10 november 2018

Elin Toona - Mihkel, muuseas (2018)


Igale uuele põlvkonnale heidetakse ette traditsioonidest loobumist, vaimset lodevust ja moraalset allakäiku. Seda tehti nii Antiik-Kreekas kui ka teise ilmasõja järgses Euroopas. Vanem põlvkond on seadnud lati kõrgusele, millest noored lihtsalt ei suuda üle hüpata. Muidugi on too vanem generatsioon "juhuslikult" ära unustanud eelmise põlvkonna etteheited nende eneste aadressil mõned aastakümned tagasi. Nõnda on see alati olnud ning jääb ilmselt aegade lõpuni.

Sellistest põlvkondadevahelistest vastuoludest räägib ka Elin Toona romaan "Mihkel, muuseas". Teos viib meid 1970. aastate Londonisse, kus sõja ajal sinna sattunud eestlaste pagulaskond veel vaikselt hingitseb (ise arvavad nad muidugi, et on täies elujõus) ning eestluse traditsioone kiivalt alal hoiavad. Aastakümnetega on nende eluviisi õigsus aina õigemaks muutunud ning iga kõrvalekalle (näiteks abielu inglasega või sobimatu riietusstiil) võib viia "seltskonnast" väljaarvamiseni.

Sellisele ohtlikule, kuid silmi avavale rajale satub peale oma naise surma pagulaskirjanik Mihkel Laasma, kelle elukorralduse lööb segamini üks sõbra heaks tehtud teene. Nimelt läheb Mihkel reisima Euroopasse koos Ühendriikides üles kasvanud eesti noormehe Valteriga, kes kisub vana ja kergelt kopituse järele lõhnava Mihkli igasugu sekeldustesse. Kõige värvikamad on kindlasti autori kirjeldused 1970. aastate Amsterdamist. Reisi lõpuks saab Mihkel korralikult läbi tuulutatud ning kuhjaga julgust oma ummikusse jooksnud eluga edasi minna. Vahel võib mõnest sellisest aia taha läinud noorest isegi kasu olla.


Andmed:
Elin Toona, Mihkel, muuseas: Lugu läbikatsumata eludest, Varrak, 2018, lk 224

03 november 2018

Ilmar Tomusk - Pöörane puhkus Parakatkus (2010)

Eestlaste traditsiooniline viis puhkamiseks võib paljudele teistele rahvastele näida pentsik. Kui eestlane saab suvel paar nädalat töölt lõpuks vabaks, siis ta lükkab pere ja pool elamist autosse ning pistab otsejoones linnast teadmata suunas ajama. Kuskil metsade või põldude vahel on ootamas teda üks väike suvila, kus hein ja malts (eestlane kutsub seda muidugi tsiviliseeritud rahvaste eeskujul muruks) on juba rinnuni kasvanud ning hiired on pererahva puudumisel korralikult pidu pidanud. Eestlane muidugi sellist korralagedust ei salli ning veedab suurema osa oma kallist puhkusest suvilas korda luues, et puhkuse viimasel päeval rahulolevalt õue peal ringi vaadata ja nentida, et nüüd näeb koht juba täitsa elamiskõlblik välja. Pere lükatakse taas autosse ja sõit linna võib alata. See suvi sai korralikult puhatud!

Sellisest eestlastele igiomasest puhkamisviisist räägib ka Ilmar Tomuski lasteraamat "Pöörane puhkus Parakatkus". Küll seal ehitatakse uut kemmergut, võetakse võsa maha ja parandatakse katust. Kõike seda tehes ei kosta ühegi pereliikme suust kordagi torinat ega küsimust "Miks me seda teeme?", sest kõiki neid tegevusi tehakse ju koos. Tomusk on oma raamatus suutnud kujutada üht täiesti tavalist, aga samas ideaalselt toimivat perekonda. Koos pannakse käed külge ning koos nauditakse tehtu vilju. See on suurepärane raamat, mida lugeda oma toas vihmastel sügisõhtutel ning vaikselt unistada ühest metsade vahel unne suikunud kollasest majakesest ja kunagi saabuvast suvest.

Andmed:
Ilmar Tomusk, Pöörane puhkus Parakatkus, Tammerraamat, 2010, lk 160

24 oktoober 2018

Andrus Kivirähk - Tilda ja tolmuingel (2018)

Mälestused on ühed kummalised asjad. Ühtäkki võivad ammu unustuse hõlma vajunud mälupildid nõnda eredatena meie meeled vallutada ning sa tunned, et aastakümneid tagasi aset leidnud hetk oleks otsekui tänasest hommikust. See on lihtsalt nõnda selge ja kirgas.

Minule meenus näiteks eelmine pühapäev üks aastate tagune hommikusöök. Me istume ema ja vennaga kollases köögis valge söögilaua taga. Mina ja vend oleme vast sellised 5–6-aastased pätakad. Järsku hakkab mööda kollast seina ringi hüppama üks hele päikeselaik. Meie vennaga ristisime selle nähtuse koheselt Päikesejänkuks ning olime uskumatult elevil meie külalise tõttu. 

Praegu tagasi mõeldes sellele kaugele hommikule hakkan paratamatult analüüsima, kas see mälupilt on tõesti ühe kindla hommiku oma või mitmete hommikute summa? Päike võis ju vastasmaja akendest meie kööki peegelduda nõnda ka teistel hommikutel? Või oli see kindla aasta- ja kellaaja ning ilmastiku ideaalne klapp? Äkki järgmine aasta sama kuupäeva hommikul oli ilm pilves ja ülejärgmise aasta hommikul istusime sel kellaajal juba koolipingis. Või me lihtsalt ei märganud enam Päikesejänku külaskäike? Pean vennalt ja emalt uurima, kas ka nemad mäletavad seda üht hommikut ja meie erakordset külalist.

Kuid vähemalt ma sain see nädal teada põhjuse, miks mulle see kunagine kuldne hommik järsku meelde oli tulnud. Nimelt oli eelmine pühapäev meie poolt läbi hüpanud üks väike tolmuingel. Nemad mäletavad kõike ning aitavad lahkelt ka meil mäletamist väärivaid hetki meelde tuletada. Kui sa vahel äkki aevastad ja sul tuleb seejuures midagi ka meelde, siis tea, et su juurest vuhises mööda just üks tolmuingel. Ilmselt avastad sa peagi, et ühelt sinu kampsunilt või mantlilt on üks nööp kuhugi rändama läinud. Suure tõenäosusega võttis tolmuingel selle endaga kaasa, sest neil on täiesti lootusetu nõrkus nööpide vastu. Kuid selline väike tasu ühe helge mälestuse eest pole vast liiast.


Andmed:
Andrus Kivirähk, Tilda ja tolmuingel, FD Distribution, 2018, lk 144

Linke netiilmast:
Andrus Kiviräha saates "Hommik Anuga"

13 oktoober 2018

Marie Under & Friedebert Tuglas - Under ja Tuglas (2006)

1917. aasta on ilmselt üks enim meie ühiskonda, ajalugu ning kultuuri mõjutanud aasta. Märtsis toimunud veebruarirevolutsioon tõi siia Läänemere kaldal asuvasse provintsikubermangu seninägematul hulgal vabadusi ja usku paremasse homsesse. Tekkinud olukord lausa nõudis kohest tegudele asumist ja oma varjusurmas olnud ideede teostamist. Ning tegutsejaid juba leidus. 

Sellest revolutsioone täis aasta kevadest on pärit ka üks paremini varjus hoitud eesti kirjanduse saladusi. Episood, mis sai alguse 1917. aasta mais, jõudis oma kulminatsioonini kesksuvel Birkenruh's ning hääbus vaikselt saabunud lumega. See on Printsessi ja Felixi rääkimata lugu, mida tutvustati avalikkusele alles 2006. aastal ilmunud kirjavahetuse kaudu.

See on lugu kahe suure looja vahel lõkkele löönud kirest, sellele andumisest ja mõistmisest, et see hävitaks pikemas perspektiivis looja vähemalt ühes nendest. Under kutsus tagasi oma ustava paaži ning Tuglas abiellus preili Oinaga. Mõlemad valisid oma pikale eluteele kaasa neile ideaalselt sobinud kaaslased, kellega mindi läbi nii tulest kui veest. Kuid nad jäid endaga kaasas kandma ka seda ainukordset Birkenruh' suve, mis oli täis sireliõisi, lugematuid unistusi ja nüüd juba klassikaks saanud luulet.


Andmed:
Rutt Hinrikus (koostaja), Under ja Tuglas: Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus, Tänapäev, 2006, lk 208

Linke netiilmast:
Jürgen Rooste arvustus Sirbis
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes
Kalev Kesküla arvustus Eesti Ekspressis
Jaan Unduski arvustus Postimehes

06 oktoober 2018

J. Randvere/Johannes Aavik „Ruth" (1909/2000) & „J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris" (2006)

Meie kirjandusmaastikul on alati olnud oma kindel koht tugevatel ja natuke salapärastel naistel, kes tekitavad nendega ühiste lehekülgede vahele sattunud meestes segadust, meelehärmi ning nõutust. Teele, Tiina ja Karin on ehk parimad näited sellistest naistegelastest. Nad on lihtsalt kuratlikult võluvad!

Sarnast nõutud meelehärmi meeste (ja naiste) seas tekitas 1909. aastal meie vanamoelise seltskonna ette astunud Ruth. Võrreldes oma õdedega, ei tekitanud Ruth seda segadust oma tegude ja sõnadega, vaid hämmingut tekitas võimalus tema puhtalt hüpoteetilisest olemasolust.

Haritud ja laia silmaringiga naine? Majanduslikult iseseisev naine? Seksuaalsetest tabudest vaba naine? Meestega (peaaegu juba) võrdne naine? Kõhuhädadest vaba naine? Aga mis saab siis kolmikutest? Kes hoolitseb Kinder, Küche ja Kirche eest? See on ju ennekuulmatu!!!

Sarnaseid küsimusi hakkas meie ühiskonnas aina rohkem sajandi eest esile kerkima. Seda ka tänu Ruthi poolt kehastatud ideaali võimaliku olemasolu välja pakkumisele Aaviku poolt. Sajandeid suhteliselt sarnasena püsinud ühiskond oli äkki suure kiirusega muutuma hakanud ning meeste ja naiste rollid selles samuti.

Ehk kõige suurema muutuse tegigi läbi just võimaluste hulk, mida üks naine võis oma eluga teha. Ta ei pidanud olema enam köögikombaini ja sünnitusmasina sümbioos. Ta võis näiteks valida palju vaevalisema tee - hariduse omandamise mõnes kõrgkoolis. Sellel teel võis ta küll ebaõnnestuda ning lõpuks oma kodukülla "linnas raisku läinud tüdruku" kuulsusega tagasi tulla, kuid nüüd oli tal vähemalt võimalus seda proovida.

Ühe sajand tagasi elanud hästi haritud eesti noormehe naisideaali lugemine on tänaseid olusid arvestades kohati päris hirmus, kuid samas annab see meile võimaluse näha neid muutusi, mida meie ühiskond on selle sajandiga läbi teinud. Nähtused, mida me tänasel päeval peame täiesti loomulikeks, sobisid tollal ainult ühe noore ja naiivse üliõpilase peaaegu võimatuna tunduvasse unistusse. Uskumatult palju sellest unistusest on tänaseks ka reaalsuseks saanud.


Andmed:
J. Randvere, Ruth, Johannes Aaviku Selts, 2000, lk 64
Mirjam Hinrikus (koostaja), J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2006, lk 336

Linke internetist:
Barbi Pilvre arvustus Eesti Ekspressis

30 september 2018

Artur Adson - "Siuru-raamat" (1949/2007)

Artur Adsoni mälestusteraamat sai raamaturiiulist taas välja otsitud ja läbi loetud, kuna mõne nädala pärast jõuame abiturientidega kirjanduse tundides Siuru kevadesse, kus kogu Eestimaa täitus järsku sireliõite ja poeesiaga. Lootsin leida raamatust mõningaid elulisi seiku ja detaile, millega siurulaste tollaseid vallatlemisi näitlikustada.

Kuid lugedes meenus mulle peagi, et Adsoni mälestuste pealkiri on tegelikult üpriski eksitav. Siuru rühmituse tegevust käsitleb otseselt ehk natuke üle veerandi raamatu mahust ja on tegelikult suhteliselt üldsõnaline, mõningate kirevate detailidega (ära jäänud Siuru karneval, Siuru torn, suvelokaalis Kommerts toimunud lööming). Ülejäänud lehekülgedel meenutab Paaž Siurule eelnenud aastaid, Wabariigi kirjut kirjanduselu ning lõpuks jõuab otsaga isegi pagulusse välja.

Ühe üpris mahuka osa raamatust võtab enda alla veel kirjanikest kaabakate materdamine. Adson võtab kõik kodumaale maha jäänud "seltsimehed" (Vares-Barbarus, Semper, Jakobson, Tammlaan, Jürna, Alle, Sirge) ette ning jagab nõnda kõvasti kepihoope, et isegi kõige julmem baltisakslasest mõisahärra oleks sellise kupja tööga igati rahul.

Muidugi on Adsoni viha ja nördimus mõistetavad, sest nendest sündmustest on ainult mõned aastad mööda läinud ja haavad on alles värsked. Kuid kohati teeb lugedes ikka juba nalja, kui Adson räägib, et see ja see mees oli juba Siuru perioodil tegelikult täielik mölakas ja peaaegu riigireetur valmis. Semperi kohta pole raamatu kohta ühtegi head sõna öeldud ja olgu see mees üldse tänulik, et ta Siuruga liituda võis. Vares-Barbarusest pole mõtet rääkima hakatagi! Kogu selle materdamise juures tekib tahtmatult küsimus: "Issand, sa näed, aga ei mürista!?!" Adson teadis aastakümneid, mis meestega tal on tegu, aga ta ei suvatsenud seda kellelegi mainida, vaid käis pidevalt perekonniti läbi ja oli aastaid kirjavahetuses. Kõik see jätab lõpuks mulje lihtsalt peale (ebaausalt) kaotatud kaklust rusikatega vehkimisest.

"Siuru-raamatu" abil saame küll heita pilgu laias laastus kolmekümnele aastale meie kirjandus- ja kultuurimaastikul, kuid seda vaadet on segamas silmaklapid, mis on meile pähe asetatud teiselt poolt Läänemerd. Siurust vahetuma pildi saamiseks soovitan esmajoones lugeda "Paaži ja Felixi kirjavahetust 1917-1944" ning lootus jääb, et lõppude lõpuks ilmub rühmitusest ka mõni põhjapanev monograafia.


Andmed:
Artur Adson, Siuru-raamat: mälestusi, Orto, 1949, lk 262

Linke netiilmast:
Raivo J. Raave arvustus Eesti Ekspressis
Jaan Unduski arvustus Postimehes

23 september 2018

Andrus Kivirähk - Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel (2018)

Kohalikest rullnokkadest bussipeatuses kuni Loomingu peatoimetajateni saunalaval. Kivirähk tunneb end mugavalt ning leiab jutuotsa kõigi karvaste ja sulelistega, kes mööda Maarjamaad ringi kondavad.

Kirjanikuhärra seab rahulikult end nende kõrvale istuma, muheleb natuke omaette ja jääb vaikselt kuulama. Midagi usalduslikku on tema olekus. Miks muidu kõik talle südame pealt ausalt ära räägitakse? Oma rõõmud ja mured. Oma patud ja patukesed.

Kivirähk on nagu paavst, kes kuulab iga eksinu loo ära, noogutab vaikselt, paneb käe õlale ning sosistab talle midagi kõrva. Teisel löövad silmad kohe särama, kummardab kiiresti paar korda maani ja juba ta jooksebki õnnis naeratus näol jälle laia maailma. Õnne otsima!

Kivirähk vaatab natuke nukker naeratus näol lippajale järele ja seab ka end varsti minekule. Õhtuks on tarvis Tartu jõuda, kus üks pagan teab kust lahti pääsenud põis korralikke linnakodanikke kimbutab. Enne läheb issanda päike looja, kui kõik need lood kokku saab kogutud. Kuid kellele on palju antud, eks sellelt ka palju nõutakse!


Andmed:
Andrus Kivirähk, Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel, EKSA, 2018, lk 232

Linke netiilmast:
Margus Haava arvustus Sakalas
Raamatuesitlus portaalis ERR
Andrus Kivirähk saates "OP+"
Andrus Kivirähk "Kultuuriuudistes"

16 september 2018

Rauno Võsaste - Hea ment (2018)

Inimesed, kes meie riigis julgeolekut tagavad või rikuvad on ikka ja jälle sattunud raamatukaante vahele. Tavaliselt saadab neid raamatuid ka üpris hea müügiedu ning avalikkuse tähelepanu (Anvelti "Punane elavhõbe", Kassi "Kesklinn"). See varjatud ning isegi natuke romantiseeritud maailm on ju huvi pakkunud meile lapsepõlvest peale. Kes meist poleks mööda õuesid ringi jooksnud seadusesilma või kurikaelana? Need päevad, mil mõnel politseiautol oli asja meie kodutänavasse (Lasnamäel juhtus seda kahjuks liigagi tihti), olid ju lastele täielikud pidupäevad.

Ilmunud on raamat, mis seda lapselikku huvi siniste vilkuritega autode vastu taas natukenegi rahuldab. Rauno Võsaste teos võtab vaatluse alla politseis valitsevad sisepinged ja hõõrumised, mis antud raamatus viivad ühe hea mendi süüdilavastamiseni omade poolt. Algab võitlus tõe ja õiguse eest, kus koheselt on selge, et võitjaid selles mängus ei ole. Lugejal jääb ainult sündmustega kaasa minna ning endalt mitu korda küsida, kas selline asi on Eesti riigis käesoleval sajandil tõesti võimalik? Kuna raamatu tagakaas ütleb, et romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist, siis tundub tõesti, et seekord on poistel sulisid ning võmme mängides rollid lootusetult segamini läinud. Tundub, et puntra lahti harutamiseks on autoril tarvis vähemalt veel üks raamat kirjutada. Pole muud, kui tuleb jääda siniseid vilkureid ja huilgavat sireeni ootama.


Andmed:
Rauno Võsaste, Hea ment, Varrak, 2018, lk 264

Linke netiilmast:
Jaan Lukase artikkel Vooremaas

15 september 2018

Urmas Vadi - Neverland (2017)

Margo, Elina, Roman, Sigrid, Leena, Kaarel - nad kõik on täielikus segaduses. Nad on ju püüdnud ja püüavad ka praegu teha seda, mida ühiskond neil ootab. Olla patrioot ja oma isamaa kaitseks valmis. Olla korralik pereisa või iseseisev üksikema. Olla oma vanematele hea laps. Olla innovaatiline eraettevõtja. Kuid need rollid ei sobi neile! Nad tunnevad end ebamugavalt ning nende nägemus nendest rollidest ei lähe ühiskonna standarditega kokku. Midagi seletamatut on kogu aeg natuke nihkes. Tahaks olla mina ise, aga ei oska ning tegelikult ei julge ka.

Sellistest nihkes eludest räägibki Urmas Vadi viimane romaan "Neverland". Raamatu suurimaks plussiks, Vadile alati iseloomuliku krutsliku stiili kõrval, on autori tugi oma tegelaste suhtes. Kedagi ei alavääristata ega mõisteta süüdi. Oled natuke teistmoodi, ole pealegi. Tegelikult oleme me kõik, ainult enamik meist on õppinud seda kole hästi varjama, et sulanduda massi ja näpuga näitamisest pääseda. Vadi tegelastes on säilinud see lapselik miski, mis lubab neil vahel Peeter Paani kombel Neverlandi külastada ning vahetust iseendaks olemisest siirast rõõmu tunda. Kas seda ei tahaks me kõik?


Andmed:
Urmas Vadi, Neverland, Kolm Tarka, 2018, lk 348

Linke netiilmast:
Põim Kama arvustus Postimehes
Urmas Vadi külas Kirjandusministeeriumis
Johanna Rossi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Kaupo Meieli arvustus Loomingus
Veiko Märka arvustus Eesti Päevalehes
Pille-Riin Larmi intervjuu autoriga Sirbis

27 august 2018

Karl Ristikivi "Päevaraamat 1957-1968" (2008) & "Kröits ehk Ristikivi" (2018)

See suur punane telliskivi seisis minu raamaturiiuli täpselt kümme aastat. Mulle kinnitati korduvalt, et ma pean seda KINDLASTI lugema. Vahel ma võtsin ta riiulist alla, hüpitasin natuke käes ning asetasin natuke nukramana riiulisse tagasi. Kunagi ma hakkan seda lugema! Ma luban!!! Kui on rahu ja aega!

Nõnda möödus terve kümnend. Kümneid tuhandeid lehekülgi sai loetud ja ilmselt tuhandeid lehekülgi oleks võinud lugemata jätta. Kummalisel kombel oli selleks vaja uut raamatut Ristikivist, et ma lõpuks asuksin lugema seda poolteist kilo kaaluvat tellist.

Päästikuks osutus Janika Kronbergi ja Brita Meltsi poolt kokku pandud "Kröits ehk Ristikivi", mille võtsin endaga kaasa puhkusereisile Portugali. Lennukis ning õhtuti hotellides lugedes meenus mulle üks kauge suvi. See oli suvevaheaeg enne gümnaasiumi esimest aastat. Lugesin tollel suvel läbi kogu meie väikeses raamatukogus olnud Ristikivi loomingu. Jalutasin neil suveõhtutel mööda kadunud Tallinna rohtaedu ja Vana Maailma metsaradu, mis olid mattunud sinisesse uttu. Eriti selgelt mäletan üht õhtut, kui astusin ühe kõrvaltänaval asunud maja lahtisest uksest sisse ning hommikul leidsin end selle maja katuselt. Unise, kuid kordades rikkamana. Portugalist koju jõudes teadsin kohe, mida ma hakkan järgmiseks lugema. Aastaid tagasi antud lubadus tuli teoks teha.


Nüüd võin ehk öelda, et olen näinud Ristikivi näo kaht poolt. Esiteks valguse poole suunatud näopool, mida lasi kirjanik näha oma sõpradel, kaasteelistel ning ka ajakirjandusel. See Ristikivi oli tagasihoidlik, natuke salapärase muigega suunurgas ja tema pilgust võib välja lugeda avalikkuse tähelepanust kergelt meelitatud rahulolu.

Näo teine pool jäi varju meie kõigi eest ning alles kolmkümmend aastat hiljem ilmunud päevaraamat laseb sellele pilgu heita. Meie ees avaneb ühe hirmul ja närvilise üksiklase pale. Katkine inimhing, kelle põhiliseks lohutuseks on tõdemus, et midagi halba ju täna ei juhtunudki. Aga samas kattub ta koheselt hirmuhigiga, sest see tähendab ju, et homme juhtub midagi kaks korda hullemat. Selles pilgus näed sa korraga appikarjet kui ka hirmu abipakkujate ees. Kui ennekõike vaatab sulle vastu inimene, kes on sellest maailmast ning talle saatuse poolt ette määratud elust lihtsalt väsinud. Ta soovis elult ainult ühte asja - RAHU. Võimalust istuda kivise Vahemere kaldal ning kuulata apelsinipuu varjus lainete vaikset loksumist. Kahjuks anti neid õnnehetki, enne suure rahu saabumist, Ristikivile armutult vähe.

Usun, et tänu neile kahele raamatule tunnen nüüd kirjanik Ristikivi ja kodanik Ristikivi palju rohkem. Nüüd olekski õige aeg mõni tema romaan üle lugeda. Peamiseks pretendendiks on muidugi "Rohtaed", mis sobiks oma temaatikaga kooliaasta algusesse suurepäraselt. Loodan, et sel korral ei võta selle lubaduse täitmine enam tervet kümnendit aega.


Andmed:
Karl Ristikivi, Päevaraamat 1957-1968, Varrak, 2008, lk 1112
Janika Kronberg (koostaja) & Brita Melts (koostaja), Kröits ehk Ristikivi: Mälestusi ja vestlusi, Eesti Keele Sihtasutus, 2018, lk 456


Linke netiilmast:
Peeter Oleski arvustus Postimehes
Mari Peegli intervjuu Janika Kronbergiga Eesti Päevalehes
Linda Kaljundi arvustus Sirbis
Rutt Hinrikuse arvustus Keeles ja Kirjanduses
Tõnu Õnnepalu arvustus Vikerkaares
Tiit Pruuli arvustus Sirbis
Janika Kronbergi tutvustus Eesti Ekspressis
Jaanika Läänemetsa arvustus portaalis ERR
Vallo Kepi arvustus Postimehes