Mõni õhtu teatrisaalis jääb pikkadeks aastateks meelde. Kas lasub nüüd "otsene süü" meisterlikult kokku seatud lavastusel, näitlejate suurepärasel ansamblimängul, hiilgaval tekstil või hoopis enda hingeseisundil, millega sai tol õhtul teatrimajja astutud?
Usun, et katarsise kogemiseks on kõiki eelnevalt mainitud komponente tarvis. Üldiselt jääb siiski midagi puudu. Kas oled ise pikast päevast liialt väsinud ja pole suuteline mänguga kaasa minema või ei kõneta mingil põhjusel lavastus või tekst (tolle õhtu) pealtvaatajaid saalis. Publik kutsub viisakusest näitlejad aplausiga kolm korda lavale tagasi ja pistab seejärel garderoobi poole punuma. Kodus või järgmine päev küsitakse sult nähtu kohta kommentaare ning sa tõded kerge õlakehitusega "Oli kah!".
Kuid 2012. aasta novembris väljusin ma Draamateatri väikesest saalist tõesti parema ja puhtama inimesena. Nüüd nende päevade kohta lugedes, näen taas silme ees meie lõbusat seltskonda sõudmas öisel Moskva jõel ning tunnen taas seda hirmu, mis iga telefonihelin või hiline koputus korteriuksele meis tekitas. Need mõned tunnid, mis ma veetsin Mišei Afanasjevitši ja Sidonija Sergejevna seltsis lämmatavalt kuumas Moskvas, ei lähe mul kunagi meelest. Valget veini juues meenute mulle alati.
Usun, et katarsise kogemiseks on kõiki eelnevalt mainitud komponente tarvis. Üldiselt jääb siiski midagi puudu. Kas oled ise pikast päevast liialt väsinud ja pole suuteline mänguga kaasa minema või ei kõneta mingil põhjusel lavastus või tekst (tolle õhtu) pealtvaatajaid saalis. Publik kutsub viisakusest näitlejad aplausiga kolm korda lavale tagasi ja pistab seejärel garderoobi poole punuma. Kodus või järgmine päev küsitakse sult nähtu kohta kommentaare ning sa tõded kerge õlakehitusega "Oli kah!".
Kuid 2012. aasta novembris väljusin ma Draamateatri väikesest saalist tõesti parema ja puhtama inimesena. Nüüd nende päevade kohta lugedes, näen taas silme ees meie lõbusat seltskonda sõudmas öisel Moskva jõel ning tunnen taas seda hirmu, mis iga telefonihelin või hiline koputus korteriuksele meis tekitas. Need mõned tunnid, mis ma veetsin Mišei Afanasjevitši ja Sidonija Sergejevna seltsis lämmatavalt kuumas Moskvas, ei lähe mul kunagi meelest. Valget veini juues meenute mulle alati.
Andmed:
Jaan Undusk, Boulgakoff: näidend kaheksas pildis, Eesti Draamateater, 2008, lk 120
Linke netiilmast:
Mardi Valgemäe artikkel Keeles ja Kirjanduses
Rein Veidemanni artikkel Postimehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar