12 aprill 2018

Indrek Hargla - Doanizarre udulaam (2009/2017)

Sellel kuul loevad minu üheteistkümnendikud kirjanduses Indrek Hargla tekste. Eelmine nädal käis minuga oma lugemiselamust jagamas üks õpilane, kes oli lugenud "Doanizarre udulaama". Vahetunnis mööda koridori jalutades ja tema elavat arutelu kuulates tekkis ka endal suur soov see lühiromaan mäluvärskenduseks üle lugeda.

Minu õpilase suurim etteheide kirjanikule oli romaani maht. Miks nõnda lühike? Kogu see maailm kadus peale 150 lehekülge udulaama taha ja pole sealt terve kümnendi jooksul enam välja ilmunud. Olen siinkohal oma õpilasega täiesti nõus. Viisa Doanizarre külastamiseks oli sulaselgelt liiga lühike! Oleks tahtnud veel krigisevate tõldadega ringi sõita, "Timukas" Asgeriga siidrit rüübata ning Barria tehtud ilmelist pastat nautida.

Maailmade loomises on Hargla vaieldamatu meister, olgu selleks maagiat täis Maavalla või unenäoline Doanizarre. Me satume neist maailmadest vaimustusse, sest need tunduvad meile üheaegselt nii turvaliselt kodused kui ka kutsuvalt võõrad. Lõpuks soovime Asgerile sarnaselt oma päevi/öid veeta hoopis sealpool tegelikkuse hägusat piiri ja siinse maailma unustada. Raamatutes olev võim on ikka uskumatu!


Andmed: 
Indrek Hargla, Doanizarre udulaam, Paradiis, 2017, lk 160 

Linke netiilmast:
Mairi Lauriku arvustus Reaktoris

16 märts 2018

Marek Kahro - Seal, kus näkid laulavad (2016)

Minu rännakud mööda kodumaise kriminaalkirjanduse radasid jätkuvad endiselt. Seekord jõudsin Rakvere lähistel asuvasse väikesesse Luivere asulasse, kus on aset leidnud rida lahendamata mõrvu, mis kõik on kuidagi seotud paarkümmend aastat tagasi kummalistel asjaoludel kohaliku järve uppunud noormehega. Kahtlaseid isikuid on muidugi palju, kuid niidiotsi pea üldse mitte. Kes ütles, et sogases vees on lihtsam kalu püüda?

Marek Kahro romaan ei ole klassikaline detektiivi/uurija lugu, vaid pigem püüd meile näidata kurjategija mõttemaailma, kes peab end lihtsalt maailma "rämpsust" puhastajaks ja enda arust igati õiglaseks tegelaseks. Neid roimari ultraparemäärmuslikke mõtteid ning arutelusid oli ikka päris ebamugav lugeda. Samas tuleb selliste tunnete tekitamise eest lugejas kirjanikule igatahes kiitust avaldada.

Kui kurjategija mõttemaailma avamise eest saab Kahro kiita, siis lugu tervikuna jättis pigem kahvatupoolse mulje. Tunnen, et põhiliseks põhjuseks oli tugeva vastaspoole (politseiuurija) puudumine, kellega mõrvar oleks romaani vältel kassi ja hiirt mänginud. Uurija Hando Oras oli romaanis põhiliselt selleks, et natuke ametlikke fakte lugejale minevikusündmuste kohta ette kanda ja lõpus vahistamine läbi viia. Kogu teose kulminatsioon jääbki kuidagi lahjaks (kriminaalromaani puhul eriti suur miinus!!!), kuigi umbes 2/3 peal olid ootused ja pinge juba päris kõrgele kruvitud.

Kuulduste kohaselt pidi uurija Hando suunduma järgmiseks Põlvamaa väikesesse külla mingeid salapäraseid tulekahjusid uurima (romaan "Kuradil on lapse nägu"). Eks ma longin talle põikpäiselt mööda kevadist Eestimaad järele, sest potentsiaali ma näen selles mehes küllaga.


Andmed:
Marek Kahro, Seal, kus näkid laulavad, Pilgrim, 2016. lk 264

Linke netiilmast:
"Seal, kes näkid laulavad" ELLU's

Janika Läänemetsa arvustus Sirbis
Elina Allase intervjuu autoriga Lõunalehes

08 märts 2018

Katrin Pauts - Hull hobune (2018)

Eestis olevat viimaste andmete kohaselt 2222 saart. Katrin Pauts on nüüd kolmel nendest lasknud juhtuda koletutel mõrvadel ja süütute verd on voolanud juba omajagu. Viimane kuritegu juhtus nüüd Hiiumaal, kus eelmistes romaanides ("Politseiniku tütar" ja "Tulekandja") peategelase rolli kandnud Eva vend peab turismitalu. Eva ise on uusimas teoses väga pisikese kõrvalosa saanud ja mõrtsukate jahtimine on täielikult tema venna Tomi õlule lükatud. Tom saab küll talle antud koormaga hakkama, aga Evaga võrreldes on tegemist tunduvalt kahvatuma kujuga, kes lihtsalt satub olema õigel ajal õiges kohas ning suudab põhjus-tagajärg seoseid luua. Suurt potentsiaali seda sarja edasi kanda ma temas küll ei näe. Ikka väheke kontrastsemat peategelast on vaja.

Üleüldiselt tundub selle romaanisarja hoog lõppema hakkavat. Iga järgnev osa on olnud eelmistest natuke nõrgem. Saan aru küll, et saari jagub meil veel kenasti, kus pätte ja kaabakaid taga ajada. Kuid sellisel juhul oleks tarvis lugudesse see esimeses romaanis leekinud sisemine põlemine tagasi saada. Peategelase vahetus seda igatahes ei andnud. Loodan, et kirjanik suudab selle igatahes leida ning ka Vormsi, Osmussaare või Abruka juhtumid jõuavad raamatukaante vahele.

PS: Raamat tekitas suure soovi Kaibaldi kõrbes ära käia Hiiumaal. Tundus üks ääretult kutsuv ja kummaline paik olevat, kuhu järgmine suvi rattamatkal sattuda. :)


Andmed:
Katrin Pauts, Hull hobune: Hiiumaa põnevik, Varrak, 2018, lk 232

22 veebruar 2018

Taavi Kangur - Sünk jää, otsatu põhi (2017)

Jää ja lumi on katnud me maa. Winter has come! Nüüd pole midagi mõnusamat, kui istuda õhtuti hämaras toas sooja teki all ja lugeda krimkasid. Ja neid meil juba jätkub! Kodumaine krimikirjandus elab praegu ikka tõeliselt kuldsel ajastul. Kirjutatakse, trükitakse, ostetakse ja loetakse. Eestlasele meeldib ikka kole kangesti neid veriseid jälgi taga ajada ja oma halle ajurakukesi ragistada.

Eestlaste nälga on aidanud seekord kustutada Taavi Kangur romaaniga "Sünk jää, otsatu põhi". Tegemist on ühe tumedama ja süngema looga viimastest aastatest, millega olen raamatukaante vahel kokku puutunud. Lugejana käid sa prokurör Ahto kõrval läbi ligi kolmkümmend talve kestva juhtumi, mille algus jääb juba ammu kadunud aega ja maailmakorda.

Kriminaalromaanide eripärasid arvestades ei hakka siinkohal sellest teekonnast pikemalt peatuma. Las uued lugejad otsivad ise omale selles tuisus teed. Mina eksis ikka korduvalt ära ja süüdistasin oma peas muidugi kõiki teisi peale õige mõrvari. Sellepärast istungi mina teki all ja loen raamatuid ning ei aja merejäält leitud peata laipade mõrtsukaid taga. Aga prokurör Ahtole olen teinegi kord nõus täiesti abituks abiliseks tulema. 


Andmed:
Taavi Kangur, Sünk jää, otsatu põhi, post_factum, 2017, lk 416

Linke netiilmast:
Alvar Loogi intervjuu autoriga Postimehes
Kaupo Meieli intervjuu autoriga ERR-is

15 veebruar 2018

Andrus Kivirähk - Ivan Orava mälestused (1995/2018)

Kõige paremini näitab ühe rahva vaimset tervist oskus/oskamatus oma ajaloo üle naerda. Vaimselt kõige tervemaks selles vallas võib muidugi pidada britte. Vaadake lihtsalt mõnda "Blackadderi" episoodi. Kuningad, paavstid ja sõjakangelased on kõik ohverdatud komöödia verisele altarile. Alles paljana mööda tänavaid patseerimine muudab need suurkujud osaks rahvast.

Meie oleme kuni viimase ajani ikka väga tugeva vaimse hälbe all kannatanud. Kõige raskemal kujul esines too haigus muidugi pagulaseestlaste seas möödunud sajandi keskpaigas. Kui sa ei pidanud Konstantin Pätsi kuningas Saalomonist targemaks ja õiglasemaks, siis löödi sind ajakirjanduses risti ning kogu su suguvõsa neeti igaveseks ajaks maa põhja.

Sarnane mõtteviis võttis ka Eestis üheksakümnendate alguses võimust. Küll ohiti ja puhiti rääkides kuldsest Pätsu ajast erinevatel koosviibimistel. Erilised ohkijad olid isikud, kelle enda sünniaasta jäi sügavasse nõukogude aega. Majandus õitses, kultuur õilmitses ja peldikuid kerkis nagu seeni pärast vihma.

Ent siis tuli üks noor mees ja keeras sellele aina totramaks muutuvale pimesi kummardamisele veel viis vinti peale. Too mees oli muidugi Kivirähk, kes võttis kogu selle süngust täis 20. sajandi ja enesehalamise ning hakkas selle üle vaikselt itsitama. Alguses itsitas ta vaikselt ainukesena nurgas ja teda vaadati nagu mõnda odratolgust. Kuid peagi hakkasid mõned üksikud temaga ühes naerma. Naerjate hulk aina kasvas ja kasvas ning peagi naeris kogu rahvas (ainult mõni üksik muinsuskaitsja ja rahvuslane toriseb vaikselt ahju taga). Ega vanarahvas ilmaasjata ütle, et naer on parim ravim. Kivirähk targa mehena teadis seda ja ravis kogu rahva mõne aastaga terveks. Soojad tänusõnad talle selle eest!


Andmed:
Andrus Kivirähk, Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed, Varrak, 2018, lk 256

Linke netiilmast:
"Ivan Orava mälestused" ELLU's

08 veebruar 2018

Jaan Rannap - Agu Sihvka annab aru (1973)

Kuidas sai küll selline asi juhtuda, et ma polnud seda geniaalset raamatut enne lugenud? Lausa karjuv ebaõiglus ühe paarkümmend aastat tagasi ringi tuuseldanud poisikluti suhtes! See raamat on ju suurepärane õpik selle kohta kuidas musta valgeks, siniseks või lausa roheliseks rääkida. Me saime omal ajal koostöös vennaga ikka igasuguste pättustega hakkama ning neist välja nihverdamiseks oleks selline käsiraamat kindlasti marjaks ära kulunud. Me olime iseenesest täitsa osavad luiskajad (eriti mina!), kuid Agu Sihvka tasemele me küll ei küündinud. Tema oskus iga intsidendi "tegelik süüdlane" üles leida on lihtsalt fenomenaalne. Sellise peaga poiss jõudis kindlasti peale kooli miilitsa kriminaaluurijaks välja. 

Usun tõsimeeli, et Sihvka suguvõsas peab mõni Tootsi-nimeline isik eksisteerima. Kahju, et sellest kuulsast sugupuust pole viimastel kümnenditel ühtegi uut haljendavat võsu esile kerkinud. Uut koolilaste tegemisi kajastavat kultusteost pole seni ilmunud. Oodatakse seda ju pikisilmi. Iga aastaga tuleb Joosepi ja Agu lugusid aina enam lastele lahti dešifreerida. Lugude soojusest ja siirusest saavad lapsed muidugi aru, aga mis imeasjad need kapsarauad ja oktoobrilapsed nüüd küll olid, seda enam mitte. Usun siiski, et lähiaastatel jõuavad ka uue sajandi koolilood kaante vahele ja noorte lugejateni.


Andmed:
Jaan Rannap, Agu Sihvka annab aru, Eesti Raamat, 1973, lk 108

Eestid, mida ei olnud (2017)

Ajalugu on olnud läbi aegade kirjanikele põhjatuks inspiratsiooniallikaks ning lugejaskonnale tõeliseks magnetiks. Kuningad, kindralid ja kirikuhärrad on olnud lugematute romaanide tegelasteks ja üldjuhul on kirjanikud püüdnud kujutada neid suurkujusid võimalikult tõetruult. Muidu hüppab mõne põõsa tagant välja üks arhiivides kopitama läinud ajaloolane ja hakkab suure kisaga kaagutama: "Kuidas julgeb lihtlabane kirjanik seda suurmeest nõnda kujutada?!? See on pühaduse rüvetamine! Las ajalugu jääb ajaloolaste pärusmaaks!". Oleksid kirjanikud seda sõgedat sajatajat kuulanud, algaks meie ajalooline mälu uduste pildikestega lasteaiast. Ajaloo kirjutavad suureks ikkagi kirjanikud!

Alternatiivajalugu jätab kirjanikele täiesti vabad käed. Soovi korral lase Lembitul Eestimaa kuningaks saada või liitlastel II maailmasõda kaotada. Võimalused on lõputud! Ainult kirjaniku kujutlusvõime või rikutuse aste seavad käänulistele haruteedele omad piirid. Nõnda on kuraditosin kodumaist kirjanikku lasknud oma fantaasiatel lennata ning välja pakkunud tosina jagu alternatiivseid lahendusi erinevatele sündmustele meie ajaloos. Lugeja leiab ulmeantoloogiast "Eestid, mida ei olnud" realistlikumaid ja ka puhtalt fantaasiakirjanduse žanrisse liigituvaid näiteid meie niigi pöörasest ja uskumatust ajaloost. Osade tekstide puhul on südamest kahju, et tegemist on kõigest lühijutuga, sest potentsiaali ja mõttelendu kogukama teose tarbeks paistab tõesti olevat. Ehk tulevikus leiab mõni pikem lugu tee ka raamatupoe lettidele. Mida alternatiivsem, seda parem!


Andmed:
Eestid, mida ei olnud: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2017, lk 410

Linke netiilmast:
"Eestid, mida ei olnud" Elisa Raamatus

Kristjan Rätsepa arvustus "Reaktoris"

21 jaanuar 2018

Brigitta Davidjants - (Mitte just) armastuslugu (2017)

Ma olen paaril viimasel aastal lugenud ikka kenakese hulga erinevaid kodumaiseid noortekaid. Üldise halli keskpärasuse keskel ilmub igal aastal ka paar teksti, mida tõesti soojalt oma õpilastel lugeda soovitan. Tekste, mis peavad oma lugejast lugu ja ei paku talle mingeid üle võlli aetud seebikaid, kus ema on teadmata kadunud, isa hullumajas ja järsku ilmub põõsast välja uus poolvend, kes on mingitele magala jorssidele suure summa võlgu. Sellised raamatud reaalselt eksisteerivad!

Brigitta Davidjantsi värske noorteromaan "(Mitte just) armastuslugu" ei kuulu nende viimaste absurdsete süžeedega raamatute hulka. Sellel raamatul puudub lihtsalt igasugune tõsiseltvõetav faabula. Nõnda hõredat ja traageldusniite täis teksti pole ma ammu lugema juhtunud. See on väärt heal juhul mustandi tiitlit!

Lugu sellest, kuidas üks pidevalt viinavines kahekümnendates eluaastates noorhärra üritab ühele üheksandikule üheksakümnendatel järjepidevalt püksi pugeda on ikka uskumatult mage. Põhiliseks argumendiks, mida noorhärra järjepideva sugutungi selgituseks kasutab on "Aga vaata ennast! Mis ma siis tegema peaks?". Kui peategelasele sellised võlusõnad ei mõju, siis võetakse järgmine pidu tema sõbranna sihikule. Tõeline tanksaabastes don Juan.

Taustaks üritab autor luua nostalgilist maailma, kus muusika tuli veel kassettide pealt, telefon oli esikus juhtmega seinas ja alkoholi osteti maja eest kioskist. Kuid ka need killud "lihtsamatest aegadest" ei suutnud kogu seda lugu elama panna. Kassettide korduv mainimine ei vii lugejat automaatselt üheksakümnendatesse, selleks on ikka midagi enamat vaja. "(Mitte just) armastusloo" lugemise suurimaks plussiks oli see, et nüüd ma hindad osasid meie noorteromaane ikka tunduvalt kõrgemalt.


PS: Ja see lõpp!!! Seriously!?!? Ilma igasuguse arengu, eneseotsingute ja kõhklusteta jõuab peategelane omadega lõpuks sinna? See ei ole eneseleidmisest rääkiv lugu, kui tegelane pole end kunagi isegi otsima hakanud.

                                
Andmed:
Brigitta Davidjants, (Mitte just) armastuslugu, Varrak, 2017, lk 168

05 jaanuar 2018

Piret Raud - Printsess Luluu ja härra Kere (2008)

Võimalust lugeda raamatut printsess Luluu ja härra Kere seiklustest pidin ma ikka tükk aega ootama. Kõik teose eksemplarid olid minu kohalikus raamatukogus kogu aeg välja laenutatud. Minu asumi väikesed lugejad on ikka äraütlemata usinad. Enne jõule jõudis järjekord siiski ka minuni ja sain lugema asuda nüüdseks juba meie lastekirjanduse kullafondi kuuluvat teost.

Esiteks tahaksin ma tõsta esile Piret Raua keelekasutust selles teoses. Autor ei alahinda grammigi oma väikeseid lugejaid! Mänguline, poeetiline ja vaheldusrikas - selline peab olema ühe lasteraamatu keel. Ei ole mingit nunnutamist ja titatamist! Kaunis ja mitmekesine keel loob kauni ja mitmekesise maailma, millesse on tore uute sõpradega rändama minna.

Piret Raud
Teiseks soovin kiita autori võimet luua uusi ja originaalseid tegelaskujusid. Kuninga kapis elav luukere, pudelikorjaja, pagendusse saadetud akadeemik ja kalaluustik nimega Kerberos (viimane oli mu vaieldamatu lemmik). Isegi kogu kuningaperele oli antud uus hingamine ja välditud igivanu stereotüüpe. Printsess Luluu oli palju lähedasem tavalisele tüdrukule, kui mõnele nina püsti käivale ja ainult käske jagavale kuningatütrele. Isegi koolis käis ta teiste lastega ühiselt! Milline tõeliselt tore ning värvikas seltskond.

Piret Raua looming on kahtlemata minu eelmise aasta üks meeldivamaid avastusi. Olen küll alles esimesed paar sammu sellel avastusretkel teinud, kuid juba on mul väga hea eelaimdus selle osas, mis ootab ees. Ega polegi muud, kui tuleb sammud oma raamatukogu poole seada ja end raamatute ootejärjekorda paluda panna.


Andmed:
Piret Raud, Printsess Luluu ja härra Kere, Tänapäev, 2008, lk 210

Linke netiilmast:
 Krista Kumbergi arvustus Postimehes

04 jaanuar 2018

Triinu Meres - Lihtsad valikud (2017)

Sa avad esimese lehekülje ning oled koheselt keset intriige ja saladusi ühel kaugel planeedil. Triinu Merese romaanil "Lihtsad valikud" puuduvad soojendusring ja venitusharjutused. Sa oled 100% kohal ja küll sa saad käigu pealt juba teada kuidas meil siin asjad toimivad. Kuhu istuda ja kuidas astuda. Eriti nende aristokraatidega kohtudes!

Korrakaitses töötav uurija-teadur Gertrud Omara kistakse planeedi ülikkonna poolt nende verimusta pesu pesema, mille käigus avardub Gertrudi maailm mitmeski mõttes. Autor hoiab lugejat ja Gertrudit alati sarnases infosulus ning iga päevavalgust nägev saladus või selga löödud nuga tuleb mõlemale samasuguse šokina.

Merese romaanis on küll kauged planeedid, igasugu laserrelvad ja tehisintellektid, kuid selle varjus on tegelikult tegemist psühholoogilise põnevikuga. Kõik need ulmekirjandusele igiomased motiivid on ainult dekoratsioonideks lihtsalt heale ja meisterlikult kirja pandud loole. "Lihtsad valikud" on kahtlematult eelmise aasta üks tugevamaid tekste. Kahjuks jätab raamatu liigitumine "ulmekirjanduse" kategooriasse ta paljude lugemisvarast teenimatult välja.


Andmed:
Triinu Meres, Lihtsad valikud, Varrak, 2017, lk 272

Linke netiilmast:
Karoliina Kagovere arvustus Postimehes