Tarmo Vahter - Vaba riigi tulek (2011)

Ameeriklaste seas on käibel küsimus: "Kus olid sina, kui mõrvati president Kennedy?". Meie versioon sellest küsimusest võiks olla: "Kus olid sina, kui Ülo Nugis 20. augustil kell 23.03 haamrikesega koputas?". Mina, kes ma olin tol hetkel nelja aastane poisipõnn, magasin ilmselt oma voodis õndsat und ja ei osanud aimatagi, et hommikul ärkan juba vabas Eestis. 

1991. aasta sündmustega seoses on mul mälus tallel ainult kaks situatsiooni. Esimene mälupilt on televiisori vaatamine pereringis, kus uudiste peateemaks oli tankil seisev Jeltsin ja vägivald Moskvas. Mäletan, et nõudsin nähtud sündmuste kohta selgitust. Ema või Papa vastas, et venelastel on kodusõda käimas. Muidugi pidid nad mulle selgitama ka kodusõja mõiste. Saadud tulemusega olin väga rahul, sest nelja aastane mina arvas toona: "Siis saab ju kõigist venelastest lahti!". 

Teine mälupilt on seotud Pihkva dessantväelaste liikumisega Tallinna suunas. Mäletan, et ema pidi millegi tõttu kesklinna minema ning mina jäin koos venna ja Mammaga koju. Mul oli suur mure ema pärast, sest tankid olid ju tänaval ja väljendasin oma muret ka Mammale. Tema rahustas mind öeldes, et küll ema teab kuidas ohutult koju jõuda. See sündmus võis muidugi aset leida kuid hiljem, kuna hirm tänaval veerevate tankikolonnide ees võis väikse poisi peas tükk aega kummitada.

Sellega mu mälupildid seoses 1991. aasta sündmustega lõppevadki, sest järgmised "poliitilised" mälestused on seotud juba Lennart Meri võiduga presidendivalimistel, Mart Laar peaministri ametis ning kuidas me emaga juunikuu õhtupäikeses kohalikust majavalitsusest tulime värsked eesti kroonid kaasas. Kuid mälulünki aitab kenasti ära lappida Tarmo Vahteri raamat "Vaba riigi tulek", mis võtab detailselt ja kaasahaaravalt vaatluse alla sündmused märtsist septembrini 1991. aastal.

Vale on eeldada, et Ülemnõukogu saadikud kuulsid 20. augusti hommikul, et Moskvas on segased lood ja tulid õhtul lihtsalt kokku ning kuulutasid Eesti iseseisvuse taastatuks. Tegelikult oli tegemist ühe ütlemata valulise ja vastasseisudest tiine protsessiga, mis mõne juhusliku kõrvalekalde tõttu oleks võinud hoopis teistsuguse lõpplahenduse pakkuda. Näiteks oleks võinud meil olla 1,6 miljoni kodanikuga riik või hoopis suurte autonoomsete õigustega ja vabakaubandustsoonina toimiv Ida-Virumaa. Samuti oleks võinud Eestist saada tugeva presidentaalse korraga riik. Muidugi kõige halvema stsenaariumi korral oleksime võinud lõpetada nagu Moldova, Valgevene või Tšetšeenia.

Me armastame kõigile kinnitada, et me laulsime end vabaks ja ei voolanud tilkagi verd. Samas me unustame, kui ligidal olime vägivalla puhkemisele Eestis. Potentsiaalsed konfliktid lausa ootasid ühte sädet, mis annaks põhjuse hüüda: "Meie omasid pekstakse!". Rahvarinne vs. Interrinne, piirikaitsjad vs. OMON ja muidugi ka eestlased omavahel (eelkõige Kaitseliidu ja Eesti Komitee radikaalsem tiib). Peame üdini rahul olema, et kõigil meie juhtidel jätkus piisavalt külma närvi, et muinasjutt "Laulvast revolutsioonist" kestma jäi.

Ülo Nugis kuulutab Eesti iseseisvuse taastatuks

Raamatu kaks säravamat kangelast on kindlasti Lennart ja Edgar. Lennarti lugematud teravmeelsused ja sisemine sära on muidugi leidnud juba erinevate raamatukaante vahel küllaldaselt kajastamist (Mihkel Muti "Rahvusvaheline mees" on muidugi parim näide). Edgar pendeldas kogu Vahteri raamatu vältel antikangelase ja rahvuskangelase rollide vahet, nagu ta seda tänaseni teeb. Üks lõbusamaid seiku Edgariga seoses on ühelt valitsuse koosolekult, kui arutati võimaluse üle piirikaitsjatele ja politseinikele anda rohkem õigusi kahtlaste sõidukite kinni pidamisel. Edgar käis välja võimaluse, et las politseinik vibutab lihtsalt revolvriga. "Nagu tehakse sarjas "Miami Vice"!", rõhutas Edgar. Selle peale kostis keegi, et see ei ole päris elu ning USA politseinikud on tegelikult abivalmid ja viisakad. Edgarile tuli see suure üllatusena, sest oli sarjas nähtut puhta tõena võtnud.

Tarmo Vahteri raamatut soovitan kõigile mälu värskendamiseks lugeda, sest järgmine aasta saab ju veerand sajandit neist ajaloolistest sündmustest. Kindlasti on tegemist kohustusliku kirjandusega kogu "laulva revolutsiooni põlvkonnale", kes need sündmused emaüsas või hällis kaasa tegid. Teie peale mõeldes tehti ju tegelikult kõik need otsused.

Andmed:

Tarmo Vahter, Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud, Eesti Ajalehed, 2011, lk 336

Linke netiilmast:

"Vaba riigi tulek" ELLU-s

Heiki Suurkase arvustus Eesti Päevalehes

Argo Ideoni arvustus Postimehes

Kaarel Tarandi arvustus Sirbis

Jaak Alliku arvustus Sirbis

Paavo Kanguri arvustus Eesti Ekspressis