25 august 2019

Indrek Hargla - Pan Grpowski üheksa juhtumit (2001)

Augustikuu õhtud on juba pimedad ja vihmased. Sumedatest suveõhtutest on saanud sügise nukker eelmäng. Selliseid õhtuid sobib suurepäraselt sisustama mõni hea õudus- või kriminaalromaan. Usun, et ma pole ainus inimene Eestimaal, kes juba pikisilmi ootab, et apteeker Melchiori asuks verivärsket juhtumist lahendama. Kuid seniks otsustasin ma üles otsida ühe vana sõbra - pan Mieczyslaw Grpowski. Tagasihoidlik poola vanahärra, kes Varssavi eeslinnas koos oma abikaasa Vlasta väikest antikvariaati peab ning sulle alati otsitava raamatu leiab. Kas ma mainisin, et pan on ka üks maailma parimaid ja hinnatumaid eksortsiste?

Õhtud pan Grpowski seltsid on äraütlemata põnevad ja natuke ka kõhedusttekitavad. Kas sa oled kuulnud lugu, kuidas ühes Kopenhaageni kirikust leiti preestri ja vöörmündri surnukehad, kellel olid nii käe- ja jalalabad otsast lõigatud ning ka tunde peale surma jooksis ikka haavadest verd? Ja mitte nende enda verd!?! Või kuidas üks vampiir ühe Vatikani kõrge kardinali keha tahtis üle võtta? Või minu lemmikut mõistatuslikest Veneetsia peeglitest ühes vanas Inglismaa lossis? 

Küll panil neid lugusid jätkuks, kuid kahjuks on ta väga tagasihoidlik ja peale paari lugu hakkab ta juba vabandama, et ta ei taha inimesi oma heietustega tüüdata. Mina hakkan muidugi kohe pani ümber veenma, et ta ikka edasi jutustaks või veel parem - oma täielikud mälestused kirja paneks. Ma tean, et memuaaride kirjutamine on tal ammu mõttes olnud, kuid töö ja tervis pole sellele senini mahti andnud. Ehk leiab pan ikkagi endas jõudu, et mälusoppidest ka unustusehõlma vajunud juhtumid üles leida (näiteks Roanoke kadunud koloonia mõistatus või mädaneva ihuga eksortsist Pavel Kondratjevi lugu) ja need kaante vahele panna. Pimedaid õhtuid ja lugejaid meil siin kaugel põhjalas igatahes jätkuks.


Andmed:
Indrek Hargla, Pan Grpowski üheksa juhtumit, Kuldsulg, 2001, lk 360

Linke netiilmast:
Veiko Belialsi arvustus Sirbis
Ilona Martsoni arvustus Eesti Päevalehes

20 august 2019

Reeli Reinaus - Roosi märgi all (2019)

Tunnistan ausalt, et ma lausa ootan iga uue Reeli Reinausi raamatu ilmumist. Viimastega ("Verikambi", "Mõõkade äss" ja "Maarius, maagia ja libahunt Liisi") olen igati rahule jäänud ning sama kehtib ka mu õpilaste kohta, kellele olen neid raamatuid lugemiseks soovitanud. Müstikat ja seiklusi on nendesse raamatutesse omajagu mahtunud ning loodetavasti ei ole erandiks ka "Roosi märgi all".

Seekord viib Reinaus meid Hiiumaale, kus otseloomulikult tuleb tutvust teha ka Suuremõisa kurikuulsa mõisniku Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi ja tema alluvuses töötanud laevakapten Carl Johan Malmi verise looga, mis ei taha kuidagi unustusehõlma vajuda. Sajandite vanune verevõlg vajab tasumist ning siit uus põnevusromaan lahti rullubki.

On iidne saladus, aardejaht, paranormaalsed nähtused ja muidugi teismeliste armuvalu. Igati kaasakiskuv kompott, mis paari õhtu jooksul endasse ahmida. Eks lugedes kohati tekib küsitavusi, kuid mõnusa rutuga edasi lippav lugu ei lase sul nende üle juurdlema jääda ning juba müttadki mööda saart edasi, et otsida järgmist juhtlõnga. Teose lõpuks tekkiski suur soov taas Hiiumaad külastada ning ka kummitava Suuremõisa lossi ja teiste "kummaliste" paikadega lähemat tutvust teha. Ehk satun isegi kapten Malmiga kokku ning küsin temapoolset kommentaari 1802. aastal aset leidnud veretööle, mis ta eluküünla kustutas.

Andmed:
Reeli Reinaus, Roosi märgi all, Varrak, 2019, lk 376

15 august 2019

Vahur Kalmre - Tartu Rock! Tartu Rock! (2016)

Kuidas võib üks raamat olla täis nõnda erinevaid emotsioone? Võidurõõm vs. kaotusevalu, sügisesed ootused vs. kevadised pettumused, täielik ühtehoidmine vs. sepitsused tagatubades. Aga see ongi ju (tipp)korvpalli olemus ja tuum!

Maailm, kus tegijatel ja nägijatel jäävad aastateks kripeldama see "üks loll viga", "üks punkt" või "üks sekund". Maailm, kus piisab mõnest üksikust õigest sammust või väikesest valearvestusest, et tõusta legendiks või vajuda igaveseks unustuse hõlma. Maailm, millesse ma armusin ära juba väikese poisina, kui ma koos papa ja mammaga õhtuti televiisori ees istusin, et seda "neetud pallipatsutamist" (tsiteerides mammat) suurte silmadega vahtisin.

Kuid minust sai meie pere rebel. Mingi hetk avastati, et ma ei olegi Kalevi (laiemalt Tallinna meeskondade) poolehoidja, vaid hoopis Tartu (Delta) fänn (ma polnud ise elus Tartus käinudki!). Kuidas see küll juhtuda võis? Ma nägin ju kuldse Kalevi võitu 1991. aasta maikuus Leningradi Spartaki üle. Kas see poleks pidanud minust eluaegset Kalevi poolehoidjat tegema? Kahjuks/õnneks mitte.

Kevade saabudes jagunes meie kodu kahte leeri - Tallinn vs. Tartu. Ühel aastal sain mina käed taeva poole lüüa, teine aasta pettunult pead raputada. Kuid rõõmu ja elevust jagus nendesse õhtutesse küllaga ning, mis kõige olulisem, neid mälestusi ei vahetaks ma millegi vastu. Uskumatu, et üks "neetud pallipatsutamine" võib nõnda palju head meie ellu tuua. Vahur Kalmre raamat andis mulle võimaluse need õhtud taas läbi elada. Ka kaotused ei tundunud enam nii kibedad, vaid pigem oli tore tunne, et tollal võidu nimel võideldi ning oldi suures mängus sees. Ehk kajab kunagi taas hüüd "Tartu Rock! Tartu Rock!" ning meistrikarikas leiab tee tagasi Taaralinna.


Andmed:
Vahur Kalmre, Tartu Rock! Tartu Rock! Ühe korvpallimeeskonna lugu, Vahka Meedia OÜ, 2016, lk 384

12 august 2019

Livia Viitol - Eduard Vilde (2012)

Meie kirjanduslugu ei saa kirjutada ilma Eduard Vildeta, keda võib pidada esimeseks tõeliseks eestlasest menukirjanikuks. Kui sinu ajalehes ilmus Vilde järjejutt, siis olid sa tehtud mees. Inimesed lausa ootasid parves trükikoja ukse taga tänast ajalehte, et saaksid esimestena eile pooleli jäänud lugu edasi lugeda, et teada saada, mis nendest Mahtra või Anija meestest ikkagi siis lõpuks sai.

Aastatega sai Vildest klassik ning inimesed PIDID hakkama tema tekste koolis lugema. Ja pole suuremat karuteenet heale kirjanikule, kui käskida teismelistel lugeda läbi 300 lehekülge teksti talurahva elust möödunud sajandil. 99% nendest teismelistest ei võta selle kirjaniku ühtegi teist teksti oma elus enam kunagi kätte, sest Vilde või Tammsaare võrdub PIDI LUGEMA. Kuid nautida saab üldjuhul ainult tekste, mida me tahame lugeda, mitte mida me peame lugema!

Linda ja Eduard lõpuks tagasi kodumaal
Nõukogude aeg tegi igatahes Vildele sellise käki kokku keeras ja okupatsiooni lõpuks oli kunagise menukirjaniku tekstidest saanud vaikselt riiulis tolmu koguv vanavara (erandiks võib ehk ainult "Pisuhända" pidada). Muidugi ei aidanud siinkohal kuidagi kaasa ka võimude poolt Vilde tekstidele juurde poogitud ja ülevõimendatud klassivõitluse teema, sest oli tarvis ju näidata, et kommunismi ideekesed vohasid siinsete kirjanike peades juba ammu enne "ühteheitmist" suure ja sõbraliku idanaabriga. Vilde, kes oli usult ja hingelt sotsiaaldemokraat (tema jaoks oli kõige olulisem selle sõna teine pool!), oleks ilmselt seda kuuldes oma viimsedki vuntsikarvad vihast ära kitkunud ja sajatades vaba lääne poole kõmpima hakanud.

Seda karuteenet on proovinud nüüd heastada Livia Viitol, kelle sulest ilmus 2012. aastal mahukas monograafia. Vilde ärkab nende kaante vahel taas ellu ning särab kunagises hiilguses. Me ei kohtu igava ja halli kirjanikuhärraga, keda kõik austavad ja kummardavad, vaid aktiivse, terava ja  krutskeid täis maailmamuutjaga. Saame tuttavaks Vilde elu mõjutanud inimestega (Eduard Bornhöhe, Linda Jürmann, Peeter Speek, Rahel Uschmarow), teeme koos läbi algaja kirjaniku eneseotsingud Revalis ning tuuritame aastaid mööda Lääne-Euroopa suurlinnu (jõuame otsaga isegi New Yorki), et lõpuks Kadriorus oma viimne pelgupaik leida.

Selles raamatust saab klassikust inimene ja inimesest klassik. Midagi rohkemat võime ühelt monograafialt tahta?!? Soovitan Viitoli elutööd soojalt kõigil lugeda, kellele koolipõlves "Mahtra sõda" lugemine ja selle analüüsimine hingelise trauma tekitas. Ehk võtate peale seda ka riiulist mõne tolmu alla mattunud Vilde raamatu isegi alla ja annate meie esimesele menukirjanikule uue võimaluse.


Andmed:
Livia Viitol, Eduard Vilde, Tänapäev, 2012, lk 376

Linke netiilmast:
Lisanna Kure arvustus Sirbis
Arno Oja arvustus Keeles ja Kirjanduses
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes

06 august 2019

Rein Raud - Täiusliku lause surm (2015)

Kui palju mõjutab meid meie sünniaasta? Ma ei räägi siin Hiina kalendrist ning mingitest tulesigadest ja puuhärgadest, vaid hoopis pidevalt muutuvast ühiskonnast meie ümber ja selle mõjudest. Kuidas ma tajuksid tänapäevast Eestit, kui ma oleksin sündinud viis või kümme aastat varem? Kahekümnest rääkimata?

Näiteks ma olen ääretult rõõmus, et ma kasvasin 1990ndail ja mäletan tolleaegset Lasnamäe turgu (vuhvelkassettide ja -särkide paradiis), Viru hotelli kõrval olevat pooltühja parkimisplatsi ning hullust nimega Chupa Chupsi cap'sid (Nancy ja Hovery Covery üle ma eriti rõõmus muidugi ei ole). Usun, et lapsepõlve pidamiseks olid "pöörased üheksakümnendad" täitsa mõnus kümnend (tolleaegsed fotod muidugi peidaks neil kantud "moodsate" riiete tõttu sügavale lauasahtlisse ära).

Kuid nõukogude ajaga mul otsene side ja võrdlusmoment puudub, kuigi veetsin mõned esimesed eluaastad selles "töölisrahva paradiisis". Just nendest aastatest, kui mina alles mööda põrandat ringi roomasin ja kaisuloomadega Eesti vabastamise plaane pidasin, räägib Rein Raua romaan "Täiusliku lause surm".

Aastad, millal peaaegu kõigile oli juba selge, et vanaviisi see jama enam kesta ei saa. Kuigi näiliselt oli vabadusi juba robinal juurde tulnud (isegi Helsingis sai natuke vaeva nähes ja tutvusi omades käidud), siis varjulistes tänavasoppides seisid veel pikkades mustades mantlites mehed, kellega keegi ei soovinud tutvust teha. Just neist varjukujudest ja ühiskonda sisse juurdunud hirmutundest räägibki Raua romaan, mida võib isegi žanriliselt spiooniromaaniks liigitada, mida meie kirjandusmaastikul ikka väga harva kohtab.

Raud vaatab romaanis tagasi ja ka edasi. Kuidas tema põlvkond sel perioodil oma rada otsis ning missugused pained ja hirmud neid sel ajal saatsid ning ka saatma jäidki. Teisalt kirjutab Raud mingil määral lahti KGB tollaste agentide tegevust Eestis ja nende püüdeid juba juhitamatuks muutuvat olukorda jäärapäiselt oma kontrolli alla saada. Just selle sumbunud hirmu ja ootuse õhkkonna edasi andmine ongi Raual kõige paremini õnnestunud ning muudab teksti millekski enamaks kui lihtsalt põnevusromaaniks 1980ndate lõpu Tallinnas. Just selliste raamatute puhul olen ütlemata rõõmus, et saan raamatute abil ajas rännata ning ei pea isiklikult kõike kogenud olema.


Andmed:
Rein Raud, Täiusliku lause surm, Mustvalge, 2015, lk 176

Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus ERRi kultuuriportaalis
Märten Rattasepa arvustus Loomingus

31 juuli 2019

Lille Roomets - Üks väike valge tuvi (2019)

Kõik viimasel noorteromaanide võistlusel esikolmikusse tulnud tekstid lõpuks läbi loetud. Viimaseks jätsin sihilikult võidutöö, milleks oli Lille Roometsa debüütromaan "Üks väike valge tuvi". Kui kahe teise koha pälvinud romaanist olen juba blogis kirjutanud, siis nüüd on aeg võidutöö käes.

Roomets on suutnud teksti mahutada kolm põhiliini (krimka, koolikiusamine, üksindus/leinaga toime tulemine), mis üksteist toetavad ning lugu kenasti tempokana hoiavad. Kriminaalne element tekstis oli muidugi natuke liiga lihtsakoeline (mul oli juba 20 leheküljeks süüdlane teada), kuid kõrvalliinina siiski piisavalt huvitav. Tunduvalt põnevam ja ainulaadsem temaatika oli selektiivse mutismi sisse toomine meie noorekirjandusse ning selle lahkamine koolikiusamise varjus. Muidugi see tekitas suuri küsimusi kooli juhtkonna ja õpetajate pädevuses.

Lõpuks väärib kiitust ka tegevuspaiga valik. Ei ole mindud anonüümse Eestimaa väikeasula ehk Kapa-Kohila teed, vaid raamatukaante vahel ärkab ellu reaalne Karksi-Nuia, koos oma koolimaja, ürgoru ja kalmistuga. Karksi-Nuiast on kujunemas täiesti arvestatav ja omanäoline tegevuspaik meie noortekirjanduses. Ega muud, kui Karksi-Nuia kooli viiendikele ja kuuendikele Soopan ning seitsmendikele ja kaheksandikele Roomets kätte ja asi ants! :)

PS: Groot ja "Star Wars"???? No kuulge!!! Lubamatu apsakas! :)


Andmed:
Lille Roomets, Üks väike valge tuvi, Tänapäev, 2019, lk 272

Linke netiilmast:
"Üks väike valge tuvi" ELLUs

Alice Lokki arvustus Sakalas

20 juuli 2019

Allan Aan & Tiit Karuks - Jooksja. Enn Selliku lugu (2019)

Pole paremat aega Enn Selliku raamatust kirjutada, kui pärast hommikust jooksuringi terviserajal. Paarkümmend kilomeetrit mändide all vuditud. Pea selge ja keha algavaks päevaks energiast pakatamas. Meeldivamat algust laupäevale annab ikka otsida.

Enn Sellik ei olnud minu nooruspõlve kangelane või noorte kergejõustiklaste eeskuju. Tema sportlaskarjäär oli juba tükk aega enne minu sündi lõppenud ning saanud statistikaks vanades olümpiaraamatutes. Minu põlvkond kasvas Erki Noole ja kümnevõistluse vaimus (Erki! Erki! Erki!). Võitude sära tuhmub tegelikult ju üpris kiiresti ning ainult väga väga erakordsed saavutused ja sporditähed jäävad rahva mälus üle aegade kestma (näiteks Kristjan Palusalu oma kahe olümpiakullaga).

Rahvaste spartakiaadil 1974. aastal
Rahva mälu värskendamiseks ning inspiratsiooniks noortele on üks hea raamat siinkohal igati abiks. Iga noorsportlane, kes unistab olümpiamängudel osalemisest või medali võitmisest, peaks Enn Selliku raamatu läbi lugema (jooksjatele kohustuslik!!!). Kuidas üks Alutaguse metsade vahel treenimist alustanud poiss jõudis suure töö ja tahtega kahel korral olümpiamängudele ning kelle rekorditele (5000 m ja 10000 m) pole keegi Maarjamaal aastakümneid ligilähedalegi saanud.

Raamat võtab kenasti kokku Selliku sportlaskarjääri. Kõigile, kes on vähegi kursis jooksualadega, on raamatus mainitud treeningmahud vägagi kõnekad. Ainult suur armastus ala vastu ja kindel soov maailma paremikku jõuda paneb kedagi ennast sellisest kadalipust läbi roomama. Pluss veel karm olelusvõitlus koha eest Nõukogude Liidu koondises, kus mitte-venelane pidi olema selgelt parem, et ta üldse jutule võetaks. Kahju, et mitu põlvkonda  tugitoolisportlasi on pidanud üles kasvama ilma oma keskmaajooksu täheta, kellele tulihingeliselt kaasa elada. Ehk satub see raamat siiski mõne noore jäärapäise poisi või tüdruku kätte ning näeme kunagi taas Eesti värvides staierit olümpiafinaalis staadioniringe võtmas.

PS: Ma tahaks lugeda mõne Nõukogude Liidu kergejõustikukoondisesse kuulnud venelase nüüdsel ajal ilmunud mälestusi. Meie sportlaste juttude järgi olid nemad lõpuni puhtad poisid ja ütlesid alati kõigile dopinguainetele "EI!" (Sellik muuseas tunnistab raamatus, et kogu jooksukoondis, tema kaasaarvatud, pani veredopingut, kuid tollal see veel reeglite vastane ei olnud). Aga venelased neelasid alati pakutud pillid kohe alla ja küsisid veel lisaportsjonit. Huvitav, kas vene sportlaste mälestustes panid kõik baltlased alati dopingut ja nemad ise olid puhtad? Ega polegi muud, kui tuleb "uhkust tunda", et maailmas eestlastest ausamaid sportlasi pole ning mulgikapsad ja kõva töö võib ka olümpiamedali tuua.


Andmed:
Allan Aan & Tiit Karuks, Jooksja. Enn Selliku lugu, Hea Lugu, 2019, lk 224

Linke netiilmast:
Erik Gamzejevi arvustus Põhjarannikus

16 juuli 2019

Liina Vagula - Keegi teine (2018)

Väiksena oli üks mu lemmikuid mõttemänge "Mida ma teeksin, kui ma satuksin oma praegust teadmistega tagasi noorema mina aega". Jah, ääretult pika ning lohiseva nimega mäng, aga 5. klassi juntsuna oli tore fantaseerida, mida teeksin, kui ma homme ärkaksin ja oleksin jälle 2. klassis, aga kolm aastat targemana. Tavaliselt lõppesid need mängud tõdemusega, et oleksin pidanud juba mitu aastat tagasi korralikult ja süstemaatiliselt treeningutega alustama, mitte niisama lulli lööma. Oli ju 8-aastase minu unistuste töökoht kümnevõistleja.

See mäng tuli mulle meelde, kui lugesin Liina Vagula romaani "Keegi teine". Nimelt ärkab 15-aastane Eliise üks hommik üles 1995. aastas, kuid mitte noorema minana, vaid oma ema 15-aastases kehas. Minu esimene mõte raamatu tagakaanelt tutvustust lugedes oli muidugi "Freaky Friday", kuid seda rada Eliise lugu siiski ei lähe. 

Üldse jätakski nüüd raamatu loo uutele lugejatele ise avastada (NO spoilers!!!) ning märgiks siinkohal ära mõned teksti plussid ja miinused:
1) Kindlasti võib plussiks lugeda nostalgialaksu, mille tekst mingis vanuses lugejatele annab. Aeg, kui elu oli lihtsam, muru rohelisem ja taevas sinisem. Õhtuti ei jõllitanud iga pereliige vaikselt oma ekraani diivaninurgas, vaid vaadati üheskoos "Santa Barbarat" või "Metsikut roosi".
2) Romaan annab võimaluse praegustele teismelistele heita pilk oma vanemate noorusaega ning kõrvutada seda enda rõõmude ja muredega.
3) Ma ei tahtnud kuidagi uskuda Eliise reaktsiooni, kui ta ärkas esimesel hommikul oma ema kehas. Liiga rahulik ja kaalutletud käitumine. Ei hirmu ega paanikat? Küsimused miks ja kuidas ei tulnud üldse teemaks.
4) Eliise vaatenurgast kirjutatud peatükke lugedes oli kogu aeg tunne, et need on kirjutatud vanema ja kogenenuma inimese poolt. Liiga ratsionaalne ning isegi õpetlik suhtumine.

Tore, et ka noortekirjanduses leiavad 1990. aastad kajastamist, sest tollal ju tegelikult selliseid klassikaks saanud ja oma aega hästi edasi andvaid tekste ei ilmunud. Samuti on mul sügiseks nii mõnelegi 7. ja 8. klassi tüdrukule jälle üks lugemissoovitus varnast võtta. Ehk tuleb neile ka väike loeng "Santa Barbarast" enne pidada, et nad mõistaksid seebikate kultuurilist tähtsust tolles ajas. Küll on tore, et mõned asjad on minevikku jäänud!


Andmed:
Liina Vagula, Keegi teine, Tänapäev, 2018, lk 196

09 juuli 2019

Tuuli Tolmov - Neetud taevakivi (2019)

Kaali meteoriidil on teadlaste seas ikka kergelt muinasjutuline kuvand olnud, millest rääkides/kirjutades kasutatakse alatihti sõnu "võibolla" või "arvatavasti". Selline natuke ebaselge olukord meie piirkonna ühe kosmilisemat mõõtu sündmusega on samas andnud võimaluse kirjanikel lasta oma fantaasial vabalt rännata ning ajalool luulega korralikult seguneda.

Tuuli Tolmovi fantaasialend on ta kandnud kaugele pronksiaega, kus metsalagendikul tantsivad veel murueide tütred ning libahundid jooksevad karjadena mööda põlislaasi. Kuid tegemist pole mingid kuldse Kunglaga, vaid kurjust ja vihkamist täis paigaga, kus iga põõsa tagant võib sulle mõni haldjanärakas kaela karata. Vee ligi parem ära üldse mine! Näkk tõmbab su lupsti vette ja seisadki mokk töllakil Toonele väravate ees.

"Neetud taevakivi" lugedes meenusid mulle kaks raamatut: Lars-Henrik Olseni "Erik Inimesepoeg" ja Andrus Kiviräha "Rehepapp". Tegemist oleks olnud otsekui nende kahe sümbioosiga. Kiviräha tume ja halastamatu mütoloogia ning Olseni uljaspäine ja kamraadlik seiklusjanu. Usun, et 13-aastane mina oleks selle raamatu lihtsalt ühe õhtuga sisse ahminud ning epiloogis õhku visatud potentsiaalset järge ootama jäänud. 32-aastane mina jäi romaaniga üldjoontes rahule, kuid poisilikku vaimustust see minus kahjuks ei tekitanud. Järje võtan siiski kindlasti lugeda, kasvõi ainult Vaguri tõttu.

PS: Mõistan, et pronksiaega kirjeldavat romaani on keele mõttes ääretult raske kirjutada. Jutustaja tekstis olnud uudissõnad mind ei häirinud, kuid tegelastel ei tohiks mingeid sõnu lasta siiski kasutada. Siinkohal mõned näited:

"Äkki me üks hetk kõnnime lihtsalt teineteisest paarisaja meetri kauguselt mööda.
või
"Leping on sõlmitud. Oh, nõid, sinu elu saab lühike olema. Täpselt kaks minutit."

Nendel ühikutel pole pronksiaega küll nüüd asja! :)


Andmed:
Tuuli Tolmov, Neetud taevakivi, Fantaasia, 2019, lk 312

Linke netiilmast:
Jüri Kallase arvustus Meie Maas
Agur Tänava arvustus Reaktoris

26 juuni 2019

Voldemar Panso päevaraamat I-II (2007)

Voldemar Panso on meie teatri legend! Kuigi teater on oma olemuselt kaduv kunst, siis Panso staatust ei kõiguta miski. Panso mõju meie teatrimaastikule kestab edasi läbi tema teatrikooli, õpilaste ja õpilaste õpilaste. Kuid kust sai see teekond oma alguse?

Sellele küsimusele annavad vastuse Panso päevaraamatud, mida ta hakkas pidama 11-aastase poisikesena. Need päevikud annavad meile võimaluse teha kaasa üks teekond väikese Volliga tema suure unistuste poole - saada näitlejaks. See on täis teatritudengite koerustükke ja sisemisi kõhklusi, sõprade ja kolleegide lahkumisi (üle vee, Siberisse või toonelasse), lugematuid ovatsioone peale eesriide langemist ning muidugi põhjatuis kogustes viina. Panso peab sellel teekonnal kandma vaheldumisi mõlemat teatrimaski, kuid ta teeb seda talle omase meisterlikkusega.

Voldemar Panso ja Leida Aru 1942. aastal
Lisaks annavad need päevaraamatud võimaluse näha teatrimajade telgitaguseid ning suuri lavatähti argiste inimestena (Leo Kalmet, Kaarel Karm, Ants Lauter, Paul Pinna, Priit Põldroos). Ilma grimmi ja kostüümideta ei ole nähtu alati kõige meeldivam (näiteks Panso kirjeldused surivoodil Pinnast või viinakuradiga võitlevast Karmist), kuid samas annab see kunagistele suurtele näitlejatele inimlikuma mõõtme, mis omakorda aitab meil neid paremini meeles pidada, kui lihtsalt nende rollide loetelu lavastustes, mille nägijatestki pole varsti enam kedagi elavate kirjas.

Äraütlemata kahju, et hilisemate aastate päevikud on kaotsi läinud, mis annaksid uue lähenemisnurga just Panso kõrgperioodile lavastaja, teatrijuhi ja õpetajana. Kuid usun, et just nendes noorpõlves kirjutatud päevikutes (Panso on viimase sissekande ajal 35-aastane) saame teada, kuidas Panso jõudis oma eluteel välja just sinna punkti, et temast võis üldse LEGEND saada. Nagu ühele heale teatritükile kohaselt, sai sellel teekonnal nii nutta kui naerda.

Andmed:
Voldemar Panso, Voldemar Panso päevaraamat 1931-1946: I köide, Eesti Draamateater, 2007, lk 360
Voldemar Panso, Voldemar Panso päevaraamat 1946-1956: II köide, Eesti Draamateater, 2007, lk 376

Linke netiilmast:
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes

25 juuni 2019

Heinrich Weinberg - Tõrkeotsing (2018)

On juba saanud traditsiooniks, et ma veeda juunikuud lugedes möödunud aastal ilmunud kodumaist ulmet (Stalkeri hääletustähtaeg on ju lähenemas). Kooliaasta jooksul jõuab küll midagi loetud, kuid ulmeromaanid on üldjuhul mahukamad tekstid ning seetõttu jäävad rahulikumaid päevi ootama.

Suvekuumuses rändan nüüd ringi mööda ulmelist Eestimaad. Sai külastatud sinisilmseid haldjaid Verevallas ning salapärast tehast Tamsalus. Nüüd jõudsin oma rännakutel välja Kõrvemaale, kus lisaks metsistele, rebasepoisile ja kaldapervel ojavulinat kuulavale Fred Jüssile kohtasin ka hambuni relvastatud militaare, kes valvasid eriti salajast kloonivabrikut.

Muidugi tuleb siinkohal mainida, et selleks hetkeks olin ma teada saanud, et Eestis elab 10 miljonit inimest ning hetkel on käimas KAPO ja Teabeameti suur üleriigiline operatsioon, kuhu on segatud ka kohalik allmaailm ja välisriikide salaagendid. Selle kõige keskel sain aga tuttavaks ühe vägagi sümpaatse, kuid natuke sõgeda, lätlasega, kelle roll kogu selles loos osutus lõpuks palju suuremaks, kui alguses kumbki arvata oskasime.

Nüüd, kui kõik need sekeldused kloonide ja põtradega (!) on läbi saanud, võin öelda, et Heinrich Weinbergi romaan saab 100% kindlusega minu poolt Stalkeri hääletusel esikolmiku punktid. Mõni potentsiaalne esikolmikusse pürgija on veel küll lugemata, kuid hetkeseisuga tundub, et "Tõrkeotsing" on üks favoriite kodumaise romaani kategoorias. Ega polegi muud, kui kõik ulmet lugema ja hääletama!


Andmed:
Heinrich Weinberg, Tõrkeotsing, Fantaasia, 2018, lk 286

Linke netiilmast:
"Tõrkeotsing" ELLU's

Kais Allkivi arvustus Õhtulehes
Agur Tänava arvustus Reaktoris

19 juuni 2019

Helga-Johanna Kuusler - Verevalla varandus (2018)

Olles lugenud paar esimest peatükki Helga-Johanna Kuusleri romaanist "Verevalla varandus", tekkis mul koheselt paralleel Indrek Hargla "Süvahavvaga". Omadega ummikusse jooksnud perekond kolib maale uut algust otsima, külaelanikud tunduvad enam kui kummalised ning vaikselt hakkavad esile kerkima ka paiga tumedad saladused. Peab vist tõdema, et Lõuna-Eesti pärapõrgus on taas üks etnohorrori tont lahti pääsenud.

Õudust, folkloori ja fantaasiat on Kuusler igatahes siia teksti kõvasti sisse seganud ning selle keskele 17-aastase Ivo paigutanud, kelle senine maailmapilt totaalselt uppi lendab. Ivol tuleb tutvust teha haldjate, marraste, kollide ja isegi Põrgu enesega. Uskuge mind, see pole just kõige sõbralikum kamp. Igatahes verd voolab ojadena ja luid (ka Ivo omani) murtakse samuti parajas koguses. 

Kuusleri loodud maailmal on tegelikult täitsa jumet ning lugedes igatahes igav ei hakka. Üks pöörane sekeldus viib kiirelt teiseni ning peagi oletegi koos Ivoga Verevalla varanduse jälile saanud. Kuid kahjuks on selle kõige juures natuke liiga suureks abiliseks õnnelik juhus. Asjad juhtuvad ikka nõnda, sest need on just antud hetkel peategelasele kasulikud ja aitavad looga edasi minna. Nagu oleks abirattad veel külge unustatud!

Teksti juurde oleks vaja olnud lasta üks eriti kuri toimetajatädi, kellel oleks ühes olnud üks eriti teravaks ihutud punane pliiats. Nimelt on tekstis selgelt liiga palju liigliha ja sümptomaatiline on järjepidev iseenesestmõistetavate olukordade täpsustamine või ülekordamine. 

 Toon siinkohal tekstist ühe iseloomuliku näite:
"See on tema, kas pole?" küsis Ivo Mardole alt üles vaadates. Muidugi ei vaadanud ta mardale alt üles selle pärast, et pidas teda endast tähtsamaks, vaid seetõttu, et Mardo istus tooli peal ja tema põrandal.

Selliste lõikude eemaldamine oleks küll raamatu mahust umbes 50 lehekülge kärpinud, kuid see oleks andnud võimaluse lool rohkem särada ja äkki suunata hoopis see maht mõne varju jäänud kõrvaltegelase või -liini lahtikirjutamisele. Seetõttu ongi ühe päris oma kurja toimetajatädi omamine noorele kirjanikule ainuõigeks teeks. Mahakriipsutatud lõigud ja ohtrad küsimärgid käsikirja veergudel aitavad lihtsalt su igat järgnevat teksti paremaks ja sisutihedamaks muuta. Loodan, et Kuusler leiab oma range toimetajatädi peagi üles, sest kirjutamisannet siin igatahes paistab olevat.


Andmed:
Helga-Johanna Kuusler, Verevalla varandus, Tänapäev, 2018, lk 304

Linke netiilmast:
Triin Loide arvustus Reaktoris

16 juuni 2019

Mairi Laurik - Novembriöö kirjad (2017)

Kas Mairi Lauriku loodud tuleviku Tamsalu puhul on nüüd tegemist utoopia või düstoopiaga? Selle küsimuse otsa satuvad ka tema loodud tegelased romaanis "Novembriöö kirjad". Nullilähedane kuritegevus, maailmatasemel arstiabi, puhas elukeskkond, hästi tasustatud ja prestiižed töökohad  - mida võiks veel üks inimhing tahta? Peategelase Keire vastus oleks lihtne ja lühike - VABADUST.

Keire on nimelt Tamsalu linna ainus "sunnismaine" kodanik (seda muidugi suuresti enese nooruspõlve lolluse tõttu) ning linnast juba paariks päevaks lahkumine põhjustab talle automaatselt raskekujulisi tervisehädasid. Nõnda tulebki Keirel suurem osa oma elust veeta ühes arenenumas, kuid poolkinnises linnas, mille ainsaks eesmärgiks on seal paikneva nanotehnoloogiaid tootva tehase teenindamine 24/7. Küsin uuesti: utoopia või düstoopia?

Kuid inimene harjub ju kõigega! Tegelikult elab Keire oma "sunnismaisusest" hoolimata tavalise inimese üpriski tavalise elu. Ta armastab, abiellud, saab lapsed ning saadab nad ellu. Oli rõõme ja oli kaotusi, kuid oma elule kokkuvõtvalt tagasi vaadates võib Keire rahuliku südamega tõdeda, et vähemalt on mida mäletada ja meenutada novembriöö hilistel tundidel. Düstoopia puhul see nõnda ei oleks.

PS: Mulle piisas ainult Enderi raamatupoe kirjeldustest. Kui see on düstoopia, siis sellises düstoopias ma tahangi elada. :)


Andmed:
Mairi Laurik, Novembriöö kirjad, Tänapäev, 2017, lk 240

Linke netiilmast:
"Novemnriöö kirjad" ELLU's

Leila Tael-Mikešini arvutsus Reaktoris
Triinu Merese arvustus Algernonis

12 juuni 2019

Triinu Meres - Kuigi sa proovid olla hea (2019)

Triinu Meres on viimaste aastate jooksul jäärapäiselt roninud meie ulmekirjanduse tipu suunas. Selgeks märgiks oli muidugi juba romaan "Lihtsad valikud", mis 2017. aastal leidis tunnustust nii ulmeringkondades (Stalker parima kodumaise romaani kategoorias) kui ka "tavakriitikute" hulgas. Eriti said kiituse osaliseks autori karakteriloome ning oskus ulmeromaanis, sarnaselt "päriskirjandusele", ka sügavamaid teemasid lahata. 

Nüüd on Mereselt ilmunud uus jutukogumik, mis tutvustab meile Kuuevalla kuningriiki. Kui lugeja ootab mõõkadega vehkimist ning meeletuid lahinguid, siis tuleb tal kahjuks pettuda. Tõsi, vägevad võitlused on selles kogumikus olemas, kuid lahinguväljaks on tegelaste hingesopid ja vastasteks elu suured küsimused.

Valusaid valikuid on see raamat kaanest kaaneni täis. Kas minu õnn või kuningriigi vajadused? Kuidas teha heaks andestamatu kuritööd? Kas lasta traditsioonidel end juhtida või luua uusi traditsioone? Nende otsusteni jõudmise ja nendega edasi elamise raskused ongi Merese tekstide keskne võlu. Kui siia lisada juurde veel ka väga selged valikud juttude keele ja õhustiku osas, siis saamegi kinnituse, et Meres ei ole käänuliselt teekonnalt tippu eksinud, vaid sammub kindlameelselt edasi.


Andmed:
Triinu Meres, Kuigi sa proovid olla hea, Varrak, 2019, lk 248

09 juuni 2019

Carolin Kuuskmäe - Ekraani taga (2019)

Holy shit! Sa oled nagu … Wow!! See on parim raamat ever!!! Armastan sind õudselt!!! ♥ ♥ ♥

See on maailma parim raamat. Palun, sa pead lihtsalt sellele kunagi järje tegema … armastan! 

Oii, ma olen sellises sõltuvuses sellest raamatust …

Sellised näited kommentaaridest on trükitud Carolin Kuuskmäe verivärske noortepõneviku tagakaanele. Need on pärit ajast, kui teksti esialgne versioon oli netiavarustesse üles riputatud ning seal ka ohtralt lugejaid leidnud. Nüüd on romaan "kurjade" toimetajatädide käe alt läbi käinud ning poelettidele jõudnud. Usun, et ühe noore kirjanikuneiu suur unistus on lõpuks teoks saanud.

Mina kahjuks nende eelpool toodud kommentaaridega nüüd küll päris nõus ei ole. Kindlasti pole meil tegemist "maailma parima raamatuga" (sellise tunnustuse latt on ikka natuke kõrgemates sfäärides), kuid pean tunnistama, et kerged sõltuvustunnused tekkisid ka minul ning järje lugemisest ei ütleks samuti ära.

"Ekraani taga" puhul on ju tegelikult tegemist origin story või prequal'iga, kus me näeme alles peategelase väljakujunemist ja esmast kondiproovi "kurjuse" vastu võitlemisel. Sara teeb läbi kõik vajalikud küpsuseksami osad (lähedase kaotamine, reetmisega toimetulemine, pöörane tagaajamine maanteel, viimasel sekundil surmasuust pääsemine) ning raamatu lõpuks võib ta International Woman of Mystery tunnistuse auga vastu võtta. Aga kui palju sai Sara uusi vaenlasi sellel teekonnal juurde? Vaenlasi, kes soovivad teda surnuna näha ning ei kahtle päästikule vajutades sekunditki. Sara teekond alles algab.

Muidugi on Kuuskmäe romaan täis naiivsusi, liigset sirgjoonelisust ja lihtsakoelisust (eriti tuleb see esile näiteks võitlusstseenide kirjeldustes). Samas usun, et kui ma sügisel annan selle raamatu lugeda mõnele oma põhikooli viimaste klasside õpilasele, siis saan tagasisideks postituse alguses olnud kommentaaridega sarnaseid lauseid. Lugemisest saadav positiivne elamus ongi ju see, mida me otsime nii maailma parimast kui ka mõned kohad tagapool olevast raamatust.


Andmed:
Carolin Kuuskmäe, Ekraani taga, Varrak, 2019, lk 320