30 september 2017

Mihkel Mutt - Keerukuju (1985)

Mäletan selgesti, kuidas meie kirjandusõpetaja 12. klassis A.H. Tammsaart käsitledes ütles "Tõe ja õiguse" IV osa kohta, et selle teose peavad kõik abieluranda tüürivad inimesed kindlasti läbi lugema. "Eriti neiud!!!" rõhutas ta ainult talle omase muigega. Nüüd ise klassi ees seistes ja gümnasiste õpetades tahan ma täpselt samu sõnu kasutada Mihkel Muti "Keerukuju" kohta. "Eriti noormehed!!!" tahaksin ise muigega juurde lisada.

Mutt on "Keerukujus" talle omase vaheda iroonia ja sarkasmiga vaatluse alla võtnud abielu kui institutsiooni. Ta uurib, kuidas see habras kahe ainurakse sümbioos alguses kasvab, seejärel pooldub (vahel tahtmatult ja kohe mitmel korral) ning lõpuks sureb. Mutt on meie ette asetanud mikroskoobi ning andnud võimaluse selle eriskummalise koosluse elutsükliga põhjalikult tutvust teha.

PS: Arvustus ilmus algselt Värske Rõhu 2017. aasta sügisnumbris.
Suured tänud Hanna Lindale!


Andmed:
Mihkel Mutt, Keerukuju, Eesti Raamat, 1985, lk 160

Elo & Friedebert Tuglas - Kirjad teineteisele 1917–1947 (2001)

Laulusõnad ütlevad, et saja aasta kestel kordub sama kevade. Nüüd on sajand möödunud eesti kirjandust kõige enam mõjutanud kevadest - Siuru kevadest. Tahaks öelda, et seekord laulusõnad valetasid. Sellist plahvatust pole meie kirjanduselus enam ette tulnud!

Siuru rühmituse kohta pole senini ühtegi ammendavat monograafiat ilmunud ja ka mängufilm jäi kahjuks rahastusest ilma. Samas on viimaste kümnendite jooksul ilmunud ridamisi kogukaid kirjavahetusi, mille üheks osapooleks oli Friedebert Tuglas. Kõige üksikasjalikuma sissevaate Siuru argipäeva annab Adsoni ja Tukla korrespondents, kuid kõige pikemaajalisema, isiklikuma ja kodusema pildi ühe siurulase eluteest saame Elo ja Frieda kirjavahetust lugedes. Kindlasti üks kõige sümbiootilisemaid sümbioose, millega ma eales olen kokku puutunud.


PS: Arvustus ilmus algselt Värske Rõhu 2017. aasta sügisnumbris.
Suured tänud Hanna Lindale!


Andmed:
Elo ja Friedebert Tuglas, Kirjad teineteisele 1917–1947, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2001, lk 768

Linke netiilmast:
Elo Lindsalu arvustus Eesti Ekspressis

21 september 2017

Jan Kaus - Tallinna kaart (2014)

Tartusse armusin ma lootusetult tänu mitme meie kirjaniku teostele (Bernard Kangro, Oskar Luts, Indrek Hargla jt). Kirjanduslikust Tartust oli saanud mu lemmiklinn juba enne, kui ma seda esimest korda ühel lumisel talvepäeval külastasin, olles ise juba gümnaasiumi viimases klassis. Kirjandus muundus tollel päeval reaalsuseks ning minule omasemat paika pole ma ka kõigi oma rännakute jooksul leidnud. Iga kord Tartu vaksalis rongilt maha astudes tean, et olen koju jõudnud.

Nüüd olen, aga tänu Jan Kausi loomingule hakanud tasapisi armuma ka oma sünnilinna. Sellesse taevast kikilipsu meenutavasse, lärmakasse ja tolmusesse organismi. Tallinnasse saab armuda ainult temaga jalutamas käies. Ta viib su kastanimunadest kubisevasse Kadriorgu ning sinus alati kõhedust tekitava Mustamäe suusahüppetorni jalamile. Alguses käite häbelikult üksteise kõrval, kui järsku olete märkamatult andnud teineteisele käe ning tunnete kuidas usaldus mööda sõrmi ülespoole ronib.  Nüüd viib ta su ühte oma salapaikadest - Nunnade saarele. Seal istute õitsvate toomingate all pikas rohus ja tunnete varasuvise päikese paitust oma põskedel. Kuid järsku kaigub kloostrikell üle jõeoru ja tuleb liikuma hakata. Nõnda palju on veel avastada! Õnneks on sul kaart kaasas.

PS: Minu ja Kausi rajad kattuvad hirmutavalt suurel määral. Ainult minu samm tatsub nendel 10-15 aastat peale teada. Ehk siiski kohtume kunagi mõne nurgapealses kohviku uksel.


Andmed:
Jan Kaus, Tallinna kaart. Miniatuurid, SA Kultuurileht, 2014, lk 56

Linke netiilmast:
Elle-Mari Talivee arvutus Sirbis
Elle-Mari Talivee arvustus Keeles ja Kirjanduses
Rein Raua arvustus Müürilehes

14 september 2017

Woldemar von Löwenstern - Ühe liivimaalase mälestused (1858/2017)

Mind on alati imestama pannud, kui palju erinevaid Eestisid on igal ajastul paralleelselt eksisteerinud. Selle väikese maalapi peale on alati ära mahtunud erinevates mullides elavad kogukonnad. Nad on küll enamasti teadlikud üksteise olemasolust, kuid alati on tundunud turvalisem jääda oma mulli ning vaikselt oma ninaesise kallal nokitseda. Muidu võib ju mull lõhkeda ja vali põhjatuul puhub su siit minema.

Ühed sellised omas mullis elanud gruppe olid baltisakslased. Need talutüdrukute rüvetajatest ja piitsaga nüpeldajatest vereimejad. Meie nägime neid sajandeid sellistena ning kordagi ei tulnud me mõttele, et äkki mulli virvendav pind lihtsalt eksitas meie vaatevälja. Õnneks on arusaamad viimaste kümnendite jooksul muutuma hakanud ning baltisakslane on ka inimese staatusesse tõstetud.

Sellele paradigma muutusele aitab kindlasti kaasa ka Raasikult pärit Woldemar von Löwensterni mälestused. Lugeda saab nii poisiohtu Woldemari teenistuse algusest Vene keisri ratsakaardiväes kui ka karastanud sõjamehe lahinguteest Napoleoni vastu Euroopa eri paigus. Teose üheks põnevamaks osaks on autori pilguheit Vene armee suurte väejuhtide (Kutuzov ja Barclay de Tolly) tagatubadesse. Mõni kindral pidas näiteks täiesti normaalseks, et ta koosolekud ei katke ka selleks, kui tal on tarvis tualettpotil istuda. Eks Jupiterile ole oma veidrused lubatud!

Napoleoni sõdade periood on meie ajalookirjanduses suhteliselt tagaplaanile jäänud. Kuigi paljud eestimaalased võtsid nendest sõjakäikudest osa, siis otseselt Eestimaale sõjavanker ju ei jõudnud. Nüüd on võimalik raamatu vahendusel taas läbi elada need sündmused ning huvilistele on teejuhiks üks meie seast - Raasiku Wolly.


Andmed:
Woldemar von Löwenstern, Ühe liivimaalase mälestused (aastatest 1790-1815), Varrak, 2017, lk 412

Kalevi Kull - Aru saamise vägi (2017)

Mõned kuud tagasi lugesin Mihkel Muti teost "Mõtted", kus autor arutles euroopluse, eestluse ja inimsuse üle. Sellised lühikesed mõttevälgatused on kiire elutempo juures suurepärane lugemismaterjal. Istud hommikul bussi, lööd raamatu lahti, loed paar lehekülge ning siis vaatled ülejäänud bussisõidu aknast mööda tuhisevat maailma ja mõtled natuke loetu üle järele (minu hommikused bussisõidud kestavad terve tunni). Ka lühike tekstijupp annab võimaluse süveneda ja asja tuuma otsida.

Viimastel nädalatel on olnud minu hommikuseks mõtteturgutiks Kalevi Kulli tsitaatidekogumik "Aru saamise vägi". Meie biosemiootika professor mõtiskleb eelkõige võimatu/võimalikku tasakaalu üle kultuuri ja looduse vahel. Kas win-win tulemus on selles mängus enam võimalik või oleme juba mõlemad kaotajateks jäänud? Lugege ja mõtelge kaasa!

Andmed:
Kalevi Kull, Aru saamise vägi: Kalevi Kulli mõtteid, Varrak, 2017, lk 100

23 august 2017

Kauksi Ülle - Ülim tõde (2014)

Viimasel ajal on aina enam hakanud kasvama mu huvi varajaste 1990. aastate vastu Eestis. Ehk on tegemist lihtsalt ealiste iseärasustega ja nostalgiarakukeste tõusuga vereringes. Järsku tundub võrreldes praegusega tollane rohumätas palju rohelisem ja oma tegemistes vabam. Vastukaaluks polnud muidugi see mätas eriti seadusekuulelik ning alatihti oli ta määrdunud verepritsmetega. Selline ülbe nolk!

Ilmselt võis väljend "Ülbe nolk" vabalt ka üle lugupeetud kirjanikehärrade huulte lipsata, kui nad noorest (:)kivisildnikust isekeskis kohvitassi taga juttu tegid. See Rakverest pärit mees ei tahtnud kuidagi sobituda nõukaajal tavapäraseks saanud kirjaniku halli ülikonda ning mingist kirjanikkonnas valitsevast hierarhiast ja kirjutamata reeglitest ei soovinud ta midagi kuulda. Õnneks oli tal küllaga mõttekaaslasi (Sinijärv, Ehlvest, Ränik, Kauksi Ülle) ning vaevu hingitsev Tartu kirjanduselu oli järsku suminat ja teravaid sutsamisi täis. "Ülbe nolgi" staatus oli küll visa kaduma, kuid peagi tõusid selle kõrvale palju säravamad aunimetused. Tuhandete Lemmik oli sündinud!

Kauksi Ülle kummalise saatuse ja poolikuks jäänud teos "Ülim tõde" vaatlebki seda eredat perioodi meie kirjandusloos. Lugedes tunduvad kõik need reaalselt aset leidnud sündmused ning värvikas tegelaskond lausa müütilistena. Tekib tunne, et oled sattunud mõnda Kiviräha maailma, kus inimesed mõistavad liblikate keelt ja iga nurga tagant võib mõni tont välja astuda. Tegelikkuses kollitavad noori kirjanikke toonases Tartus tontide asemel hoopis Runnel ja Lõhmus, kes pole seejuures üldsegi vähem hirmutavad. "Ülim tõde" pakubki meile võimaluse kuulda tolleaegsetesse kõlakaid, kohtuda lugejatega ja viibida isegi kohtuprotsessil. Kõik, milleta üks normaalselt toimiv kirjanduselu läbi ei saa.


Andmed:
Kauksi Ülle, Ülim tõde, Jumalikud Ilmutused, 2014, lk 142

Linke netiilmast:
Vikerraadio saade "Ülbed üheksakümnendad" kirjandusest
Joosep Susi intervjuu (:)kivisildnikuga Müürilehes

27 juuli 2017

Eestid, mida ei olnud (2017)

Ajalugu on olnud läbi aegade kirjanikele põhjatuks inspiratsiooniallikaks ning lugejaskonnale tõeliseks magnetiks. Kuningad, kindralid ja kirikuhärrad on olnud lugematute romaanide tegelasteks ja üldjuhul on kirjanikud püüdnud kujutada neid suurkujusid võimalikult tõetruult. Muidu hüppab mõne põõsa tagant välja üks arhiivides kopitama läinud ajaloolane ja hakkab suure kisaga kaagutama: "Kuidas julgeb lihtlabane kirjanik seda suurmeest nõnda kujutada?!? See on pühaduse rüvetamine! Las ajalugu jääb ajaloolaste pärusmaaks!". Oleksid kirjanikud seda sõgedat sajatajat kuulanud, algaks meie ajalooline mälu uduste pildikestega lasteaiast. Ajaloo kirjutavad suureks ikkagi kirjanikud!

Alternatiivajalugu jätab kirjanikele täiesti vabad käed. Soovi korral lase Lembitul Eestimaa kuningaks saada või liitlastel II maailmasõda kaotada. Võimalused on lõputud! Ainult kirjaniku kujutlusvõime või rikutuse aste seavad käänulistele haruteedele omad piirid. Nõnda on seitse kodumaist kirjanikku lasknud oma fantaasiatel lennata ning pakkunud välja kuus alternatiivset lahendust erinevatele sündmustele meie ajaloos. Lugeja leiab e-kogumikust "Eestid, mida ei olnud" realistlikumaid ja ka puhtalt fantaasiakirjanduse žanrisse liigituvaid näiteid meie niigi pöörasest ja uskumatust ajaloost. Osade tekstide puhul on südamest kahju, et tegemist on kõigest lühijutuga, sest potentsiaali ja mõttelendu kogukama teose tarbeks paistab tõesti olevat. Ehk tulevikus leiab mõni pikem lugu tee ka raamatupoe lettidele. Mida alternatiivsem, seda parem!


Andmed:
Eestid, mida ei olnud, Eesti Digiraamatute Keskus OÜ, 2017

Linke netiilmast:
"Eestid, mida ei olnud" Elisa Raamatus

26 juuli 2017

Kai Aareleid - Linnade põletamine (2016)

Hävinud Kivisild ja varemetes Vanemuine. Jäljetult kaduvad sõbrad ja küsimata jäävad küsimused. Vaikivad suud, aga kõnelevad silmad. Selline on Tartu, kuhu sünnib 1946. aastal Tiina. Põleng on möödas, kuid söed hõõguvad veel kuumalt.

Lihtne oleks öelda, et Kai Aareleidi romaan "Linnade põletamine" on lugu väikese Tiina suureks saamisest ning lapsepõlvega hüvasti jätmisest sõjajärgses Tartus. Kuid on Tiina üldse laps? Tundub, et esimesel rahuaastal ei sündinud Peetri ja Liisi perre väike maimuke, vaid lapse kehasse sattunud vanainimene. Vaikne, rahulik ja kohusetundlik. Vähemalt nõnda suhtuvad Tiinasse enamus tema lähedastest. Hoolitse siis isa eest! Vaata siis kodu järele! Küll sina tead paremini, sa oled juba suur tüdruk. Romaani lugedes tunned, kuidas Tiina sees kasvab järjekindlalt soov karjuda vastu: "Miks mina?! Ma ei ole täiskasvanu! Teie peate hoopis minu eest hoolitsema!". Kuid täiskasvanutel on tegemist sõja tõttu elamata jäänud noorusaastate tasategemisega ning lapsevanemate mängimine jääb paratamatult tahaplaanile. See koorem lükatakse meil leskedest vanatädikesed kaela, kelle mõju väikese tüdruku maailmapildi kujunemisele on äraütlemata suur. Nõnda kasvabki selles uues maailmas suureks üks noor vanainimene.

Aareleidi romaan köidab sind oma lihtsuse ja siiraste emotsioonidega. Sa elad kaasa nii Tiina vanemate traagilisele loole kui ka tüdruku vaiksele kannatamisele ja arengutele selle kõige keskel. Selle tasandi olemasolu muudabki "Linnade põletamise" millekski palju enamaks kui lihtsalt ajaloo- või olmeromaaniks nõukaaegsest Tartust. Tegemist on teosega, mis jääb sind kohe kauemaks kummitama.

Andmed:
Kai Aareleid, Linnade põletamine, Varrak, 2016, lk 328

Linke netiilmast:
"Linnade põletamine" ELLU's

Taimi Lauri arvustus Sirbis
Merilin Kirikali arvustus Eesti Ekspressis
Kairi Printsi arvustus Eesti Päevalehes

23 juuli 2017

Margus Sanglepp - Nõiatants (2017)

Ütlen ausalt, et asusin Margus Sanglepa romaani "Nõiatants" lugema väga suurte eelarvamustega. Olin hea kümme aastat tagasi lugenud autori teost "Künkarahvas", mis on üks ääretult veider ja mitte just üleliia positiivne lugemiskogemus. Kuid uue romaani esikaanele kleebitud "Romaanivõistlus 2016: III koht" tähis lubas seekord paremat kvaliteeti oodata ning olin valmis riskima.

Võib öelda, et risk õigustas end, sest "Nõiatantsu" näol on tegemist igati asjaliku ajalooromaaniga. Autor viib meid väiksesse Paeste külla Rootsi aja lõpul, kuhu lisaks suurele näljale on jõudnud ka mõningase hilinemisega mujal Rootsi impeeriumis juba ebaseaduslikuks kuulutatud nõiaprotsessid. Kuid eks me ole olnud siin piirialal juba sajandeid Läänemaailmast paar sammu maas!

Eestlasele on ikka meeldinud naabrite peale näpuga näidata ja lihtsakoelise kadeduse tõttu neid igasugu lollustes süüdistada. Juhuste tõttu määratakse Paeste külla uus pastor, kes on väga varmas kõiki neid süüdistusi ära kuulama ja igat süüdistatavat kohe veeproovi saatma. Vajub põhja ja upub ära - polnudki nõid. Jääb pinnale - otsemaid tuleriidale. Aga kummalisel kombel tahavad kõik need vette saadetud ikka põhja vajuda. Tundub, et Maarjamaal neid nõidu eriti ei leidu.

Veeproov nõiduses kahtlustatava suhtes
Tahaks veel paar plussi ja miinust esile tõsta. Esiteks meeldis väga mõisa- ja kohtuhärra kujutamine romaanis. Tegemist on ilmselt ühe positiivsemas (pragmaatilisemas) võtmes kirjutatud sakstega meie kirjandusloos. Polnud jälgegi meie "klassikalistele" ajalooromaanidele omasest vihast mõisarahva vastu, kes ainult vaeseid matse piitsutada lasevad. Mõisahärra von Maydell tunneb suurepäraselt vanasõna "Kuidas sina külale, nii küla sinule". Tööloomale tuleb vahel ikka paremat nosimist anda ja kõrva tagant paitada. Küll ta veab põllul siis vagu kiiremini. Tundub, et mõisahärra on nii mõnegi investeerimisõpiku läbi lugenud.

Negatiivsena jäi häirima kohatine keelekasutus romaanis. Väljendid "see käis tema ego pihta" ja "minu parimaid talupoegi ruineerib" ei sobitu eriti hästi 17. sajandi külaelu taustale. Samuti oli romaani lõpust puudu paar lehekülge, mis oleks võtnud kokku Soosääre pererahva elusaatused peale tormilisi sündmusi. Kuidagi ripakile jäi see lõpp.

"Nõiatants" on kokkuvõttes kiire ja piisavalt kaasahaarav lugemine, et iga ajaloohuvilist lugejat köita. Sanglepp on suutnud hoiduda osadest meie kirjandusele igiomastest stampidest ning puhunud eluvaimu sisse ühele tumedamale perioodile meie maa ajaloos. Samuti soovitan romaanile lisaks lugeda käesoleval aastal ilmunud Aarne Rubeni uurimust "Nõiaprotsessid Eestis", mis annab põhjaliku ülevaate antud perioodist ja nõiaprotsesside tekkest, põhjustest ja hääbumisest Eestis. Ilukirjandus ja ajalugu käivad meil ikka käsikäes!

 
Andmed:
Margus Sanglepp, Nõiatants, Tänapäev, 2017, lk 208

Linke netiilmast:
Peeter Helme soovitus Vikerraadios

18 juuli 2017

Paul Kass - Kesklinn (2015)

Oma kodukandi ajalugu on mulle alati tähtis olnud. Räägime me siis Euroopast, Eestist või Tallinnast. Olles hiljuti kolinud uude linnaossa tekkis paratamatult ka suurem huvi selle vastu. Õnneks oli raamatukogust võimalus kohe vastava pealkirjaga raamat võtta ning natuke oma koduloolisi teadmisi täiendada. Avanenud pilt polnud just kaunimate killast.

Raamatust leidsin samuti detailse pildikese oma uue kodutänava kohta 25 aasta tagusest ajast:
"Asula tänava Stalini-aegsed kivimajad, mis on praeguseks vist juba kõik remonditud ning milles asuvad korterid korterid maksavad soolast hinda, kujutasid endast tol ajal hoopis midagi muud. Kriminaalpolitsei jaoks oli tegemist kesklinna suurima pättide kontsentratsiooniga. Kui Magasini ja Ravi tänava kandis elasid põhiliselt eesti keelt kõnelevad kurjategijad, siis Asula tänav lausa kubises spetsiifilise väljanägemisega tätoveeritud vene jurakatest, kelle kõigi seadusekuulekus jättis pehmelt öelda soovida. Siin elas viiekümnendate keskel sündinud Kasjanov, kellega me korduvalt tegelesime ning kes viimaks ühe õige jõhkra rööviga pikemaks ajaks trellide taha läks. Aga siin elas ka tunduvalt hullemaid tegelasi kui Kasjanov. Peamised klassikaliste retsidega asustatud paigad olid tol ajal Kesklinna piirkonnas Ravi, Magasini ja Veerenni rajoon, Tallinn-Väike koos Asula tänavaga ning Energia, Elektroni ja Tuisu rajoon. Viimases piirkonnas kasvas jõudsalt peale ka uus paljulubav kurjategijate põlvkond."

Nice neighborhood! Õnneks on veerandsada aastat, Eesti Politsei ja muidugi kinnisvarabuum teinud lausa imet. Just Patareist vabanenud Koljade asemel siblivad nüüd hommikust õhtuni minu maja ees tervisesportlased ja titevankritega pered. Mäletan siiani hirmutunnet, mis mind noorena valdas, kui pöördusime peale nädalat suvilas tagasi oma linnakorterisse. Kas on sees käidud või oleme ka seekord pääsenud? Tõenäosus leida eest varaste poolt rüüstatud kodu oli tollal üpris suur. Õnneks meie pääsesime alati ning nüüdseks on ka hirmutunne kadunud.

Samuti on unustusse vajunud 1990ndatel aastatel pealinna tänavatel valitsenud Metsik Lääs, mis tänapäeval eksisteerib ainult raamatutes ja filmides. Paul Kassi autobiograafiline romaan "Kesklinn" lubab meil siiski rännata tagasi neisse aastaisse ning koos 18-aastaste politseihakatistega Pärnu maantee jaoskonna 304 kabinetis kümnete liitrite kaupa viina juua, ülekuulamistel varganägusid "lõhki lüüa" ja mööda Tallinna tänavaid ise pooljoobes olles mõrtsukaid taga ajada. Aeg ja kombed olid lihtsalt teised. Seda mõlemal pool rindejoont! Õnneks tulid meie omad sellest lahingust võitjatena tagasi.

PS: Lõppu üks ajuvaba fakt! 1994. aastal registreeriti Eesti Vabariigis 365 tapmist ehk üks laip päevas. Hirmutavaks teeb selle numbri asjaolu, et selles kajastuvad ainult need juhtumid, kus vägivallatunnustega surnukeha politsei poolt leiti. Igavesti kadunud jäänud isikute arv oli veel omaette statistika.


Andmed:
Paul Kass, Kesklinn: Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas, Tänapäev, 2015, lk 400

Linke netiilmast:
"Kesklinn" ELLU's