02 märts 2019

Lennart Anvelt - Andke tagasi mu kivist kiisu (2019)

"Neile, kes veetnud pikki aastaid väljasaadetuna, ei lõpe Siber kunagi." Selle mõttele kirjutaks ilmselt alla iga Siberisse küüditatud eestlane, olgu ta väljasaatmise hetkel 5-aastane poisipõnn või 75-aastane rauk. See karjuvalt ebaõiglane teekond muutis nende inimeste elusid ja neid endid tundmatuseni. Põrmuks varisesid nende tegelikkus ja unistused.

Kuigi paljude jaoks lõppes ka nende elutee Siberis, siis tuhanded tulid kodumaale tagasi ning pidid oma eludega taaskord nullist alustama. Juba teist korda loetud aastate jooksul! Samas on eestlase sitkus ja nutikus legendaarsed ning üldjuhul kohaneti nii Siberi taigas kui ka taas koduste metsade ja niitude vahel. Eestlane suudaks ju isegi põrgus omale mõnusa elamise sisse seada.

Nendest kohanejatest on kirjutatud ka kümneid raamatuid. Hiljuti lugesin Jüri Hanko mälestusi, kes täismehena Siberisse saadeti ja seal oma elunatukese eest pidi võitlema. Seekord sattus lugema väikese Lennarti mälestusi, kes kuueaastasena saadeti koos vanavanematega asumisele, sest nad kujutasid ju reaalset ohtu haprale Nõukogude Liidu julgeolekule. 

Mälestused on kirja pandud 1960ndatel aastatel, kui Lennart on juba tagasi Eestis ning käimas oli muutumine tagasi eestlaseks. Kõige põnevam oligi lugeda, kuidas teised lapsed suhtusid Lennartisse. Siberis oli ta vene lastele sakslane ja fašismi võrdkuju. Eestis oli ta eakaaslastele jällegi venelane, keda vaadati veel aastaid altkulmu ning päris omaks ei peetud. Üks mällu sööbivamaid kirjeldusi raamatust oli seotud pioneerilaagri ja ühe kurttumma poisiga, kellele näidati paberile joonistatud haakristi ja seejärel Lennartit. See viha oli tõeline ja otsatu!

Iga inimese elukäik on ainulaadne ja väärib ärakuulamist. Kuigi tuhanded eestlased olid sunnitud ette võtma teekonna itta ja paljuski nende mälestused kattuvad, siis tasub igaühega neist tutvuda. Jüri lugu erineb Lennarti ja Mari Helmi omast, kuid kokku on see meie kõigi lugu, mida tuleb mäletada ja uutele põlvedele edasi rääkida, et kunagi ei korduks selline tragöödia.


Andmed:
Lennart Anvelt, Andke tagasi mu kivist kiisu: Mälestusi Siberi-aastatest, Veiko Anvelt, 2019, lk 202

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar