30 september 2014

Daniel Vaarik - Praktikaaruanne (2012)

Budistliku uuestisünni läbi teinud Eesti Vabariigi esimestest sammudest on nüüdseks juba kena hulk aastaid möödas. Sellest perioodist on ilmunud nüüdseks romaane, novellikogusi, mälestusi ning dokumentaalteoseid. Väga erinevate eluvaldkondade esindajad on kirjutanud sellest täiesti absurdsest ja kohati loogikavastasest ajast. Lugejal on lastud piiluda nii poliitikute (Mihel Mutt „Rahvusvaheline mees“), ärikate (Kaur Kender „Iseseisvuspäev“), kriminaalide/politseinike (Andres Anvelt „Punane elavhõbe“) kui ka ajakirjanike (Mihkel Mutt „Progressiivsed hiired“) tagatubadesse. Tagatubadesse, kus seina ääres seisid kilekotid dollarite ja markadega, püksivöö vahele oli pistetud TT ning maja ees seisis just Saksamaalt toodud „uusim“ kurbade silmadega mersu.

Ka Daniel Vaariku teos „Praktikaaruanne“, mida hakkasin Silveri soovitusel lugema, avab meile värava sellesse kauboikapitalistlikku maailma, kus julge pealehakkamine ei olnud pool, vaid ikka 4/5 võitu. Alles jäänud 1/5 oli õnnefaktot, mida Vaarikul oli ohtrasti. Tegemist on ausa ja humoorika tagasivaatega 1990ndate aastate alguse ajakirjanduspõllule, mida järsku jooksid harima terve plejaad noori ajakirjanikke, kelle hariduslik pagas oli kõigest paar kursust Tartu Ülikooli. Tollal oligi Eestis ainult kahte tüüpi inimesi. Esiteks need kellele oli meri põlvini ja teiseks need kellel merelained üle pea kokku lõid. Vaarik ja tema eakaaslastel ehk viimastele „võitjate põlvkonna“ võsudele oli meri veel nabani, järgmistele oli see kahjuks juba ninani. 

Žanriliselt kuulub „Praktikaaruanne“ kindasti mälestuste kategooriasse, romaaniga ei ole kohe kindlasti tegemist. Ehk oleks kõige parem määratlus teosele „tootsilikke pildikesi ajakirjanduspõlvest“. Sest just sellise absurdse-anekdootliku pildiseeriaga ongi tegemist. Kõige eredamalt tõusevad esile peatükid Vaariku praktikaajast Hiiumaal, ühikaelust Tartus ning „tööst“ Q-Raadios. Neid peatükke lugedes sain ikka kordi ja kordi kõva häälega naerma hakatud ning ei suutnud ära imestada inimlooma nutikust. Kuid eks häda ajab ikka härja kaevu, tudengi maasikaraksu ja ajakirjaniku töökaaslase vastlakukleid kugistama. 

PS: Kuid lõik, mis mind raamatus lugedes kõige enam naerma ajas ning ka sügavalt mõtlema pani oli järgmine: „Mina olin üliõpilane avatud ülikoolis, ning nagu te teate, härra juhendaja, siis on avatud ülikool see koht, kus kohtuvad seksinäljas pereemad, diplomit vajavad karjeristid ning kari kohtlasi, kes on peast nii põrunud, et pole suutnud tavaülikooli sisseastumiseksamit ära teha.“. Huvitav, millisesse neist kolmest austusväärsest kategooriast küll mina kuulun?


Andmed:
Daniel Vaarik, Praktikaaruanne, Varrak, 2012, lk 156


Linke netiilmast:
"Praktikaaruanne" ELLU-s

Peeter Sauteri intervjuu Daniel Vaarikuga Eesti Ekspressis
Olaf Suuderi "kaaskiri" Postimehes
Kaarel Kressa intervjuu Daniel Vaarikuga Eesti Päevalehes
Ülo Mattheusi arvustus Sirbis
Vahur Afanasjevi arvustus Loomingus

2 kommentaari:

  1. Mina kuulun kohtlaste sekka, see on kindel. See ajajärk Eestis on aga nii masendav mu jaoks, et ma ei usu, et sellest pikemalt lugeda ihkan. Vahel tundub, et kõik olid siis seljaga siiapoole...nii inglid, jumalad kui inimesed. Aga see lihtsalt tundub mulle nii vahel :)
    PS: mulle tundub, et anonüümsed kommentaarid ei ole lubatud... :(

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma mäletan sarnast tunnet, kui lugesin Kenderi "Iseseisvuspäeva" või Anvelti "Punast elavhõbedat". Lugedes oli tunne, et selliseid inimesi ju ei ole olemas! Või neid ei ole enam olemas. Kogu see 90ndate alguse maailm tundus neis teostes nii hall ja vastukarva. Inimesed nendes romaanides olid juba mingi tasemeni loomastunud. Neil toimisid ainult põhiinstinktid.
      Kuid seda ajastut natuke absurdselt ja ka südamliku huumoriga kujutav teos on Muti "Rahvusvaheline mees". Lennart Mere ehk Sheffi uskumatuid seiklusi meil ja mujal soovitan tõesti lugeda. Täielik vastand neile pätiromaanidele.

      Kustuta