Holger Kaints - Kõrvalepõige (2012)

Kaintsi romaan "Kõrvalepõige" jutustab meile loo Askurist, kes ühel päeval Tallinna kesklinnas trammi oodates äkki avastab, et on muutunud nähtamatuks. Kuidas selline kolossaalne ja erakordne muutus toimus? Keegi tinistas? Manustas Askur Coldrexi pähe hoopis apteekrilt saadud nähtamatuks tegevat pulbrit? Sellele küsimusele me vastust romaani käigus ei saagi. Mis kõige kummalisem, see ei paista peategelastki huvitavat. Olen nähtamatu, siis olen. Ei paanikat, ei pöördumiskatset abi tarvis teadjameeste poole ega kartust enese hullumise suhtes. Tuleb lihtsalt kuidagiviisi edasi elada ja toimetada. Isegi oma lähedasi ei tule sellest metamorfoosist teavitada, vaid lihtsalt haihtuda ja midagi sogast oma äkilisest reisile minekust neile e-kirjade vahendusel kokku luuletada. 

Just selline käitumismuster tekitab koheselt võõristuse ja ebausutavuse barjääri mina-tegelase suhtes. Kes käitub sellises olukorras niiviisi? Vastus on "hall hiireke" ehk "tänapäeva kontoriametnik", kes tänu muutusele värvub veelgi hallimaks. Inimene, keda ennegi ei pandud suurt tähele, seda ei oma naise ega kolleegide poolt. Isik kelle kadumine/nähtamatuks muutumine tegelikult teiste kodakondsete igapäeva elu ei mõjuta.

Kuidas käitub Askur sellise needuse või õnnistuse osaliseks saades? Hall hiireke hakkab oma käitumises lähtuma ainult kolmest põhifunktsioonist - toit, uni ja paljunemine. Kõige olulisemad on muidugi kaks esimest, mille kirjeldustest ülejäänud raamat koosnebki. Saaks ainult kuskilt näpata kõhutäie süüa ja enne pimedat kuhugi sooja urgu end kerra tõmmata. Kolmas põhifunktsioon pole eriti oluline, sest Askur pole ei alfa- ega beeta-isane, vaid pigem midagi ksii- või psii-isase taolist. Ei vihasta teda oma naiste armuafääri avastamine ning ainsaks "vastukäiguks/vallutuseks" jääb ühe enesega puntras oleva teismelise tüdruku sängi pugemine (romaani üks enim küsitavusi tekitavaid kohtasid!). Romaani lõpus taas nähtavaks muutumine kõigutab Askurit hingeliselt sama palju, kui alguses nähtamatuks muutumine ehk peaaegu üldse mitte. Nüüd saab lihtsalt rahulikumalt üle tänava minna ja ei pea enam karta lõputuna näivat autodevoolu.

Asusin teost lugema kui ulmeromaani (Stalkeri hääletuse tarvis), kuid koheselt sattusin põhimõttelise probleemi otsa. Kas tegemist on väheke ulmelise olmeromaaniga või äärmiselt olmelise ulmeromaaniga? Romaani lõpuks tuleb tõdeda, et õigeks osutus esimene vastusevariant.

Ulmekirjanduseks saab ikka lugeda teost, mida kirjanik enesele teadvustades ulmena kirjutab, mitte ei kasuta ühte ulmelist/ebatavalist motiivi selleks, et lugejas natuke võõristust tekitada. Kuidagi on ju vaja kõigist teistest olmeromaanidest eristuda ja sellega saab Kaints muidugi hakkama. Tegemist on täiesti korraliku, kümnendi tagust pealinna detailselt kujutava realistliku ajaviiteromaaniga, mille psühholoogiline tahk on kahjuks liialt nõrk ning ulmeline peaaegu olematu. 

PS: Loodan tõsiselt, et väike Vinski suureks saades ei muutunud Askuri sarnaseks. Sellest kohutavamat õnnetust on raske ette kujutada!


Andmed:
Holger Kaints, Kõrvalepõige, Varrak, 2012, lk 368


Linke netiilmast:
"Kõrvalepõige" ELLU-s

Ott Kiluski arvustus Loomingus
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes