Hugo Vaher - Skvotterid (2013)

Igal põlvkonnal on oma Tartu-romaan. Olenemata, kas ajastuks on boheemlikud 1930ndad (Bernard Kangro),  kuldsed 1960ndad (Jaan Kaplinksi) või puruvaesed 1990ndad (Piret Bristol). Alati ilmub teoseid, kus värske üliõpilane (95% tõenäosusega noormees) on lahkunud vanematekodust ning teda on ees ootamas "elu põnevaimad aastad" ülikoolilinnas. Emajõe Ateenas leitakse omale uued sõbrad ja redigeeritakse seniseid maailmavaateid. Otse loomulikult armutakse (korduvalt!), mille tulemuseks on murtud ninaluu või halvemal juhul süda. Kõik need kuuluvad paratamatult Tartu kogemuse juurde ning ilma nendeta pole sa õiget üliõpilaselu elanud.

Hugo Vaheri (noorsoo)romaan viib meid krooniaja lõpuaastatesse ehk minu Tartusse. Romaanis aset leidvate sündmuste algtõukeks on üliõpilaselu kõige tüütavaim ja kirutuim külg - elamispinna leidmine Tartus. Tegemist on looga oma koha leidmisest päikese all ning oskusest säilitada oma noorpõlve ideaalid. Miks oleme nii kergekäeliselt valmis loobuma oma "naiivsetest" seisukohtadest, mida lõpututes köögilauavestlustes üliõpilaspõlves kaitsesime? Miks ühel hetkel enamus meist otsustab, et see elu on vaja lihtsalt võimalikult mugavalt mööda saata ning me ei suuda nagunii midagi muuta? Olles tunnistajaks karjuvale ebaõiglusele, uurid sa pigem süvenenult oma kinganinasid ning tänad jumalat, et see sinuga ei juhtunud. Kätt vahele panema me ei lähe! Võõras mure.

Vaheri romaani noored idealistid ei ole veel seda ühiskonna poolt soositud käitumismustrit omaks võtnud ning on valmis kaaskodanikule abikätt ulatama. Olles seaduse silmis poollegaalselt ühte tühjana seisvasse Tähtvere majja elama asunud, võtavad noored enda juurde elama ka kodutu Arvedi. Arvi kurb lugu on raamatus väga lihtsalt, kuid südamesse minevalt lahti kirjutatud.  Autor näitab, kui vähe on tegelikult vaja, et keegi "nõiaringist" välja aidata (muidugi peab abistatav abi ise vastu võtma). Paratamatult hakkad "Skvottereid" lugedes mõtlema: "Miks on Tartu suguses väikelinnas nii raske osasid õnnetuma elusaatusega inimesi aidata?". Kumma poole tahtmise ja suutmatuse taha see ikkagi kinni jääb?

Kõigele lisaks on "Skvotterid" ka omamoodi kriminaalromaan. Seda eriti raamatu teine pool, kus noored püüavad lahendada nende maja ümber käivat pärandivaidlust ja kallaletungi Arvile. Loo "happy end" on kahjuks liiga imetaoline ning tuleb kanda meie noorsookirjandusele omaste stereotüüpide kategooriasse. Kindlasti on "Skvotterid" põnev avastus neile noortele, kes kasvasid üles Mika Keräneni Supilinna salaseltsi krimkasid lugedes. Salaseltsi liikmed on lihtsalt Emajõe äärsest linnaosast Tähtverre kolinud ja punkariteks hakanud, kuid nende usk võimalusse maailma muuta on säilinud.

PS: Autorit inspireerinud Anna Haava tänaval asunud skvotist sai ülikooli esimesel aastal tihti mööda kõnnitud, kuna Kristoferi pakutud ulualus asus kõrval tänavas. Nüüd pole kahjuks enam aastaid sinna tänavale sattunud. Loodan, et kohtuasjad said lõpuks lahenduse ja vähemalt vana maja väljus sellest võitjana.

Andmed:

Hugo Vaher, Skvotterid, Tänapäev, 2013, lk 224

Linke netiilmast:

"Skvotterid" ELLU-s

Mart Niineste arvustus Eesti Päevalehes