16 juuni 2019

Mairi Laurik - Novembriöö kirjad (2017)

Kas Mairi Lauriku loodud tuleviku Tamsalu puhul on nüüd tegemist utoopia või düstoopiaga? Selle küsimuse otsa satuvad ka tema loodud tegelased romaanis "Novembriöö kirjad". Nullilähedane kuritegevus, maailmatasemel arstiabi, puhas elukeskkond, hästi tasustatud ja prestiižed töökohad  - mida võiks veel üks inimhing tahta? Peategelase Keire vastus oleks lihtne ja lühike - VABADUST.

Keire on nimelt Tamsalu linna ainus "sunnismaine" kodanik (seda muidugi suuresti enese nooruspõlve lolluse tõttu) ning linnast juba paariks päevaks lahkumine põhjustab talle automaatselt raskekujulisi tervisehädasid. Nõnda tulebki Keirel suurem osa oma elust veeta ühes arenenumas, kuid poolkinnises linnas, mille ainsaks eesmärgiks on seal paikneva nanotehnoloogiaid tootva tehase teenindamine 24/7. Küsin uuesti: utoopia või düstoopia?

Kuid inimene harjub ju kõigega! Tegelikult elab Keire oma "sunnismaisusest" hoolimata tavalise inimese üpriski tavalise elu. Ta armastab, abiellud, saab lapsed ning saadab nad ellu. Oli rõõme ja oli kaotusi, kuid oma elule kokkuvõtvalt tagasi vaadates võib Keire rahuliku südamega tõdeda, et vähemalt on mida mäletada ja meenutada novembriöö hilistel tundidel. Düstoopia puhul see nõnda ei oleks.

PS: Mulle piisas ainult Enderi raamatupoe kirjeldustest. Kui see on düstoopia, siis sellises düstoopias ma tahangi elada. :)


Andmed:
Mairi Laurik, Novembriöö kirjad, Tänapäev, 2017, lk 240

Linke netiilmast:
"Novemnriöö kirjad" ELLU's

Leila Tael-Mikešini arvutsus Reaktoris
Triinu Merese arvustus Algernonis

12 juuni 2019

Triinu Meres - Kuigi sa proovid olla hea (2019)

Triinu Meres on viimaste aastate jooksul jäärapäiselt roninud meie ulmekirjanduse tipu suunas. Selgeks märgiks oli muidugi juba romaan "Lihtsad valikud", mis 2017. aastal leidis tunnustust nii ulmeringkondades (Stalker parima kodumaise romaani kategoorias) kui ka "tavakriitikute" hulgas. Eriti said kiituse osaliseks autori karakteriloome ning oskus ulmeromaanis, sarnaselt "päriskirjandusele", ka sügavamaid teemasid lahata. 

Nüüd on Mereselt ilmunud uus jutukogumik, mis tutvustab meile Kuuevalla kuningriiki. Kui lugeja ootab mõõkadega vehkimist ning meeletuid lahinguid, siis tuleb tal kahjuks pettuda. Tõsi, vägevad võitlused on selles kogumikus olemas, kuid lahinguväljaks on tegelaste hingesopid ja vastasteks elu suured küsimused.

Valusaid valikuid on see raamat kaanest kaaneni täis. Kas minu õnn või kuningriigi vajadused? Kuidas teha heaks andestamatu kuritööd? Kas lasta traditsioonidel end juhtida või luua uusi traditsioone? Nende otsusteni jõudmise ja nendega edasi elamise raskused ongi Merese tekstide keskne võlu. Kui siia lisada juurde veel ka väga selged valikud juttude keele ja õhustiku osas, siis saamegi kinnituse, et Meres ei ole käänuliselt teekonnalt tippu eksinud, vaid sammub kindlameelselt edasi.


Andmed:
Triinu Meres, Kuigi sa proovid olla hea, Varrak, 2019, lk 248

09 juuni 2019

Carolin Kuuskmäe - Ekraani taga (2019)

Holy shit! Sa oled nagu … Wow!! See on parim raamat ever!!! Armastan sind õudselt!!! ♥ ♥ ♥

See on maailma parim raamat. Palun, sa pead lihtsalt sellele kunagi järje tegema … armastan! 

Oii, ma olen sellises sõltuvuses sellest raamatust …

Sellised näited kommentaaridest on trükitud Carolin Kuuskmäe verivärske noortepõneviku tagakaanele. Need on pärit ajast, kui teksti esialgne versioon oli netiavarustesse üles riputatud ning seal ka ohtralt lugejaid leidnud. Nüüd on romaan "kurjade" toimetajatädide käe alt läbi käinud ning poelettidele jõudnud. Usun, et ühe noore kirjanikuneiu suur unistus on lõpuks teoks saanud.

Mina kahjuks nende eelpool toodud kommentaaridega nüüd küll päris nõus ei ole. Kindlasti pole meil tegemist "maailma parima raamatuga" (sellise tunnustuse latt on ikka natuke kõrgemates sfäärides), kuid pean tunnistama, et kerged sõltuvustunnused tekkisid ka minul ning järje lugemisest ei ütleks samuti ära.

"Ekraani taga" puhul on ju tegelikult tegemist origin story või prequal'iga, kus me näeme alles peategelase väljakujunemist ja esmast kondiproovi "kurjuse" vastu võitlemisel. Sara teeb läbi kõik vajalikud küpsuseksami osad (lähedase kaotamine, reetmisega toimetulemine, pöörane tagaajamine maanteel, viimasel sekundil surmasuust pääsemine) ning raamatu lõpuks võib ta International Woman of Mystery tunnistuse auga vastu võtta. Aga kui palju sai Sara uusi vaenlasi sellel teekonnal juurde? Vaenlasi, kes soovivad teda surnuna näha ning ei kahtle päästikule vajutades sekunditki. Sara teekond alles algab.

Muidugi on Kuuskmäe romaan täis naiivsusi, liigset sirgjoonelisust ja lihtsakoelisust (eriti tuleb see esile näiteks võitlusstseenide kirjeldustes). Samas usun, et kui ma sügisel annan selle raamatu lugeda mõnele oma põhikooli viimaste klasside õpilasele, siis saan tagasisideks postituse alguses olnud kommentaaridega sarnaseid lauseid. Lugemisest saadav positiivne elamus ongi ju see, mida me otsime nii maailma parimast kui ka mõned kohad tagapool olevast raamatust.


Andmed:
Carolin Kuuskmäe, Ekraani taga, Varrak, 2019, lk 320

31 mai 2019

Peeter Helme - Haakrist ja ajarelv (2019)

Raamatukaanel sõnad HELME ja HAAKRIST. Ei teagi, kas julgen selline raamat näpus mööda linna ringi käia? Tuttavad arvavad esmapilgul, et ma olen sõgedaks läinud. Ega nad pruugi teada, et tegemist on ulmeromaaniga, mis jutustab meile loo maailmast, mille eksisteerimise tõenäosus romaani põhjal olla olnud 1/50. Maailm, kus saksa keel on lingua franca, Euroopa südameks Germania (Berliini uus nimi) ning Ku Klux Klani tagakiusatud liikmed tekitavad sinus siirast kaastunnet.

Peeter Helme loodud maailm on täis väiksemaid ja suuremaid führer'eid, kes jagelevad soojemate kohtade pärast võimukoridorides. Parteisiseste võimuvõitluste ning KKK ekstreemsete vabaduspüüdluste keskele satub Fregattenkapitän von Angerapp, kes üritab talle ainuvõimalikuna tunduvat maailmakorda säilitada.

Helme loodud punamust maailm on väga suure potentsiaaliga. Autor tunneb ilmselgelt saksa kultuuriruumi, ajalugu ja mentaliteeti tõesti põhjalikult. Kuid esimene romaan (raamatu lõpus lubatakse ka kindlas kõneviisis järge) suurimaks probleemiks ongi lugemist lõpetades valdama jäänud tunne, et tegemist oli pelgalt sissejuhatusega. Meile tutvustati mängulauda, reegleid ja nuppe. Tehti proovivooru abil selgeks ka mängu flow. Loodetavasti algab tegelik, kõrgete panustega, mäng juba järgmises osas. Raamatu lõpuks olid mul ju kõigi nende RuSHAde ning RSHAde tähendused lõpuks meelde jäänud. Patt oleks nüüd lasta sellel niisama raisku minna!


Andmed:
Peeter Helme, Haakrist ja ajarelv, Kirjastus Postimees, 2019, lk 200

Linke netiilmast:
Tanel Perni arvustus Sirbis
Triin Loide arvustus Reaktoris
Joel Jansi arvustus Eesti Päevalehes
Ahto Mulla intervjuu autoriga ajalehes KesKus
Andrei Hvostovi arvustus Eesti Ekspressis

Sirje Helme - Eesti kunsti 100 aastat (2018)

Ma satun aastas ikka vähemalt korra või kaks Kumusse mõnda uut näitust külastama. Muidugi käin sel juhul pärast läbi ka püsinäituste saalid, et näha osasid vanu tuttavaid, kelle ees ma alati vähekeseks seisatan ning tahtmatult naeratan. Need Saaremaa värviküllased rannad ja merikapsad. Need kilavad silmad ja pooltühjad absindiklaasid. Olen alati end nendes saalides tundnud eriti koduselt.

Seejärel jalutan läbi ka nõukaperioodi saalid ja jõuan lähiminevikku välja, kuid 95% nähtust jääb kaugeks ning mõistetamatuks. Miks nüüd nõnda maaliti? Mida ta selle teosega öelda soovis? Kas nad katsetasid lihtsalt katsetamise pärast? Et erineda eelnevatest põlvkondadest? Tavaliselt lahkun õlakehitusega ning suundun parem Kadrioru pargi rohelusse jalutama.

Kuid usun, et järgmine kord mõistan neis saalides jalutades seal olevaid taieseid ja nende loojaid juba natukene paremini. Tänu kuulub siinkohal Sirje Helme raamatule "Eesti kunsti 100 aastat", mille raskuskese on just viimasel 50-60 aastal. See raamat annab eelpool mainitud küsimustele selged vastused ning aitab väga kenasti mõista viimase poolsajandi suundumusi ja otsinguid meie kunstis. Kahju ainult, et mulle ei sattunud see raamat näppu mõned kuud varem, enne näituse "Salatoimikud" külastamist. Kindlasti oleks mõnigi tol korral esile kerkinud küsimärk jäänud tekkimata. Kuid äkki ongi parem, kui need tekivad? Kui tekivad, siis ju järelikult puudutas!


Andmed:
Sirje Helme, Eesti kunsti 100 aastat: Modernismi kõrgajast kaasaegse kunstini, Post Factum, 2018, lk 208

Linke netiilmast:
Intervjuu autoriga KUKU raadios

24 mai 2019

Urmas Vadi - Ballettmeister (2019)

Mõttemänge ajalooga olen ma alati nautinud. Olgu mänguplatsiks terve maailm või meie oma väike konnatiik. On ju uskumatult palju tumedaid laike ajaloos, millele tahaksime vastust saada, kuid kahjuks ajalooannaalid vaikivad ning jäävadki suure tõenäosusega igavesti vaikima. 

Kuid sellistel puhkudel tulevadki meile appi natuke liiga elava fantaasia ja üldse natuke omamoodi kaaskodanikud, keda me haletsusest kirjanikeks kutsume. Nemad võtavad need ajaloo vastamata jäänud peatükid ette ning pakuvad välja ühe võimaliku hüpoteesi.

Näiteks pakkus Urmas Vadi välja (temale omaselt muidugi tragikoomilise) versiooni president Konstantin Pätsi elukäigust peale 1940. aasta juunipööret. Mida võis too vaimselt ja füüsiliselt laostund endine riigipea kaugel Kaasani psühhiaatriahaiglas mõelda ja tunda? Kes oleks võinud tema palatikaaslaseks sattuda? Kas ta lootis veel pääsemisele? Eesti vabanemisele? Või oli ta kõigele käega löönud ja ootas vaikselt oma surma?

Romaanis fantaseerib Vadi ka võimaliku päästeoperatsiooni üle, mida satub juhuslikult juhtima pritsumees Jüri. See liin on raamatus muidugi kõige nauditavam, sest seal saab nautida lõikude kaupa vadilikku huumorit ja pööraseid kannapöördeid. Sellest tegevusliinist võiks vabalt vändata uue kultusfilmi "Eestlaste uskumatud seiklused Moskvas". Mul pole ammu raamatut lugedes nõnda humoorikaid ja ajuvabasid stseene silme ees jooksma hakanud. Sarnaselt Endlas kümme aastat tagasi tehtud lavastusele, olid ka mul peaosades Ago Anderson, Sten Karpov, Jaanus Mehikas ja Priit Loog.

Igatahes, kui olete valmis natuke enda ajaloo ja selle suurmeeste üle naerma, siis soovitan soojalt Vadi uusim romaan ette võtta. Ega vaimse tervise korrasolu pidigi kõige paremini näitama inimese või rahva suutlikus iseenda üle nalja teha. Vadiga paistab olevat selles valguses kõik kõige paremas korras.


Andmed:
Urmas Vadi, Ballettmeister,  SA Kultuurileht, 2019, lk 200

Linke netiilmast:
Tauno Vahteri arvustus Eesti Päevalehes

17 mai 2019

Madli Pesti - Eesti teatri 100 aastat (2018)

Kallis kooliwend!

Sa palusid oma wiimases kirjas, et ma kirjutaks Sulle natuke arengutest siinsel teatrimaastikul. Ma mäletan meie ühiste õpingute ajast Berliinis, kui kalliks said Sulle Melpomene ja Thaleia, ning kuidas Sa pigem õhtuid nende seltsis weetsid kui meditsiiniõpikute. Kahjuks peawad mu järgnewad read Sulle kurwastust pakkuma.

Nimelt ligi 120 aastat tagasi tulid jaanipäewa õhtul Dorpatis kokku punt matse, tõmbasid ühe raisku läinud noore naise mahitusel seelikud selga ning hakkasid teistele kokku tulnud matsidele enda arust midagi teatri taolist etendama. Ja seda kõike weel omas keeles, mida senini ainult põllul ja laudas alandlikult on podisetud. Kus on häbi ots!

Nüüdseks on see matsirahwas oma teatrilawad püsti ajanud Arensburgist Narwani ja Rewalist Obinitsani. Isegi poollagunenud küünides ning soomätastel teewad nad nüüd seda "suurt kunsti". Täitsa sõgedad! Oleks siis ainult mõni üksik suweõhtu, kui nad neid oma paganlikke palagane korraldawad, siis selle kannataks normaalne ristiinimene weel ära. Kuid need toimuwad ju kogu aeg ja iga ilmaga!

Iga õhtu natuke enne kella seitset hakkawad matside hordid kogunema, et "kultuuri" nautida minna. Nad on isegi nõnda häbematuks läinud, et julgewad mängida Shakespeare'i ja Molière'i näidendeid. Minuni on jõudnud isegi kuuldused, et nad "töötlewad ja kärbiwad" neid pühasid tekste enne lawale jõudmist. Kui need suurmehed ainult näeksid, mis siin Jumala poolt hüljatud Liiwimaal toimub! Puhas soodom ja komorra! Õpeta weel matse lugema!

Ma palun wabandust oma liiga emotsionaalseks kiskunud kirja pärast, kuid usun, et mõistad mu muret ja pettumust. Kui matsid käiwad wäidetawalt juba aastas üle miljoni korra teatrite wahet, siis see ei saa Jumalale meelepärane tegewus olla. Kes siis kõik põllutööd ära teeb, kui nemad Seikspiiri mängiwad?

Terwisi Sulle ja Su perele!

Oskar von Heldenstein
Ziegendorf mõis, Estland
Andmed:
Madli Pesti, Eesti teatri 100 aastat: Rahvateatrist rahvusvahelise teatrini, Post Factum, 2018, lk 208


Linke netiilmast:
Jaan Rapi arvustus Lõuna-Eesti Postimehes

11 mai 2019

Voldemar Panso - Naljakas inimene (1965)

Loen hetkel kõigi teiste raamatute kõrvalt vaikselt Voldemar Panso päevaraamatuid (1931-1956). Meie teatrimaastiku ühest suurimast nimest oleks võinud tegelikult ka edukas kirjanik saada, kui Eesti riigi saatus 1930.-1940. aastatel oleks teist rada läinud. Noor Panso kirjutas pidevalt ajalehtedele jutukesi ning ilmselt oli ta lauasahtel ka plaanitavate näidendite kavasid täis. Tema tugevuseks oli koomika ja terav päevakajaline satiir, kuid Nõukogude võimu tulekuga muutus selliste tekstide avaldamine peaaegu võimatuks. Ta hakkas pidevalt toimetustelt vabandavaid selgitusi saama, miks ajalehed tema lugusid kahjuks enam avaldada ei saa (näiteks "Liiga kriitiline! Tekst ümber töötada!"). Eks selline pidev (enese)piiramine võttiski viimaks kirjutamisisu ära ning lükkas Voldemari lõplikult teatri manu.

Kuid kirjanik Voldemaris sai aastaid hiljem siiski erinevate teatrialaste tekstide abil särada (kindlasti soovitan lugeda Panso kogumikku "Portreed minus ja minu ümber") ning ka ilukirjanduses proovis ta vahel ikka vanast harjumusest kätt, kuid töö teatris ja lavakunstikoolis võttis suurema osa ajast. 

Üks hilisema perioodi ilukirjanduslikest katsetustest, mis ka kaante vahele jõudis, oli kogumik "Naljakas inimene", kus Panso teeb meid tuttavaks Kassari ning seal elavate inimestega (kindlasti on teosel tugevaid paralleele Juhan Smuuli "Muhu monoloogidega"). Kõige värvikamaks kujuks on kahtlemata Lepa Anna, kes ei jää kunagi kellelegi ühtki vastust võlgu ning on ühe tugeva ja kange saare naise võrdkujuks. Sellise keelekasutusega karakter mõnes kodumaises filmis tagaks Annat mängivale näitlejannale kultusliku rollisoovituse.

Panso teksti suurimaks tugevuseks on autori oskus edasi anda lihast ja luust karaktereid, kelle puhul ei teki kordagi kahtlust, et sa võid nendega Kassari kadakate vahel kokku sattuda. Ega polegi muud kui tuleb seada sammud Rohuküla sadama poole. Aga ärge laske end kohe mõnest teravamast märkusest või ütlusest enda verest välja lüüa. Eks me mandrilt tulnud olegi nende jaoks natuke "naljakad inimesed".


Andmed:
Voldemar Panso, Naljakas inimene. I raamat: Kassarimaa, Perioodika, 1965, lk 136

05 mai 2019

Anton Hansen Tammsaare - Kirjad tütrele (2008)

Nende kaante vahele on kokku kogutud ühe armastava papa kirjad oma teismelisele tütrele, kes on läinud ema ja väikevennaga Narva-Jõesuhu suve nautima. Papa Hansen on jäänud ise Tallinna, sest vaja on moosi keetmiseks kirsse puhastada, korteris korraldada põrandate värvimist, õhtuti kinos käia ja vahel ka mõni peatükk uue romaani tarbeks kirja panna. Ja kõike seda on ju palju lihtsam teha, kui pisipere on Narva-Jõesuu mändide all patseerimas ning rannas päikesevanne võtmas.

Kuid samas hoiab isa ka tütre tegemistel kenasti silma peal. Kõigi suvede (1935-1939) kirjad on täis erinevaid isalikke nõuandeid. Kuidas pidevalt ringi tuiskava väikevenna ja range emaga hakkama saada. Kui tihti võiks meres suplemas käia ja päikese käes vedeleda, et see tervisele kahju ei teeks. Mida võiks üks 16-aastane Riita lugeda, mida mitte. Papa Hansen saadab muuseas pidevalt tütrele postiga eesti- ja ingliskeelseid raamatuid lugemiseks (France, Dumas, Galsworthy, Dickens, Mann). Ning viimastel suvedel annab isa oma tütrele nõu juba romantilisemat tooni võtvate suhete osas kuurordis suvitavate noormeestega. Tütrest on nende suvedega sirgumas noor ja iseteadlik neiu.

Neid kirju lugedes tekkis endalgi soov sel suvel paariks nädalaks Narva-Jõesuhu puhkama sõita. Kohvrisse kaasa pakkida hulga häid raamatuid ja kõvasti päikesekreemi. Hommikul lesida rannas, päeval jalutada kohisevate mändide all ning õhtuti kirjutada paar postkaarti, mis viiksid endaga kaasa suvekuuma ja natuke kadunud aegade nostalgiat.


Andmed:
Anton Hansen Tammsaare, Kirjad tütrele, Varrak, 2008, lk 104

01 mai 2019

Rein Raud - Viimane kustutab tule (2018)

Mõrvatud peaminister, salajane "vangla" Eestimaa pinnal, kinnimätsimised kõige kõrgemal tasandil ning palju muud salapärast on aset leidmas Rein Raua romaanis "Viimane kustutab tule". Ajakirjanik Kairit Nõlvak kistakse selle pöörase olukorra keskele ning ta peab punaseid niidikesi vedades selles aina eluohtlikumaks muutuvas sündmuste virvarris võimalikult kiiresti TÕE välja selgitama. Kuid pea meeles, et usaldada ei tohi kedagi ning ka kõige ulmelisemaid teooriaid võivad tõeks osutuda.

Raua tekst võtab su paariks õhtuks endaga täielikult kaasa. Sul tekib Kairitiga sarnane meeleseisund ja hasart. Seda uurimist/lugemist ei saa nüüd pooleli jätta! Kallis, ma kohe lõpetan ja kustutan siis tule. Ainult üks peatükk veel! Ma/me peame lihtsalt TÕE teada saama! 

Ja järsku on kõvasti üle kesköö. Maja on vaikseks jäänud ning sinu kõrvalt on kuulda rahulikku ja sügavat hingamist. Sa paned vaikselt raamatu öökapile ja kustutad viimaks tule. Tuba mattub pimedusse. Kuigi suled silmad, siis uinuda sa ei suuda. Sa elad peas kogu aset leidnud sündmustiku taas läbi ning jõuad lõpuks ainuvõimaliku järelduseni - homme lähen raamatukokku ja vaata, mida veel härra Raud on kirjutanud.


Andmed:
Rein Raud, Viimane kustutab tule, Salv, 2018, lk 192

Linke netiilmast:
Kaspar Viilupi intervjuu autoriga ERR'i kultuuriportaalis
Kajar Pruuli arvustus Postimehes
Margit Kilumetsa intervjuu autoriga ERR'i kultuuriportaalis

26 aprill 2019

"Marie Underi Euroopa-reisid" (2010), "Karl Ristikivi teekonnad" (2012) & "Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid" (2017)

Kahjuks ei olnud meil sel aastal võimalik minna juba traditsiooniks saanud kevadisele puhkusereisile (näiteks Belgia ja Brüssel olid eelmine aprill lihtsalt vaimustavad). Mina istusin riigieksami komisjonis ning Evelin omandas ülikoolis uusi tarkusi tõlkimise ja saksa keele kohta. Kuigi mu keha ei saanud kodumaa pinnalt lahkuda, siis see ei takistanud mu vaimul ette võtmast üht korralikku reisi koos Marie, Arturi, kahe Karli ja Friedaga.

Kus me kõik koos ära ei käinud! Lapimaast Marokoni, Brasiiliast Tseilonini! Nõnda paljusid armsaks saanud paiku sai uuesti külastatud ning vaikselt unustusse vajuvaid mälupilte korralikult värskendatud. Sain taas lihtsalt sõnatuna seista Kölni toomkiriku trepil, kolada Malta ordu võimsates kindlustustes ning pärast mitmetunnist matka väsinuna nautida päikesetõusu Adam's Peaki tipus.

Reisikaaslaste üle ma kurta ei saa (Evelini nad muidugi asendada ei suutnud). Marie ja Artur seletasid natuke liiga palju oma printsessikestest, kuid olid igati toredad kaaslased õhtustel teatriskäikudel. Frieda pani meid igas uues linnas esiteks pargipingile istuma ja pidas kahetunnise loengu, kus võttis "lühidalt" kokku linna ajaloo. Kaks Karli olid nüüd küll üksteise täielikud vastandid. Kröits tahtis alati üksi jalutada, kuid seejuures kaebas alalõpmata oma valutavate kehaosade ning talla all oleva villi üle. Kummaline mehike! Ast omakorda ei löönud millegi ees risti ette. Läks esimese ettejuhtuva kohalikuga juttu puhuma ning meelitas meid isegi haaremit külastama (!). Ta ikka rõhutas, et kui me juba siia oleme kokku tulnud, siis tuleb kõik sülle kukkuvad võimalused ka ära proovida.

Tagasi koju jõudes hakkasin koheselt suveks uusi reisiplaane tegema. Nõnda palju on ju maailmas paiku, kuhu me pole Eveliniga veel oma rännakutel jõudnud. Tahaks juba kuskil kõrvaltänava vaikses kohvikus istuda, pidevalt kuhugi tõttavaid kohalikke jälgida ning postkaardi tagaküljele kodustele tervitusi kirjutada. Postkaarte on tegelikult põnevam saata, kui neid kaugetelt maadelt saada. Sest sel juhul oled sina ise võõrastele radadele rändama läinud.


Andmed:
Sirje Kiin (koostaja), Marie Underi Euroopa-reisid: Kuuskümmend üks kirja tütardele 17. X 1918-13. V 1930, Go Group & Eesti Kirjandusmuuseum, 2010, lk 160
Janika Kronberg (koostaja), Karl Ristikivi teekonnad: Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946-1976, Go Group, 2012, lk 208
Janika Kronberg (koostaja), Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid: Sõprade teateid rännuteedelt 1905-1950, Go Group, 2017, lk 168

Linke netiilmast:
Kairi Printsi arvustus Eesti Ekspressis
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Rein Veidemanni arvustus Postimehes
Peeter Oleski arvustus Maalehes
Peeter Oleski arvustus Sirbis
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Mall Jõe arvustus Keeles ja Kirjanduses

24 aprill 2019

Piret Raud - Initsiaal purjeka ja papagoiga (2018)

Eks igaüks meist tahab, et keegi vahel märkaks sinu pingutust ja ütleks "Tubli! Vaata, kui kenasti see sul välja tuli!". Ühest sõnast või lausejupist piisab, et silma särama lööks ja terve päev järsku päikest täis saaks.

Koolis näen ma sellist reaktsiooni iga päev. Tunni lõppu tähistav kell heliseb ja möll läheb lahti. Sa peatad ühe klassist välja jooksva juntsu, võtad need paar sekundit vahetunnist, et talle mõne hea sõna öelda (Lihtsalt "Tubli!" ei tohi muuseas üldse öelda! Ülikoolis keelati rangelt ära!). Näed, kuidas järsku on tal totaalselt meelest läinud, et sõbrad ootavad või vaja on minna kehaliseks riideid vahetama. Keegi märkas, et ta täna püüdsin sellest hirmutavast käänete rägastikust aru saada ning oli tõesti mõttega asja kallal. TEMA paistis silma! 

Sama tunnustusihalust kogeb Piret Raua romaanis ka kalligraaf Eda. See kiitus ei pea ilmtingimata tulema mingi KULKA preemia või auhinna näol. Eda soovib lihtsalt, et temale lähedased inimesed mõistaksid ning paneksid tähele tema otsinguid ja pingutusi. Samuti on see romaan kunstnikuks olemise raskustest praeguses kapitalistlikus ühiskonnas. Kas jääda kindlaks on nägemuse juurde või lasta tellijal/maksjal dikteerida kunstiteose valmimisprotsessi? Kas kunstnik saab tänapäeval üldse enam vaba olla või on ta seda üldse kunagi olnud?

Sellised allhoovused läbivad Raua väga ladusas keeles kirja pandud romaani ning annavad tegelikult üpriski lihtsa süžeega loole tuntava sügavuse. Mina ütlen igatahes autorile kõiki pedagoogilisi õpetusi eirates "Tubli!" ja loodan, et see toob ehk korrakski tema näole naeratuse. Minule tema romaan igatahes tõi.

PS: Mul on tunne, et romaanis Edat akna taga piilumas käinud hõbekajakal oli rohkem kui üks "ohver". Nimelt eelmine sügis jõllitas õhtuti üks kajakas nädalate viisi meie akna taga. Me tõsimeeli arvasime, et ta tuli iga õhtu kell 19.00 oma lemmikseriaali meie akna taha vaatama.


Andmed:
Piret Raud, Initsiaal purjeka ja papagoiga, Tänapäev, 2018, lk 201

Linke netiilmast:
"Initsiaal purjeka ja papagioga" ELLU's

Janika Läänemetsa arvustus Sirbis
Peeter Helme arvustus ERR'i kultuuriportaalis

19 aprill 2019

Piret Raud - Natuke napakad lood (2012) & Teistmoodi printsessilood (2013)

Tegelikult on 90% maailmas ilmuvatest lasteraamatutest üksteisega peaaegu äravahetamiseni sarnased. Seda muidugi põhjusel on neis kasutatakse üht vana ja äraproovitud valemit. Kirjanikul tuleb lihtsalt kirjutada natuke headusest ja natuke kurjusest, natuke kõnelevatest loomadest ja natuke salapärastest paikadest, natuke suurest sõprusest ja natuke väikestest pättustest. Seda järgides saad igati toreda ja südamliku raamatu, mida pisikesed lugejad igati rõõmsa meelega nohisedes loevad.

Aga siis tulevad kuskilt kirjanikud, kes ei järgi seda edukat valemit, vaid kirjutavad hoopis midagi teistsugust kokku. Isegi võiks öelda, et midagi natuke napakat! Need on kirjanikud kelle raamatutes seiklevad tolmuinglid, samblast habemega mehikesed ning jõehobusid meenutavad trollid. Selline kirjanik on ka Piret Raud, kellest on saamas üks mu lemmikuid. Tema mõnusa kiiksuga lood toovad lugedes lihtsalt naeratuse suule ning lõhuvad igivanasid lastekirjanduse stereotüüpe. Lihtsalt suurepärased lood, kui soovid pere pisematele outside the box mõtlemist õpetada.


Andmed:
Piret Raud, Natuke napakad lood, Tänapäev, 2012, lk 92
Piret Raud, Teistmoodi printsessilood, Tänapäev, 2013, lk 104

Linke netiilmast:
Krista Kumbergi arvustus Postimehes
Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel
Tiina Vapperi intervjuu autoriga Õpetajate Lehes

13 aprill 2019

Aarne Mägi - Maru lugu (2018)

Tartul on Keränen, Karksi-Nuial Soopan, Kassisabal Janno ja Palamusel muidugi härra Luts. Igal paigal võiks olla oma lastekirjanik, kes selle linna või küla põngerjad raamatukaante vahele lahti laseb ja neid siis sulega taga ajama hakkab. Iga kirjandusõpetaja oleks sellise omakandi raamatu eest äraütlemata tänulik.

Kuressaares töötavad algklasside õpetajad võivad seda nüüd küll olla, sest hiljuti ilmus Aarne Mäe lasteraamat "Maru lugu". Südamesoojust, siirast rõõmu ja ka väikest jõuluimet sisaldav teos sobib suurepäraselt detsembrikuus klassiga läbi lugeda. Samuti saab klassiga jalutada Kaevu ja Uue tänava nurgale, kus raamatus mainitud vana kaevumaja siiani püsti on. Kindlasti tahavad õpilased nüüd oma kõrva vastu seda suruda või mõnest praost sisse piiluda. Kas nendega juhtub niisamuti kui Maruga raamatus? Mida healt lasteraamatult veel tahta, kui elu ja kirjanduse reaalset põimumist.


Andmed:
Aarne Mägi, Maru lugu, Varrak, 2018, lk 132

Linke netiilmast:
Kaspar Viilupi intervjuu autoriga ERR'i kultuuriportaalis

07 aprill 2019

Urmas Vadi - Kohtumine tundmatuga (2008)

Urmas Vadi tekste lugema asudes pead sa valmis olema, et satud mingisse kummalise nihkega paralleeluniversumisse. Kõik tundub alguses normaalne ja mõistusega seletatav, kuid järsku hakkab koer sinuga rääkima või kilpkonn pisaraid valama. Ära satu paanikasse! Ja kindlasti ära löö raamatut hooga kinni! Hoopis sule korraks silmad ning hinga paar korda sügavalt sisse. Silmad avades räägib koer sinuga ikka edasi, kuid nüüd on temaga liitunud ka päikeseprille kandev delfiin, kes sulle kõik kenasti lahti seletab.

Nimelt ongi vadimaailm (Janek Kraavi termin kogumiku järelsõnast) natuke omamoodi. Mänguline, groteskne ja vabast mõttelennust tiine. Vadi pole end kunagi lasknud segada ei ajaloolistel faktidel ega ka suurmeest pühalikul hiilgusel. Vajadusel tatsab Valdo Pant alukates mööda tuba ringi või nokib president Päts nina. Ja ärge tulge ütlema, et siin ajaloolise tõe vastu eksitakse!

Vadimaailma lainetesse sukeldudes jäta eelarvamused ja koolist kaasa võetud faktid kaldale sõbra hoolde. Lihtsalt lase hoovustel endaga mängida ja avamerele kanda. Järsku tundub sulle, et hoopis maha jäänud maailm on kummaline ja kohati ikka täitsa sõgeda võitu. Nõnda lasedki imekaunil näkineiul endal käest kinni võtta ning lasta maailma näidata sellisena nagu ta olema peaks.


Andmed:
Urmas Vadi, Kohtumine tundmatuga, Jumalikud Ilmutused, 2008, lk 312

Linke netiilmast:
Vahur Afanasjevi arvustus Sirbis