Kaja Saksakulm Tampere - Minu Soome (2009) & Mika Keränen - Minu Supilinn (2012)

Eestlased Soomes ja soomlased Eestis. Kummal pool lahte võetakse vennasrahva võsuke kiiremini omaks? Esmaseks "kodustamise" eelduseks on muidugi sugulaskeel ära õppimine. Keel on ju see, mis meid mõlemaid defineerib. Isegi, kui sa räägid ohtrate vigadega ja ei mõista imelooma nimega kolmas välde, siis näitab see siiski austust teise kultuuri ja eripära vastu. Ilma selle omapoolse pingutuseta jääd sa igavesest ajast igaveseks ainult Poroks või Kalevipojaks. Olles täitnud esimese eelduse oleneb edasine juba ainult sinust, et Soome lahe põhja- või lõunakaldal end koduselt tunda. Edasine teekond pole siiski lihtsate killast, sest meie ühiskondade ja kultuuride vahel laiutab 82 kilomeetrine kuristik.


Kuulsat Soome silda üle selle kuristiku ehitavad oma raamatutega nii Mika Keränen kui ka Kaja Saksakulm Tampere. Mõlema autori elud on tihedalt seotud oma uute kodulinnade ülikoolidega (Tartu ja Jyväskylä), sest need on olnud naaberriiki kolimise põhjuseks. Stiililt on autorid siiski väga erinevad. Keräneni boheemlik elutunnetus vastandub tugevasti Tampere akadeemilisele reserveeritusele. Raamatud on kirjutatud otsekui üliõpilase ja õppejõu positsioonidelt. Keränen lubab endale alatasa väikseid vimpkasid ja krutskeid eestlaste aadressil. Tampere seevastu vaatleb kahe ühiskonna vahelisi erinevusi põhjamaiselt jaheda, kuid terava pilguga. Keräneniga jooksin ma ilmselt juba esimesel õhtul sinasõprust, kuid Tamperet jääksin aastateks austavalt teietama.

Mõlemad teosed on äärmiselt ausad, seda nii peresuhteid kui ka kohanemisest tulenevaid raskusi kirjeldades. Keränen raamat jätab siiski soojema mulje. Sa tajud vaistlikult, kui väga autor oma uut kodulinna ja selle elanikke armastab. Keräneni perekonnaks ongi tartlased ja koduaadressiks Supilinn (raamatu ilmumise hetkeks polnud ta seal kunagi ise elanud!). Tampere teos meenutab kahjuks kohati liialt lõunapausi aegset keelepeksu asutuse kohvinurgas. Liialt palju on koodnimetustega tegelasi (Professor, Hollandlane). Samas tuleb tõdeda, et Tampere ütleb juba raamatu alguses, et asutusesisene klatš on üks soomlaste lemmiktegevusi naabrite peale kaebamise kõrval.


Huvitaval kombel toovad mõlemad autori välja ühe sarnase joone võrreldes Eesti ja Soome ühiskondi. Rääkides inimeste esmastest prioriteetidest elus, siis mainivad mõlemad, et soomlastele on see turvalisus ja eestlastele raha. Puhtalt selle tõdemuse pealt tunnen, et minu kodu peaks asuma põhja pool Soome lahte. Saaks ma ainult kuidagi Tartu kohvrisse pakitult endaga kaasa võtta.



Andmed:

Kaja Saksakulm Tampere, Minu Soome: Üksinda omade seas, Petrone Print, 2009, lk 216 

Mika Keränen, Minu Supilinn: Tõelise elu mekk,  Petrone Print, 2012, lk 196

Linke netiilmast:

"Minu Soome" ELLU-s

"Minu Supilinn" ELLU-s