18 veebruar 2017

Olev Muutra - Kolmteist rändurit (2017)

Üksikus trahterit pidava kõrtsmiku juures kohtuvad kolmteist võõrast rännumeest. Õhtuti õllekapa juures räägitakse üksteisele lugusid oma seiklusrikkast minevikust, mis on täis kohtumisi trollide, kollide, lohede ja isand Surmaga. Kolmteist rändurit, kolmteist õhtut ja kolmteist lugu.

Kolmteist, kolmteist, kolmteist! Täielik numbrimaagia üleküllus! Auhind lugejale, kes võtab vaevaks lugeda kokku mitu korda selles raamatus kasutatakse sõna "kolmteist". Olev Muutra loodud maailmas tulevad nii head kui ka halvad asjad kolmeteistkümne kaupa. Alates laste sünnist kuni kuusikus pesitsevate krõllideni. Vähemaga ei maksa arvestada.

Muutra tekstid on segu muinasjuttudest ja fantaasialugudest. Iga lugu õpetab meile mingi iidvana elutarkuse ning koputab tugevalt meie südametunnistusele. Vot nõnda tuleb käituda ja jäta see nüüd meelde! Kõik need süžeeliinid ja tegelaskujud on niivõrd ära leierdatud, et peale paari esimest lugu küsid endalt: "Miks ma loen neid? Ma olen seda kõike juba kuulnud ja kogenud. Ja palju meisterlikumas võtmes!"

Just täielik originaalsuse puudumine ongi jutukogumiku "Kolmteist rändurit" suurimaks patuks ja sellest ei saa kuidagi mööda vaadata. Mitte ükski tegelane ega lugu ei jää sind kummitama ning raamatu lõppu jõudes on esimesed lood juba täielikult ununenud. Kahjuks tuleb tõdeda, et ma ei võtnud sellest raamatust midagi oma rännuteele kaasa ning uut kohtumist kolmeteistkümne ränduriga ootama ei jää.

Andmed:
Olev Muutra, Kolmteist rändurit, Hea Tegu, 2017, lk 176

27 jaanuar 2017

Contra - Tugitoolitšempioni eined (2012)

Eestlased armastavad ja vihkavad oma sportlasi tõelise kirega ning tugitoolisport on vaieldamatult spordiala number üks meie riigis. Staadionile või korvpallihalli veavad end kohale ikka täielikud fanatid ning suusa- või ralliraja ääres seisab juba üldse poolsõge kontingent. Normaalne inimene võtab olümpiamängude esimesel päeval sinise lehe ja põeb järgmised neli nädalat raskekujulist läkaköha, mis imekombel kaob olümpiatule kustudes.

Contra on oma raamatusse kogunud kokku selle sajandi suurimad ja emotsionaalsemad hetked Eesti ning maailma spordist. Usun, et väga suur hulk meist on täpselt samadel hetkedel istunud koos Contraga väreleva ekraani ees ja tundnud adrenaliinitaseme tõusu oma organismis. Mina heldisin korduvalt seda raamatut lugedes ning nooruspõlve mälestuspildid kerkisid aina uuesti ja uuesti. Ohh, olid ikka ajad! Odakaared olid pikemad, klassikasamm klassikalisem ja Andorra võidetavam. Ja kui palju oli meil tollal noori ja andekaid sportlasi! Muidugi nüüdseks on selgunud, et tegemist oli kõigest noorte sportlastega. Andekuse on nad kõik nende paari aastaga kuhugi ära kaotanud. Kes suusarajale, kes Ameerikasse, kes kaugushüppekasti. 

Vahel on ikka tore saada kinnitust, et sa pole ainuke "hulluke", kellele mingid sentimeetrid ja kümnendiksekundid korda lähevad. Rääkimata kümnevõistluse punktidest! Loodetavasti tuleval suvel saan esimest korda alates koolipõlvest kergejõustiku maailmameistrivõistlusi südamerahuga jälgida. Ei saa salata, et möödunud kevadel koolipapa ametit vastu võttes ka see väike boonus meeles mõlkus. Suvi ja London juba paistavad!

Andmed:
Contra, Tugitoolitšempioni eined, Tänapäev, 2012, lk 304

13 jaanuar 2017

Juhan Voolaid - Tartu õuduskaupmees (2016)

Kummastavad kohtumised veelgi kummalisemate tegelastega ning seda muidugi legendaarsetes paikades - Kivisild/Kaarsild, vana kaubamaja ja Vanemuise teater. Juhan Voolaid jätkab oma Tartu (ajaloo) konstrueerimist ning kutsub meid sellesse unenäolisse linna koos jalutama.

Kolmes loos heidetakse pilk Tartu märgilistele paikadele. Kõigil neil paikadel on oma ajalugu, aga samas on igal tartlasel nende paikadega oma isiklik lugu ja seos. Nõnda kuulemegi verisest saladusest, mida Kivisild varjab; hingame sisse vana kaubamaja kopitanud õhku ja saame Vanemuise teatris toimunud "etendusetuselt" põneva elamuse.

"Tartu õuduskaupmeest" lugedes saad sa kiiresti aru, millise soojusega Voolaid oma kodulinna armastab. Umbes poole raamatu peal meenus mulle korraga Aleksei Turovski ja see õhin, millega tema on neljajalgsetest sõpradest räägib. Midagi sellist tajusin ma ka selle raamatu juures. Nõnda lugesingi raamatu teist poolt nõnda, et jutustajahääleks mu peas oli Turovski. Järgmine kord panen peas mängima Hillar Palametsa hääle! :)

Andmed:
Juhan Voolaid, Tartu õuduskaupmees, Hea Lugu, 2016, lk 200

Linke netiilmast:
Kristjan Roosi intervjuu autoriga Linnalehes

07 jaanuar 2017

Katrin Pauts - Politseiniku tütar (2016) & Tulekandja (2016)

No olgem ausad, seda oli ju oodata! Indrek Hargla fenomenaalse edu tuules pidi lõpuks ka kodumaine krimikirjandus elavnemismärke näitama hakkama. Eestlane armastab verd ja surma! Eestlasele meeldib üle detektiivi parema õla piiluda hambad irevil surnukeha ning oma halle ajurakukesi treenida. Meie viimaste kümnendite tõlkekirjandus ja telekavad on selle selgeks tõestuseks. Mitu korda oleme rahvusringhäälingu vahendusel Hercule Poirot jõulupeost osa võtnud?

Aga eriti armastab eestlane, kui mõrvamüsteeriumid leiavad aset tema (naabri) tagahoovis. Sellist võimalust pakuvad meile nüüd Katrin Pautsi kaks möödunud aastal ilmunud romaani - "Politseiniku tütar" ja "Tulekandja". Romaanide tegevuspaikadeks on Saaremaa ja Muhu rannakülad ning ohvriteks verinoored neiud. Tume ja jõhker maailm!

Romaane ühendavaks tegelaseks on ajakirjanik Eva Niimand, kes tegeleb uue mina, oma põliste Saaremaa juurte ning ühtlasi ka mõrtsukate otsingutega. Suures osas teeb ta seda veel täiesti üksinda ja nurga taga põlve otsas nokitsedes. Abiväed saabuvad tavaliselt alles viimastes peatükkides.

Oma Watsonit või Hastingsit pole Eva samuti leidnud ning sellest on tõeliselt kahju. Üks sõbralik banter (kus selgub ka juhtumi osas midagi olulist) peaks ikka korraliku kriminaalromaani juurde kuuluma. Loodetavasti järgmistes osades leiab ta omale kaaslase, kellega koos ülejäänud Eesti saarte mõrvalood ära lahendada. Saari pidi meil ju olema lausa 2222 tükki (koos siseveekogude saartega isegi 2355 saart), nii et tööpõli oli pikk.

Pautsi romaanid sobivad kindlasti praegu raamatuturul valitsevat nõudlust täitma. Midagi peab ju uut Melchiorit oodates lugema. Samas on autoril veel pikk tee minna, et saavutada valitud žanris meistritase. Neid kahte romaani võib pidada korralikeks õpipoisi ponnistusteks ning vastuvõtuks sellide sekka. Eks kolmas romaan (pakun alapealkirja "Hiiumaa põnevik") peab näitama, kas tulevikus võib kodumaises krimikirjanduses tekkida hoopis kaksikvõim. Siiralt loodan seda!


Andmed:
Katrin Pauts, Politseiniku tütar: Saaremaa põnevik, Varrak, 2016, lk 312
Katrin Pauts, Tulekandja: Muhumaa põnevik, Varrak, 2016, lk 264

Linke netiilmast:
"Politseiniku tütar" ELLU's

Raul Vinni arvustus Saarte Hääles
Raido Kahmi arvustus Saarte Hääles
Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

02 jaanuar 2017

Juhan Voolaid - Hokimängija Tartu linnamüüril (2014)

Mööda Tartu kesklinna kakerdab südaööl hokirõivastuses purupurjus onkel. Vajadusel ronib mööda köisredelit teele jäävate majade katustele ja laskub teisel pool maja köit mööda taas maapinnale. Väikeste vaheaegade tagant kummardab ja karjub: "Tömptorn", "Veretorn" või "Pasatorn". 

Siht on tal tapvast viinahaisust hoolimata võrdlemisi sirge ja eesmärk üllas. Ta tahab oma kunagist Tartut tagasi! Selleks tuleb täita iseendale ja kodulinnale antud lubadus ning teha üks jalutuskäik mööda linnamüüri. Probleemiks on muidugi sulaselgelt see, et linnamüürist ja kunagistest tornidest/väravatest on säilinud ainult mõni üksik jupp. Siin tulevadki mängu köisredelid ja hokikaitsmed.

Ma ei imestaks kõige vähemalgi määral, kui mulle tuleks selline kiivris onuke Toomemäel või Raekoja platsil vastu. Tartus kehtivad teistsugused normaalsuse normid ja elavad teistsugused inimesed. Ma ilmselt arvaks, et Tartu vaim on jälle liikvel ning seekord ainult temale teadaolevatel põhjustel sellisel kujul materialiseerunud. Legendaarsete vanameistrite otsustes ei kahelda ning ollakse tänulikud, et võidakse nende tegudele kaasa elada.

Juhan Voolaiu teos ongi kummardus sellele legendaarsele linnale ja seal ringi hõljuvale vaimule. Järgmine nädal taas Tartus olles võtan kindlasti Voolaiu raamatu giidiks kaasa ning teen ka ise väikese tuuri kunagisel linnamüüril. Köisredelid, kaitsmed ja hokikiivri jätan siiski veel seekord koju, küll tuleb ka nende aeg.

PS: Saadikud, kes 1763. ja 1775. aastal Peterburi jõudsid, et teatada maatasa põlenud Tartust, oleks viidud ikka keisrinna ette (mitte tsaari)!

Andmed:
Juhan Voolaid, Hokimängija Tartu linnamüüril, AS Atlex, 2014, lk 140

Linke netiilmast:
Rasmus Rekardi arvustus Tartu Ekspressis
Aapo Ilvese arvustus Eesti Ekspressis 
Kristjan Roosi intervjuu autoriga Linnalehes
Raimu Hansoni arvutsus Postimehes

30 detsember 2016

Margus Haav - Kuidas lõhnab kuri (2016)

Järjekordne apokalüptiline maailm! Seekord pole sitas seisus süüdi pahad tulnukad, meile ainult head tahtnud robotid, kontrollimatud pandeemiad või emakese Maa pahad päevad. Süükoorem lasub ikka inimkonna enda õlgadel, kes sõdis seni kuni padrunid otsa said ning jätkas peale seda veel sportlikust hasardist vibude ja odadega. Võitja tuleb ju välja selgitada!

Margus Haava kirjutatud romaan viib meid ühte eraldatud kalurikülla, mis on kujunenud omamoodi varjupaigaks ja lõpp-punktiks sinna jõudnud kirjule seltskonnale. Kuid kuri maailm leiab ka selle küla lõpuks üles ja sunnib viimased ellujääjad rändama Eikellegimaale, kus valitsevad erinevad jõugud ning tõenäosus kellegi supipotti sattuda on üpriski suur.

Romaani tempo on mõnusalt aeglane. Minevik ja olevik rulluvad vaikselt lahti ning hakkad üha enam oma reisikaaslasi sel Kolgata teel mõistma ja neile kaasa elama. Kuid järsku lükkab kirjanik täiskäigu sisse ja mõnekümne leheküljega tõmmatakse julmalt otsad kokku. Järsku muundub romaan novelliks! Ei saanudki aru, mis nüüd täpselt juhtus? Oleksin tahtnud veel mõne õhtu selles ängistavas maailmas veeta ning lugeda Hull-Andrease soojast sõprusest maailma viimase lehmaga. Kas kirjanikul said mõtted või kirjutamisisu otsa? Või kukkus tähtaeg? Loodan, et põhjuseks polnud siiski kirjutamisisu kadumine ning "Kuidas lõhnab kuri" ei jää autori ainsaks katsetuseks ulmekirjanduse vallas.


Andmed:
Margus Haav, Kuidas lõhnab kuri, Fantaasia, 2016, lk 128

Linke netiilmast:
Agur Tänava arvustus Reaktoris
Hendrik Alla arvustus Postimehes

28 detsember 2016

Dagmar Normet - Lõvi ja lohe (1993)

Minu 5C klassi tüdrukud tulid paar kuud tagasi paluma, et me kirjanduses ei loeks ainult "poisteraamatuid". Lubasin neile, et vaatan meie kooliaasta kodulugemiste nimekirja üle ja proovin leida alternatiive. See osutus üpriski keeruliseks ülesandeks. Eriti raske oli mul leida teist raamatut jaanuariks, kui kuu teemaks olin valinud Eestimaa ajaloo. Ei tahtnud ma neid "poisteraamatuidki" ehk "Tasujat" ja "Meelist" kellelegi lugeda anda. Lõpuks suundusin abi otsima meie kooli raamatukoguhoidja käest. Tema soovitas Dagmar Normeti ajaloolisest lasteromaani "Lõvi ja lohe", millest mina polnud midagi kuulnud. Esimesel lappamisel tundus tegemist olevat kõigile kriteeriumitele vastava teosega (samuti oli neid raamatukogus piisavas koguses) ning nõnda lisasingi mulle täitsa tundmatu raamatu nimekirja.

Nüüd jõuluvaheajal ise raamatut lugema asudes selgus, et tegemist ei ole ainult ajaloolise vaid ka ulmeromaaniga (täpselt nagu "Meelis" ja "Tasuja"). Nimelt on teoses nii manamist/posimist kui ka ajas rändamist (Eerik ja Tommi satuvad juhuslikult 1992. aastast 1524. aastasse). Suurepärane võimalus lastele kohe kaht põnevat kirjandusžanrit tutvustada. Siinkohal ei saa muidugi mainimata jätta, et kõige ulmelisem seik romaanis oli saunastseen, kus toimus vihtade ja leili abil lausa soovahetusoperatsioon.

Oma atmosfäärilt meenutab "Lõvi ja lohe" mulle natuke samast ajast pärit filmi "Lammas all paremas nurgas". Selline piltpostkaardilikult utopistlik Tallinn (mõlemad ajaliinid), kus toimub ühistööna parema ja ilusama kodulinna ülesehitamine, mille suurimaks takistuseks on natuke porisev vanahärra. Paras segu nõukaaegse lastekirjanduse mallidest ja taasiseseisvumisega kaasnenud hurraaoptimismist.

Tegelikult sobib "Lõvi ja lohe" lastele suurepäraselt esmatutvuseks keskaegse Tallinna võlumaailmaga (kuldne võimalus ajalooõpetajaga koostööd teha ning õppeaineid moodsa sõnaga lõimida). Gildid, tsunftid, raehärrad, Hansa Liit ja kaitsetornidega pikitud linnamüür.. Selle rännaku lõpp-punktiks oleks muidugi üks tore klassiekskursioon Tallinna vanalinna ja paari aasta pärast Melchiori lugudega tutvumine näiteks põhikooli lõpuklassides.

Andmed:
Dagmar Normet, Lõvi ja lohe, Koolibri, 1993, lk 176

26 detsember 2016

Indrek Hargla - French ja Koulu (2005/2016)

Mõned nädalad tagasi, ühel reedesel lõunatunnil, istusime Margotiga peale Eduard Vilde muuseumi külastamist Katharinenthal kohvikus. Kiirest tööpäevast hoolimata nautisime südamerahus ülihäid küpsetisi ning pläkutasime koolielust ja elukoolist.

Mina olin samal hommikul jõudnud läbi hüpata ka Akadeemilise Raamatukogu fuajeest ning osta paari mündi eest mõned raamatud. Üks ostetud teostest oli "Lugejalt kirjanikule: koguteos eesti raamatusõpradelt üle viie mandri". Kohvikus seda raamatut lapates leidsime 1950ndatel eestlastest pagulaste seas läbi viidud küsitluse: "Loendage järgnevalt viis eesti raamatut, mis võtaksite kaasa, kui teid saadetaks inimtühjale saarele...". 

See küsimustik tekitas ka kohvikulauas kohese arutelu, mis raamatud võtaksime meie inimtühjale palmisaarele kaasa. Valik on ju tänapäeval kordades laiem. Nii numbrites kui ka žanrites. Minu kiire ja 100% lukku läinud vastus oli Indrek Hargla "French ja Koulu". 

See teos on olnud mu vaieldamatuks lemmikraamatuks esimesest lugemiskorrast peale. Mäletan uskumatult selgesti, kui mu vend kümme aastat tagasi "Frenchi ja Koulu" oma klassikaaslaselt laenas ja lugedes pidevalt aina valjenevaid naerupahvakuid tekitama hakkas. Ma PIDIN teada saama, mis selles raamatus nüüd nõnda erilist on, et mu vend ei suutnud seda mitme päeva jooksul käest panna. Ükski raamat ei olnud mu vennale varasemalt sellist mõju avaldanud.

Kümnend hiljem, kauaoodatud "Frenchi ja Koulu" kordustrüki valguses, ongi paras hetk teha kokkuvõte ühe teose võimalikust mõjust indiviidile. Tuleb välja, et minus tekkinud uudishimu venna poolt loetava raamatu vastu oli minu "hukutajaks" ning kuldvõtmekeseks eesti ulmekirjanduse maailma. Enne "Frenchi ja Koulut" ei olnud meil kodus ühegi kodumaist ulmeraamatut. Nüüd on meil terve eraldi raamaturiiul eesti ulmekirjanduse tarvis ja varsti on see vaja suurema vastu välja vahetada. Enne "Frenchi ja Koulut" ei teadnud ma midagi ulme alažanritest või mis on näiteks peidus termini "aurupunk" taga. Nüüd ma õpetan klassi ees oma põhikooli juntsudele ka ulme algtõed selgeks.  Enne "Frenchi ja Koulut" polnud ma kordagi kuulnud (ja ilmselt poleks kunagi kuulnudki) nimesid nagu Veiko Belials, Lew R. Berg, Karen Orlau, Siim Veskimees või Maniakkide Tänav. Nüüd olen ligi kümme arvustust kirjutanud eesti ulmekirjanike uudisteoste kohta ajakirja "Reaktor".

Võin südamerahuga öelda, et "French ja Koulu" muutis mu elu ning teeb seda siiani. Samaga sai hakkama "Toomas Nipernaadi", kui ma olin üheksandas klassis. Seda suudavad ainult väga vähesed raamatud meie elus. Selle ÕIGE otsingud võivad kesta aastaid ja viia su väga kaugetele radadele. Kuid üks päev avad sa raamatu ja mõistad "see on nüüd see". Sa oled omale eluaegse sõbra leidnud. Kaaslase, kellega sa läheksid koos üksikule saarele ning see saar polegi enam nõnda üksik.


PS: Ligi tuhande vastanu kirjanduslik valik 1954. aastal oli järgmine:
1) A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus"....................672
2) August Gailit "Toomas Nipernaadi".............206
3) August Mälk "Tee kaevule"..............................187
4) "Kalevipoeg".......................................................180
5) Arved Viirlaid "Ristideta hauad" ...................156


Andmed:
Indrek Hargla, French ja Koulu, Raudhammas, 2016, lk 520

Linke netiilmast:
"French ja Koulu" ELLU's

Liis Palloni arvustus Postimehes
Riho Laurisaare arvustus Eesti Päevalehes
Raul Sulbi arvustus Eesti Päevalehes
Jaak Urmeti arvustus Arkaadias

18 detsember 2016

Jaan Aps & Joonas Sildre - Hingelõõm (2007)

"Hingelõõm" sai ostetud 4-5 aastat tagasi ja seisis seni mu ulmekirjanduse riiulis vaikses unustuses. Paar nädalat tagasi omale pühapäeva õhtul uut bussiraamatut otsides sattus raamat mulle Apsi&Sildre teos kätte. Ei saa salata, raamatu välimus kutsus lugema. Eriti Sildre lugu toetavad ja ka edasi viivad mustvalged pildid. Fain, sold! Järgmine hommik bussi oodates oli mul juba "Hingelõõm" näpus.

Aps&Sildre ühisteos on oma olemuselt filmilik põnevusromaan, mille sisuks ühe "probleemidelahendaja" probleemid. Sobiks täiesti paslikult mõne B- või C-kategooria filmile alusmaterjaliks. Jälitusstseenid, kõrtsikaklus, armukolmnurk ja hinge kriipivad kohad on täiesti olemas. Tekst, mis teab suhteliselt täpselt, mis ta on - pretensioonideta filler.

Oma eesmärgi täitis "Hingelõõm" täielikult. Ühe nädala bussisõitudeks tööle ja tagasi oli mul kaaslane olemas. Kaks nädalat hiljem ei mäleta küll enam ühegi tegelase nime, aga juhusuhte puhul on see normaalne. Reedel võisin raamatu südamerahuga tagasi riiulisse panna ja uut "ohvrit" otsima hakata.

Andmed:
Jaan Aps & Joonas Sildre, Hingelõõm, Varrak, 2007, lk 240

Linke netiilmast:
Andra Teede arvustus Eesti Ekspressis
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

17 detsember 2016

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja (2013)

2016
Oskari uberik Punasel tänaval
13. detsember (luutsinapäev), hommik

Ärkasin iseenda köhimise peale. Esimene mõte - öö. Teine mõte - maga edasi, sa oled haige ja ei pea täna klassi ette minema. Kolmas mõte - Evelin on kadunud. Neljas mõte - järelikult on kell juba kaheks läbi? Viies mõte - kurat, miks siis nõnda pime on? Ajasin end suure vaevaga üles ja komberdasin kööki. 

Selgus, et kell on juba üheksa läbi ja väljas on ikka veel kottpime. Kalendris vaatas mulle vastu 13. detsember ja all oli väikselt kirjas luutsinapäev. Võtsin arvuti lahti, viskasin pilgu peale öistele NBA kohtumiste tulemustele. Seejärel trükkisin otsingumootorisse LUUTSINAPÄEV. Avasin Vikipeedia ja lugesin: "Luutsipäeva ööd peeti aasta kõige pikemaks ja Juliuse kalendri järgi see nii ka on. Sel päeval valmistati jõuluehteid." Tundus, et keegi polnud Päikest teavitanud, et meil on juba tükk aega Gregoriuse kalender kasutusel.

Jõuluehteid ma valmistama ei kavatsenud hakata. Vedasin end voodisse tagasi. Vaatasin kardinate vahelt paistvat hallikasmusta taevast. Tundus, et väljas sajab midagi. Midagi, mida polnud lumeks ega vihmaks võimalik defineerida. Tõmbasin teki üle pea ja saatsin vaikselt Päikese sinna kohta, kus ta tavaliselt ei paista.

Ärkasin taas köhides. Hämarusse mattunud tuba. Pilk kellale - keskpäev. Trots minus kasvas iga sekundiga. Ma tahtsin ära sellest igavast ja pimedast maailmast. Keerasin pead padjal ja jäin jõllitama raamaturiiulit oma voodi kõrval. Siis nägin ma oma pääseteed ja Lunastajat! Ära siit külmast ja pimedast! Kaitsvate ja tuttavate kloostrimüüride vahele! Ja juba ma lugesin: "Ta tahtis tappa naise pistodaga, lüüa see sügavale tema vasaku rinna alla...".

***

Oskari uberik Punasel tänaval
 13. detsember (luutsinapäev), kesköö

Ma olen tagasi hallis argiöös. Silmad on vesised ja punased. Päev keskaegses Tallinnas kosutas hinge, aga kurnas niigi väsinud keha. Ma kustutan tule ja sulen silmad. Evelin mu kõrval magab juba sügavalt.

Ma näen kevadist Piritat. Toomingate taga kõrguvad kloostri varemed. Ma olen rattaga Nunnade saarel sõitnud. Kogu loodus õitseb ja õhk on täis lindude flirti. Ma laman oma toominga all ja loen uut "Melchiorit". Kloostri tornikell lööb keskpäeva. Varsti mööduvad minust jalutuskäiku tegema tulnud nunnad. Huvitav, kas nemad on kuulnud abtiss Agatha Wakenstedest ja tema isast apteeker Melchiorist?

Andmed:
Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja, Varrak, 2013, lk 406

Linke netiilmast:
Erkki Bahovski arvustus Postimehes
Tuuli Jõesaare arvustus Eesti Päevalehes
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis
Kaie Klettenbergi arvustus Maalehes