam. Näiteks Teivit või Brutust võin oma lavastuses võtta mängima kelle iganes. Ehk Risto Kübar Ike ossa? Ja äkki võiks noor Kersti Kreismann Kiokona temaga lava jagada? Leheküljed mööduvad ning lavastus võtab mu peas aina kindlama kuju. Panen paika lava- ja helikujunduse. Ühes vaatuses oleks mul kindlasti pöördlava vaja ja lõpustseeni viin üldse ühte lagunevasse angaari Virumaal. Aplaus ja tuled süttivad. Teatriime on taas teoks saanud!


Andmed:
Jim Ashilevi, Nagu poisid vihma käes, Eesti Kirjanduse Selts, 2007, lk 98
Jim Ashilevi, Portselansuits: Näidend kahes vaatuses, Eesti Draamateater, 2007, lk 64

Linke netiilmast:
Dagmar Lambi intervjuu autoriga Õhtulehes
Ardo Kaljuvee arvustus Eesti Päevalehes
Madli Pesti arvustus Eesti Ekspressis

18 jaanuar 2019

Arvo Valton - Ühises hoovuses (2018)

10-15 aastat tagasi oleksin ma sellest raamatust lihtsalt vaimustuses olnud. Mina olin üks neist kummalistest tegelastest (loodetavasti oli ikka mõni veel), kes kooliajal puhtast huvist ja hasardist lappas õhtuti kodus "Eesti kirjanike leksikoni". Kelle romaani või novellikogu ma peaksin järgmisena raamatukogust võtma? Mis see mees kirjutas? Aga too poetess?

Sellised paarilehelised intiimsemad tutvustused erinevate kirjanike kohta oleksid tollal minu valikuid palju lihtsamaks teinud. Väga raske oli valida kirjaniku vahel, kes sündis Kohilas kõrtsmiku pojana või kirjaniku vahel, kes nägi ilmavalgust Toolses rätsepa võsukesena. Eks siis tuli võtta mõlema kirjamehe raamatud ja need läbi lugeda.

Lugedes nüüd Arvo Valtoni mälestustekilde meie kirjanikest tekib tahtmatult soov millegi enama järele. Hetkel on see kõik liiga pinnapealne ja hõre! Valton on ju meie viimase poole sajandi üks juhtivamaid proosakirjanikke, kes võiks antud perioodi käsitledes tõeliseks süvasukeldujaks kehastuda ning mälusügavustest põnevaid lugusid pinnale tuua. Loodame, et kirjanikuhärral on veel pealehakkamist üks oma põlvkonna töid ja tegemisi kokkuvõttev raamat kirja panna.

Andmed:
Arvo Valton, Ühises hoovuses, Hea Lugu, 2018, lk 224 

Linke netiilmast:
Janika Kronbergi arvustus Maalehes

11 jaanuar 2019

Indrek Koff - Saja rahva lood (2016)

Panen kirja mõned pähe karanud uitmõtted, mis tekkisid täna trammis  "Saja rahva lugusid" lugedes:
  • Ma pean seda raamatut järgmine aasta kasutama oma kirjanduse tundides. Lihtsalt suurepärane materjal loovkirjutamise sisendiks, kui me käsitleme õpilastega muinasjutte III kooliastmes. Tööjuhised juba valmivad peas!
  • Nende kaante vahel jagub põnevaid ideid romaanideks ja novellideks kõigile eesti kirjanikele aastakümneteks. Minu sooviksin kindlasti lugeda "Muinasjuttu esimestest maasikatest" ning "Pilvede loendamise muinasjuttu".
  • Kui kiiresti Indrek Koff selle raamatu valmis kirjutas? Paari päevaga või aastatega? Mõlemad vastused tunduvad loogilised.
  • Igaüks leiab siit raamatust muinasjutu, mida ta tahaks, et tema vanaisa oleks talle lapsena voodi ääres unejutuna jutustanud. Samuti leiab igaüks siit ka muinasjutu, mida oma lastelastele unejutuks rääkida.
  • Muinasjutud olid, on ja jäävad osaks meie elust! :)

Andmed:
Indrek Koff, Saja rahva lood, Härra Tee & proua Kohvi, 2016, lk 58

Linke netiilmast:
Madis Järvekülje arvustus ERRis
Ingel Unduski arvustus Eesti Päevalehes
Krista Kumbergi arvustus Postimehes
Rauno Alliksaare arvustus Sirbis

Raul Oreškin - Kui ma vananen... (2018)

Raul Oreškini "Kui ma vananen.." on mu viimaste aegade põnevamaid lugemiselamusi. Kirjanik võtab sul lihtsalt järsku kratist kinni ning viskab pea ees karmauhti vette. Ta võib seda teha juba esimese lõigu teises lauses või hoopis loo viimaste sõnadeni jõudes.

Igatahes, järsku oled sa omadega 23. või 37. sajandis ning sind ümbritsevad igasugu uskumatud nano- ja mikrotehnoloogiad või leiad end hoopis Peipsi järve põhjas asuvas amfiteatris kontserti nautimas. Sinul ei jäägi muud üle, kui ainult tummalt suud maigutada ja proovida võimalikult palju seda maagilist maailma endasse haarata, enne kui autor su sealt välja tõmbab.

Alguses puristad, kõõksud ja ahmid õhku, kuid siis vaatad talle paluvate silmadega otsa ning oled uueks "supluseks" valmis.

PS: Marge Nelk on muutumas mu lemmikillustraatoriks! Tahaks kohe mõne tema pildi oma koduseinale riputada. Isegi koht on juba valmis vaadatud. :)

Andmed:
Raul Oreškin, Kui ma vananen..., :paranoia, 2018, lk 232

Linke netiilmast:
Autori blogi

Igor Kotjuhini arvustus Sirbis

05 jaanuar 2019

Ene Sepp - Taeva tühjad tribüünid (2018)

"Mis saab meist peale surma?" on olnud üks inimkonna suuri müsteeriume. Olenemata vanusest, rahvusest või usutunnistusest - see küsimus kerkib aina uuesti ja uuesti esile. Taevas? Põrgu? Uuestisünd? Igavikuline rahu? Olematus? Või midagi täiesti inimmõistusele hoomamatut?

Muidugi ei leia te sellele iidsetest aegadest pärit küsimusele vastust ka Ene Sepa romaanist "Taeva tühjad tribüünid", kuid see pole ka teose eesmärk. Romaan aitab pigem lugejal selles ajuvabalt kiires maailmas korraks pidurit tõmmata, hetkeks aeg maha võtta ja mõelda tehtule ning tegemata jäänule. Muidugi ka nende tegude pikemaajalisele mõjule meile ja meie lähedaste.

Tihti tahame tehtut olematuks muuta või kahetseme õigel hetkel ütlemata jäänud sõnu. Õnneks/kahjuks pole meile antud võimalust minevikku muuta. Ent Ene Sepa romaani peategelane, 14-aastane Merita saab selle erakordse võimaluse. Merita mõistab peagi, et tekkinud šanss vigu parandada pole lihtsate killast. Pahaaimamatult ajaliini sisse viidud muudatused tekitavad doominoefekti, mille tõttu võib lõpptulemus olla parandama mindud probleemist kordades hullem. Vahel tuleb siiski oma tehtud vigadega edasi elada ning püüda neist midagi positiivset leida. Tark õpib teiste vigadest, rumal vaid enda omadest, ütleb juba vanasõnagi. Meile on antud võimalus Merita omadest õppida ja ise tulevikus paremad valikud teha.


Andmed:
Ene Sepp, Taeva tühjad tribüünid, Tänapäev, 2018, lk 256

02 jaanuar 2019

Viiu-Marie Fürstenberg - Mitte kaotada! (2016)

Viiu-Marie Fürstenbergi romaan on positiivses (noodi)võtmes kirjutatud klassikaline noortekas. Kuuendasse klassi mineval Reenal on kohanemisraskused uues koolis, kuid alguses tõrksad klassikaaslased võtavad ta lõpuks omaks ning ka tüütu kohustusena näivad õpingud muusikakoolis muutuvad ajapikku üheks oodatumaks osaks päevast. Igati nunnu, kuid natuke hõre, feel good story. 

Lõpetuseks tahaks korraks peatuda loetud teose vormil. Kaanel on kirjas "Ühe tüdruku päevik" ning peatükkidel pealkirjaks kuupäevad, millal antud sündmused aset leiavad, kuid lugedes ei tekkinud mul kordagi tunnet, et loen ühe noore inimese päevikut. Seetõttu jäi mind raamatu lõpus saatma kuidagi petta saanud tunne ja tahtsin selle siin ka välja tuua. Usun, et antud lugu oleks pihtimuslikus päevikuvormis palju tugevamalt särama löönud. Lihtsalt kahju luhta lastud võimalusest!

Andmed:
Viiu-Marie Fürstenberg, Mitte kaotada! Ühe tüdruku päevik, Tammerraamat, 2016, lk 136


30 detsember 2018

Marianne Harju - Talvehullus (2010)

Istun köögis, loen raamatu viimast peatükki ning naudin oma pühapäevahommikust chai'd. Kuigi kalender näitab aasta viimaseid päevi, siis talvest pole väljas märkigi. Ainult suur ja kõikemattev udu on vallutanud meie pealinna tänavad.

Elukaaslane tuleb vaikselt trepist alla, jääb keset kööki seisma ja vaatab mind natuke aega unisel pilgul.
"Mis ajast sa siin juba istud?" küsib ta haigutust maha surudes.
"Viiest," vastan automaatselt, "vaatasin korvpalli ja lugesin."
"Tõesti nii põnev raamat või? Pidi ju mingi pubekate armuvalus soigumine olema?"
"Tegelikult üle ootuste talutav tekst!" vastan ja keeran raamatu viimase lehekülje ette.

***

See köögis poolautomaatselt pillatud lause võtab tegelikult suurepäraselt kokku Marianne Harju noorteromaani "Talvehullus". Noorteromaanide probleemiks on ju alatihti kõigi maailma hädade ja valude toppimine 200 leheküljele (alates koolikiusamisest kuni titeootele jäämiseni). Õnneks on "Talvehulluse" autor suutnud sellist üle vindi keeramist vältida. Noored peavad omad peod ja armuvad oma armumised. Mõni süda küll murdub, kuid kõik jääb mõistlikkuse piiridesse. Isegi noorte vanemad on selles raamatus äraütlemata arusaajad inimesed. Ei ole ühtegi hüsteeritsevat ema või kõva käega isa. Kõik saavad aru, et hommik on õhtust targem ning üks kooli nurga taga tehtud suits ei riku veel noore inimese kogu järgnevat elu. Nõnda võib suureks saamine isegi talutav olla! ;)


Andmed:
Marianne Harju, Talvehullus, Tänapäev, 2010, lk 164

29 detsember 2018

Kadri Lepp - Poiss, kes tahtis põgeneda (2016) & Tüdruk, kellel oli saladus (2017)

Käisin enne jõuluvaheaja algust läbi meie kooli raamatukogust ning naasin sealt suure raamatukuhjaga, mis pidi sisustama terve mu vaheaja. Kuid ühe raamatu kohta sain ka täpsema soovituse ja ülesande kaasa. Nimelt palus meie raamatukoguhoidja mul kindlasti jagada peale vaheaega oma lugemismuljeid Kadri Lepa lasteraamatu "Poiss, kes tahtis põgeneda" kohta, mis oli temale isiklikult väga hinge läinud. Olles raamatu läbi lugenud, saan aru, miks ta seda teost mulle nõnda soojalt soovitas.

Ma ei olnud eile veel raamatuga poole pealegi jõudnud, kui juba loksusin Anne Veski nimelise trammiga kesklinna suunas, et raamatukogust võtta ka raamatu mõtteline järg "Tüdruk, kellel oli saladus". Ma lihtsalt pidin saama võimaluse veel natuke aega selles lapselikult süütus ning hellust täis maailmas viibida.

Nendes raamatutes näeme me maailma läbi Mardi ja Siimu silmade. Ja see maailm on täis lootust! Ei ole siin kohta käegalöömisele, kibestumusele, hoolimatusele või allaandmisele. Muuseas, nende poiste maailmad ei ole sugugi vatist ja maasikavahust. Ka hirmud ja üksindus leiavad sinna vahel tee, kuid julge pealehakkamine ning usk muutuste võimalikkusesse hoiab tumedad toonid siiski eemal.

Kadri Lepa raamatud räägivad loo poistest, kes pole veel kuulnud lauseid: "Sa ei suuda!", "Mis sa sellega jändad!" või "Temast nagunii asja ei saa". Need väikesed maailmaparandajad usuvad siiralt, et igale probleemile on olemas lahendus ning see on nende endi kätes. Miks me neilt selle usu siis ära võtame?


Andmed:
Kadri Lepp, Poiss, kes tahtis põgeneda, Tänapäev, 2016, lk 116
Kadri Lepp, Tüdruk, kellel oli saladus, Tänapäev, 2017, lk 126

Linke netiilmast:
Intervjuu Kadri Lepaga ERR kultuuriportaalis