Mulle on alati meeldinud mõttemängud à la "Läinuks ajalugu teisiti ehk Oleks on ikka üks väga paha poiss!". Käesoleva sajandi alguses ilmus kirjastuse Varrak vahendusel kaks Robert Cowley koostatud raamatut, kus võetakse vaatluse alla mitmed (sõja)ajaloosündmused ja spekuleeritakse alternatiivsete lahenduskäikude üle (mongolid vallutavad Euroopa, Ameerika kodusõja võidavad lõunaosariiklased jne). Juba tollal mõtlesin, et sarnase raamatu võiks ju kirjutada ka meie ajaloo keerdkäikudest. "Olekseid" jätkub meil ju hulgi: "Vana hea Rootsi aeg kestab 20. sajandini", "Madisepäeva lahing võidetakse Lembitu juhtimisel" või "Judenitši väed vallutasid eile Petrogradi!!!".
Meie ajaloo pahim poiss on 100% kindlusega küsimus: "Mis oleks juhtunud, kui Eesti Wabariik oleks otsustanud relvadega vastu seista Nõukogude Liidu agressioonile 1939. aastal?". See küsimus on ilmselt kõigi meie ajaloolaste ja ka tavainimeste mõtteist vähemalt korra läbi lipsanud viimase 76 aasta jooksul. Kas Eestit oleks tabanud Soome saatus, kus suurte inimkaotuste hinnaga säilitati riiklik iseseisvus? Või oleks meid tabanud hoopis täielik rahva ja riigi häving (kogu elanikkonna ümberasustamine Siberi avarustesse), mida Päts proovis ju oma otsustega vältida?
Eero Lattu pakub oma romaanis välja ühe võimalikest alternatiividest - Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise Sügissõja. Romaani sündmustik algab septembri lõpus 1939 aasatal, kui Eesti Wabariigi juhid saavad pakkumise allkirjastada uskumatult sõbralik "koostööpakett". Päts, Laidoner ja Eenpalu valitsuse liikmed otsustavad kasutada läbirääkimistel venitamistaktikat ning samal ajal viia saladuskatte all läbi mobilisatsioon. Läbirääkimised suure idanaabriga lõppevad otse loomulikult tulemusteta ning "Wabadussõda II: The Return of the Red Evil" algab oktoobri keskel (Läti ja Soome kistakse samuti sõtta).
Uskumatult tore oli lõpuks lugeda kõigi mu poisipõlve raamatukangelaste võimalikest seiklustest lahinguväljadel. Soomusrongid, allveelaevad "Kalev" ja "Lembit" ning Aegna ja Naissaare rannakaitsepatareid - kõik mu vanad tuttavad Mati Õuna raamatutest. Tulisem sõjategevus leiab aset muidugi Narva ja Petseri rindel, kuid romaanist ei puudu ka Tallinna ja Riia pommitamine. Eesti sõdur võitleb muidugi vapralt ja targalt. Iga langenud Eesti sõduri kohta on Punaarmeel vähemalt viis hukkunut. Tegemist on vana sportmängudest tuttava stsenaariumiga: "Meil oli seda võitu rohkem vaja ning venelased tulid ju lihtsalt käega lööma. Mõtlesid teised, et küll me nad oma tankide ja hurraadega ära võtame. Tutkit!!!". Alguses maksimaalselt nädala pikkuseks peetud "sügisene väljasõit Tallinna" takerdub mõlemal rindel ja Stalin pidi tähistamiseks mõeldud viinapudeli tagasi külma panema.
Vastuvaidlematult on Lattu romaani kõige nõrgemaks küljeks viimane peatükk "Rahu". Tõemeeli tundub, et autor mõtles ja kirjutas end lihtsalt nurka. Muud moodi ei oska ma põhjendada Stalini isikliku telepaadi ja meediumi Wolf Messingu sisse toomist ning kõigi tegevusliinide järsku kokku tõmbamist. Ootasin pigem lahenduskäiku "Lääneriigid sekkuvad..." või "Ilus kaotus...", kuid raamatu kaanel lubati meile ju ajaloolist ulmeromaani ja selle me ka saime. Kahjuks.
PS: Me ei saa kunagi teada, milliseks oleks Eesti ja eestlaste saatus kujunenud, kui me oleksime otsustanud Nõukogude Liidule vastu astuda. Ühes olen ma siiski kindel - ilma viiskümmend aastat kestnud Nõukogude okupatsioonita oleksid eestlased palju paremad ja hoolivamad inimesed. Kuid eks igaüks peab ise oma risti kandma.
Uskumatult tore oli lõpuks lugeda kõigi mu poisipõlve raamatukangelaste võimalikest seiklustest lahinguväljadel. Soomusrongid, allveelaevad "Kalev" ja "Lembit" ning Aegna ja Naissaare rannakaitsepatareid - kõik mu vanad tuttavad Mati Õuna raamatutest. Tulisem sõjategevus leiab aset muidugi Narva ja Petseri rindel, kuid romaanist ei puudu ka Tallinna ja Riia pommitamine. Eesti sõdur võitleb muidugi vapralt ja targalt. Iga langenud Eesti sõduri kohta on Punaarmeel vähemalt viis hukkunut. Tegemist on vana sportmängudest tuttava stsenaariumiga: "Meil oli seda võitu rohkem vaja ning venelased tulid ju lihtsalt käega lööma. Mõtlesid teised, et küll me nad oma tankide ja hurraadega ära võtame. Tutkit!!!". Alguses maksimaalselt nädala pikkuseks peetud "sügisene väljasõit Tallinna" takerdub mõlemal rindel ja Stalin pidi tähistamiseks mõeldud viinapudeli tagasi külma panema.
Vastuvaidlematult on Lattu romaani kõige nõrgemaks küljeks viimane peatükk "Rahu". Tõemeeli tundub, et autor mõtles ja kirjutas end lihtsalt nurka. Muud moodi ei oska ma põhjendada Stalini isikliku telepaadi ja meediumi Wolf Messingu sisse toomist ning kõigi tegevusliinide järsku kokku tõmbamist. Ootasin pigem lahenduskäiku "Lääneriigid sekkuvad..." või "Ilus kaotus...", kuid raamatu kaanel lubati meile ju ajaloolist ulmeromaani ja selle me ka saime. Kahjuks.
PS: Me ei saa kunagi teada, milliseks oleks Eesti ja eestlaste saatus kujunenud, kui me oleksime otsustanud Nõukogude Liidule vastu astuda. Ühes olen ma siiski kindel - ilma viiskümmend aastat kestnud Nõukogude okupatsioonita oleksid eestlased palju paremad ja hoolivamad inimesed. Kuid eks igaüks peab ise oma risti kandma.
Andmed:
Eero Lattu, Kaitstud Eesti: Ajalooline ulmeromaan, Tänapäev, 2014, lk 264
Linke netiilmast:
"Kaitstud Eesti" ELLU-s
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar