Eduard Bornhöhe - Jutud ja reisikirjad (1963)

Enne Schengenit, enne viisavabadusi, enne ühisraha ja enne piirideta Euroopat oli ka võimalik reisida! Tegelt ka!! Ma ei aja patujuttu!!! Ma tean, et paljud tänapäeva noored seda ei usu. Arvavad, et see on mingi vananaistejutt või mingi nõukaaegne linnalegend. Kuidas on võimalik, et kelleltki küsiti Helsingi minnes passi? Kui tahan istun oma maja ees autosse ja põrutan Santiago de Compostelasse, isegi valuutavahetuspunkti ei pea minema. 

Kuid kunagi olid asjad natuke teisiti. Sellest ajast kirjutabki meile Eduard Bornhöhe oma reisikirjades. Ajast, kus Ryanairiga veel ei saanud Berliini või Strasbourgi, vaid selleks tuli hoopis Balti jaama minna ja rongi peale istuda. Ja uskuge või mitte rong viiski su Tallinnast otse Berliini. Võttis küll väheke kauem aega, aga kohale sa jõudsid kenasti. Kupees tutvusid ehk mõne toreda reisiseltsilisega ning alati ei tulnud isegi „Ukraadina, ukraadina!!!“ karjuda. Ja teate, mis imeasjad veel üle-eelmise sajandi viimasel kümnendil Euroopas ringi liikusid? Tossutäkud, mis läbisid 180 versta kolme tunniga!!! Huvitav, et sama vahemaa ja ajaga „kihutasid“ meie diiseltäkud veel viis aastat tagasi Tallinna ning Tartu vahelist maad. Tore, et mõneski valdkonnas pole me oma vanavanemate traditsioone unustanud. 

Bornhöhe reisikirjad on küll kohati liiga reportaažlikud ja keskenduvad rohkem ajaloolistele mälestistele, kui reisimeest ümbritsevatele inimestele. Samas ei puudu Bornhöhe tekstides mõnus eestlaslik huumor ja torisemine. 120-130 aasta taguseid reisikirju on huvitav lugeda just seetõttu, et näha kas ja kui palju on meid ümbritsev maailm ning inimesed muutunud. Enamasti tuleb siiski tõdeda, et maailm ja tehnoloogia muutuvad, aga inimesed mitte. Kas see on positiivne või negatiivne on juba iseasi. 

Andmed:

Eduard Bornhöhe, Jutud ja reisikirjad, Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, lk 419