Mina kuulsin esimest korda elus kirjanikust nimega Mait Ando Raun, kui lugesin hiljaaegu Ants Juske mälestusteraamatut. Juske kiitis Rauni trükis ilmunud avameelseid päevikumärkmeid iseseisvumise taastamise perioodist ("Wake up : naiivseid mälestusi ajaloost 1987–1988"). Peale väikest taustauuringut netiavarustes otsustasin minule tundmatu kirjanikuga esmatutvust teha ikka tema debüütromaani "Kollane maja" lugedes. Kas Rauni puhul on tegemist õiglaselt unustuse hõlma vajunud kirjanikuga on ühe teose puhul veel raske öelda. Raun on kindlasti meie kirjandusmaastiku ääreala asunik, kes on vaikselt raamatust raamatusse visalt oma asja ajanud. Muuseas enamus Rauni romaane ja muid tekste on autori kodulehel tasuta lugemiseks üles riputatud.
Romaanis "Kollane maja" (millele lisanduvad mõtteliselt veel teosed "Kihutas läbi öö" ja "Tuline ratas") tegeleb Raun stagnaajal ühiskonnas valitsenud meeleolude ja suhtumiste kujutamisega. Peategelaseks on eluvõõras, aga ürgandekas kaardiladuja Samuel Sammalson (prototüübiks malegeenius Jaan Ehlvest), kes mingil kummalisel põhjusel astub Tartu Ülikooli defektoloogiat studeerima. Samuel lühike elu on seni koosnenud ainult kaardiladumise võistlustel osalemisest ja lõppematutest treeningutest. Teda on kantseldanud kogu see aeg keegi salapärane treener, kes nüüd Tartusse sportlasega kaasa ei tule. Seni steriilses mullis elanud Samuel satub äkki keset nõukogude ühiskonna kõige lootusetumasse paika - Pälsoni ühikaid.
 |
| Vana Pälsoni ühikas 1974. aastal |
Raun vaatlebki Samueli tegelaskuju vahendusel mõistuse vastase nõukogude ühiskonna mõju ühele väljast poolt tulnud isiksusele. Samuel, kelle senine elu on koosnenud loogikast ja ratsionaalsetest käikudejadast ei suuda mõista teda ümbritsevat ajuvaba ning sürreaalset maailma. Nagu paljud tema kursa- ja ühikakaaslased valib ka Samuel kõige lihtsama tee tekkinud olukorraga kohanemiseks - meelte järjepidev tuimestamine alkoholi abil. Viie õpiaasta jooksul muutub kunagine wunderkind ja kõigi imetlusobjekt paadunud alkohoolikuks, kelle ainus maine vara on kilk tema peas. Siiski peab Samuel end üheks õnnelikuks inimeseks ja loodab tagasi spordimaailma tippu tõusta, sest mitmedki tema kaasteelised lõpetasid üliõpilaspõlve mingite "suurte pahanduste" tõttu vangilaagris või enesetapuga.
Olen ennegi endalt vahel mõnd raamatut lugedes küsinud: "Kuidas ma suudaksin hakkama saada nõukogude tüüpi skisofreenilises ühiskonnas?". Süsteemi sisse sündides on kohanemine kindlasti valutum, sest alternatiivne maailmapilt ju puudub (Soome televisiooni mingit teist reaalsust muidugi pakkus). Väljast tulija ajaks selline kõigi loogikareeglitega vastuolus olev süsteem tõesti esimese asjana viinapudelit haarama. Eks tuleb ennast Põhja-Koreasse vahetusüliõpilaseks sokutada ja katse-eksituse meetodi asjasse selgus tuua.
Andmed:
Mait Ando Raun, Kollane maja, Kupar, 1994, lk 190
Linke netiilmast:
"Kollane maja" autori kodulehel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar