"Yes, sir, yes! Very cheap!! Last price, sir?!" Sina vastad või kirjutad paberikesele ühe numbri, tema lisab sellele tavaliselt ühe nulli. Sina hakkad mööda tänavat edasi kõndima, tema unustab lisatud nulli sekundiga ja pakub uut "last price'i". Kui te olete mõnes Kagu-Aasia riigis käinud, siis tuleb selline "tingimise tants tänaval" teile kindlasti tuttav ette. Riigiti, piirkonniti ja kellaajaliselt erinevad müüjate strateegiad väheke, kuid üldkontseptsioon jääb püsima. Turist teab, et "last price" pole kunagi tegelik "last price" ja kohalik teab, et valge mees ongi jumalate poolt loodud neile pügamiseks.
Mart Kivastiku romaani "Vietnami retsept" alguses satuvad pügatava ja pügaja rollidesse Eestist end Vietnami otsima läinud Toomas Sven Andresen ehk Poiss ning vana Vietkongi sõdur Dong. Nende suhe hakkab ühise road-trip'i jooksul vaikselt teisenema. Muutudes üksteise järel ülema-alama, sõbra-sõbra, õpilase-õpetaja suhteks. Dong aitab noormehel mõista nii Vietnami rahvast, ajalugu ja kultuuri. Kõige olulisem on Dongi ja kogu road-trip'i mõju Poisi tunnetele Mari suhtes, kellega ta reisi alguses tutvus Hanois ning koheselt ära armus ja tülli läks. Vahel tulebki mõnede asjade selgeks saamiseks lakku täis peaga ühe Vietnami onukesega leping sõlmida ja siis koos rolleri sadulas džunglisse putkata.
Lugedes Mart Kivastiku romaani meenusid mulle koheselt viimaste aastate rännakud ning isegi spetsiifiline Kagu-Aasia suurlinnade lõhn (segu heitgaasidest, toidujäätmetest, niiskusest ja päikesepaistest) tungis mulle ninna. Kivastik on oma romaanis suurepäraselt tajunud selle piirkonnale omast kultuuri ja inimloomust. Ühest küljest on tegemist väga uhke ja eneseteadliku rahvaga, kes peksid nii hiinlased, prantslased kui ka ameeriklased oma džunglitest minema. Teisest küljest ollakse valge mehe dollarite nimel alati kõigeks valmis. Isegi aasta tähtsaimal pühal ehk tếtil (Vietnami uusaasta) oma pere maha jätma ning ühe Eestist pärit nolgi kramplikus kaisutuses 500 kilomeetrit rolleriga läbi džungli kihutama. Selline fakt peaks meis ju suurt äratundmisrõõmu tekitama, sest raamatus nenditakse mitut puhku eestlaste ja vietnamlaste sarnasust ("Same same, but different"). Raha paneb rattad käima nii Läänemere kui ka Lõuna-Hiina mere kaldal.
PS: Kui Evelin kunagi selle raamatu lugemiseni jõuab, siis tean et hakkan kuulma lauseid: "See Poiss on ju täpselt sinu moodi! Sa oled reisil täpselt samasugune Toriseja!". Võib-olla ehk olengi, aga mul pole vähemalt põhjust Vietnami onukesega džunglisse plehku panna.
Andmed:
Mart Kivastik, Vietnami retsept, Väike Öömuusika, 2012, lk 288
Linke netiilmast:
"Vietnami retsept" ELLU-s
Intervjuu Mart Kivastikuga Müürilehes
Tiit Pruuli arvustus Vikerkaares
Intervjuu Mart Kivastikuga Eesti Päevalehes
Hannes Varblase arvustus Sirbis
Intervjuu Mart Kivastikuga Õhtulehes
Vahur Afanasjevi arvustus Eesti Ekspressis
Silja Paavlevi arvustus Õhtulehes
Intervjuu Mart Kivastikuga Postimehes
Karin Bachmanni arvustus Postimehes
Karl Martin Sinijärve arvustus Loomingus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar