Siim Veskimees - Operatsioon „Ogaline päike“ (2001), Keskpäevapimedus (2007) & Taevatagune suurem ilm (2008)

Möödunud nädal metsalaagris olles võtsin ette Siim Veskimehe „Inimkonna Föderatsiooni“ seeria ehk romaanid „Operatsioon „Ogaline päike““ (2001), „Keskpäevapimedus“ (2007) ja „Taevatagune suurem ilm“ (2008). Paar kuud tagasi saadud kogemus autori telliskivi mõõtu „Kuu ordut“ (2003) lugedes polnud just positiivsemate killast. Samas lootsin, et ehk on autor oma hilisemates teostes algusaegade kirjanduslikud konarused suutnud maha lihvida. Tegemist on ikkagi ühe olulisema ning produktiivsema eesti teadusulme autoriga ning alati peab ju kõige paremat lootma.

Olles lõpetanud kolmanda romaani pidin siiski tõdeda, et Veskimees on ikka Veskimeheks jäänud. Kõigis kolmes romaanis kerkisid esile samad probleemid, mis juba „Kuu ordut“ lugedes teravalt silma jäid. Autori tugevaim külg on kirjandusliku maailma, Veskimehe puhul kirjandusliku universumi loomine. Kirjanik on pannud tugevat rõhku oma „mängumaa“ ajaloo, majandussuhete, riikliku korralduse kui ka tehnika detailsesse läbitöötamisse. Samas tundub, et kogu rõhk oligi suunatud sinna ning tegelaskonna loomisele ei jäänud ühtegi paskalit alles.

Möödunud on ainult paar päeva viimase romaani lugemist, kuid juba praegu ei suuda ma enam meenutada ning eristada kolme romaani tegelaskondi. Veel vähem nende nimesid. Ehk hakkab seniilsus vaikselt nurga tagant piiluma, sest eks ole juba omajagu siin maamuna peal ringi tatsatud? Kuid ausalt öeldes arvan, et asi pole tegelikult minus. Veskimehe romaanide tegelased jagunevad laias laastus kaheks - mehed ja naised. Mehed on enamus vaprad uljaspead, ääretult täpsed relvaga, meisterpiloodid süstikuga ning peaaegu rahuldamatu seksinäljaga (tõelised kosmoseavaruste James Bondid). Ainsad tegelased Veskimehe romaanides, kes on veelgi suurema seksinäljaga on naised, olenemata kas nad on 12 või 82 aastased. Küll need kaugete galaktikate neiud olid ikka hakkamist täis! Ei tea mida küll nemad sisse söövad? Kuid ainus viis kuidagi erinevatel tegelastel vahet teha on siiski nende nimed. Kahjuks ka nimede puhul ei suuda alati kindel olla kas tegemist on mehe või naisega.

Lõpetuseks võib öelda, et kolmest romaanist tõusis kõige enam esile „Taevatagune suurem ilm“, mis oli tänu oma suuremale lehekülgede arvule kõige läbi komponeeritum ning ei omanud liigse kiirustamise jälgi. Samas pärineb kolme romaani peale kõige kaasahaaravaim ja meeldejäävaim peatükk „Keskpäevapimedusest“, kus kirjeldatakse 1980ndatel aastatel Eestis tegutsenud „ulmelist“ noortekampa (hipikommuuni ja röövlibande hübriid). Kuid Veskimehe debüütromaan „Operatsioon „Ogaline päike““, mis oli 2001 aastal eesti ulme seisukohalt oluline teos (ikkagi üks esimesi teadusulme romaane), pole kahjuks ajahambale vastu pidanud. Kardan, et sama saatus tabab ka teisi „Inimkonna Föderatsiooni“ seeriasse kuuluvaid teoseid ning need jäävad ainult minusuguste eesti ulmefriikide maiuspaladeks.

PS: Siiski ei loobu ma ka edaspidi Veskimehe lugemisest ning ilmselt järgmine „kosmoseprojekt“ ongi „Pilvelinnuste ajastu langus“, sest natuke kriitikat lugedes tundub too romaan olevat enam kiitust saanud Veskimehe teoseid. Pöidlad pihku ja nina tähtede poole!!!


Andmed:
Siim Veksimees, Operatsioon "Ogaline päike", Fantaasia, 2001, lk 176
Siim Veskimees, Keskpäevapimedus, Fantaasia, 2007, lk 100
Siim Veskimees, Taevatagune suurem ilm, Fantaasia, 2008, lk 200