28 märts 2015

Margus Karu - Nullpunkt (2010)

"Mida sa kõige rohkem kardad?" küsib Saša Johannese käest. Vastuseks on "Isolatsiooni!". Hirm isolatsiooni ees on ilmselt enamike inimeste suurimaks hirmuks ja seda olenemata vastaja vanusest või hetke "õnneastmest" (surm või üksindus on tegelikult ju ainult isolatsiooni võimalikud variatsioonid). Isolatsiooni sattumine võib juhtuda vägagi kergekäeliselt või ka täieliku juhuse läbi. Näiteks asetades klassiõelt laenatud rootsi keele vihiku oma kirjutuslaual nullpunktist 40 cm paremale kannad järgneva kooliaasta vältel tiitlit "Uus poiss!", aga asetades vihiku 40 cm vasemale pälvid tiitli "Sa kuradi tropp!". Margus Karu romaani "Nullpunkt" peategelane Johannes asetas laenatud vihiku kahjuks 40 cm vasakule ja temast sai paaria oma klassis.

Vahel läheb lihtsalt nii, et kõik halb, mis juhtuda saab, juhtub sinuga. Johannese elus jookseb paari kuuga kõik karidele. Perekond, uus kool ja vanad "sõbrad". Mitte midagi ei õnnestu ja enne rohekalt helendanud "Väljapääsu" silt koridori lõpus hakkab juba kahtlaselt vilkuma. Samas ei ole Johannes allaandja tüüpi ning otsustab oma uueks juhtmõtteks võtta moto "When life gives you lemons, make lemonade".

Margus Karu romaani suurimaks plussiks on eitav suhtumine mõtteviisi: "Kannata ära see aeg! Varsti lähed ülikooli või tööle. Siis õige ellu alles algab!". Miks peaks ükski noor oma aastaid raiskama kannatades ja püsivat hirmu tundes? Ootama vaikides seda "helget homset", mis ei pruugi kunagi tulla. Kohe tuleb tegutsema hakata! Juba täna tuleb enda juures või ümbritsevas maailmas midagi muuta! Mõistmine, et maailma kõige kallim ja defitsiitsem "maavara" on tegelikult aeg, saabub enamike inimesteni kahjuks lootusetult hilja. 

Johannes otsustabki nii endale kui ka maailmale tõestada, et tegemist ei ole "täieliku idikaga". Seda tehes avaldub Johannese tegelik kahepalgelisus. Nimelt on tema eesmärgiks kuuluda oma klassi "vaprate ja ilusate" hulka ning kustutada igaveseks heidiku kuulsus. Eesmärgini jõudmiseks tõrjub Johannes koheselt kõrvale Stinwaldi sõbrunemise katsed ja lahterdab klassivenna "totaalsete veidrike kategooriasse". Mille poolest erineb Stinwaldi lumelaua leiutaja küsimus Johannesse nähtamatute sõprade naljast? Tegelikkuses püüavad mõlemad poisid sotsiaalseid barjääre maha lõhkuda, kuid sõnaosaval ja huumorisoonega Johannesel tuleb see lihtsalt palju loomulikumalt välja. Stinwald peab leidma enda tugevamad küljed ning sarnaselt Johannesele need maksma panema.

Kindlasti ei ole tegemist ainult koolinoortele mõeldud teosega. Teos on omamoodi ajakapsel kõigile lugejatele, kelle kooliaastad jäid sajandivahetuse perioodi (olgu need veedetud geto- või eliitkoolis). Mobiil oli veel imeasi ja Viru Keskus oli kaetud alles tellingutega. Isiklikult oleksin olnud Johannese koolivend tema Lasnamäe perioodist (selgus, et raamatu autoriga ma olingi!). Paar klassi madalamal käiv pätakas, kellest poleks koridori peal kunagi välja tehtud. Kaheaastane vanusevahe tähendas ju põhi- ja keskkoolis kuulumist täiesti teise põlvkonda.
"Nullpunkti" populaarsust noorte lugejate seas on juba tõestanud edukad müüginumbrid raamatupoodides, lavastus Rakvere teatris ja mõned kuud tagasi kinodes esilinastunud film. Paljudes koolides on romaan end ka sisse murdnud kohustusliku kirjanduse nimekirjadesse. Mõnda vanemat lugejat võib muidugi ära kohutada teoses leiduv keelekasutus, kuid siin tuleb jääda ikkagi realistideks ning tõdeda, et lilledest ja päiksepaistest koolinoored omavahel just ei räägi. Proovige lasta kõrvust mööda mõned vängemad sõnad ning kuulake millest noored tegelikult omavahel räägivad. Täpsemalt, miks nad mõnega enda seast üldse ei räägi!

PS: Lõpetuseks ühe endise lasnaka näpuviibutus teisele endisele lasnakale:
"Mihkli maja on Lasnamäe piiril Pirita-Kosel, kust saab kenasti Hundikuristikust üles ronida ja mööda Paevälja tühermaad koju kõmpida."
Hundikuristik asub Kadrioru pargi juures, mitte Pirita-Kose kandis.

Andmed:
Margus Karu, Nullpunkt, Pegasus, 2010, lk 365

Linke netiilmast:
"Nullpunkt" ELLU-s

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Anna-Liisa Villmanni intervjuu autoriga Eesti Päevalehes
Maria Karumetsa artikkel Õhtulehes
Margus Karu artikkel Õpetajate Lehes

2 kommentaari:

  1. Üksindus ongi isolatsioon - see on üksinduse kirjeldus mu arust. Isolatsioon->Eraldatus->Üksiolek.
    Sinna vahele mahub ehk veel olekuid...Aga üksindus on olnud läbi aegade üks moodus saavutada kontakt mingi ülevama vaimsusega näiteks. Niiet ta on näiliselt ainult halb asi.
    Nende vaprate ja ilusate kohta ütles mu vanim vend kunagi, et "väljast paistab kõik parem, kui tegelikult on" :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaprate ja ilusate koha pealt sul ja su vennal täiesti õigus, sest raamatu käigus tuleb välja et neil kõigil omad probleemid ning nad sisemiselt palju rohkem katki inimesed. Väline kuvand on alati petlik, meil kõigil on maskid ees.

      Kustuta