Me peaksime ikka tihedamini endale meelde tuletama, kui õnnelik on olnud meie rahva saatus. Koos soomlaste ning ungarlastega oleme ainsad soome-ugri rahvad, kellel on õnnestunud oma riik luua ja see ka säilitada. Teisi meie sugulasrahvaid pole saatus kahjuks hellitanud. Eriti kurvad on lood liivlaste, vadjalaste ja isuritega, kes on rahvusena kohe kohe hääbumas. Varsti pole nende keel ja kultuur muud, kui eksponaadid muuseumis ning unustatud sõnad vanades sõnaraamatutes. Kuid ugrimugri maailm ei ole veel alla andnud!
Soomeugrilaste olukorrast ning enda seiklustest selles kirjus maailmas kirjutavad oma "Minu-raamatutes" Rein Sikk ja Olev Remsu. Rein Siku "Minu Ugrimugri" on laiahaardeline (ajaliselt kui ka geograafiliselt) ja helgetes toonides teos. Siku jaoks on soomeugrilased, kui üks suur perekond. Me kõik oleme natuke omanäolised, kuid tegelikult samade arusaamade ja ellusuhtumisega. Sikk võrdleb ugrimugrisid hamstritega, kellel on alati vaja midagi igaks juhuks tallele panna (olgu selleks või surnud kajakas auto pagasnikus). Ajalugu on meie esiisadele õpetanud, et kunagi ei või ette teada, millal jälle sõda või näljahäda tuleb. Seetõttu on lihtsam alati valmis olla, kes teab millal mida tarvis läheb. Muidugi on ugrimugrisid alati ühendavaks teguriks ka saunamõnude nautimine. Meie saunatraditsioonid on küll erinevad, kuid deviis ühine - "Naine võib ära minna ja maja maha põleda, aga leil peab võetud saama!".
Olev Remsu "Minu Neenetsimaa" on segu romaanist, reisikirjast ja mälestustest, kus segunevad reaalsus, deliirium ja unenäod. Raamat viib meid tagasi perestroika aegadesse, kui Remsu viimati Neenetsimaad külastas. Teos heidab valgust neenetsite trööstitut olukorda tänapäeval ning kirjeldab venelaste poolt põlisrahva suunal aetud poliitikat viimase sajandi vältel. Põhjapõdra karjade kollektiviseerimine, laste lahutamine vanematest, emakeele kõnelemise keeld koolides ja neutronpommi katsetamine neenetsite asualal. Kõik need teod on lõhkunud neenetsite põliseid traditsioone ja oskusi tundras hakkama saada ning paisanud nad praeguses ühiskonnas heidikute ja kerjuste rolli (väga sarnane saatus Austraalia aborigeenidega). Üksi karmimaid saatuse vingerpusse on olla kõige vaesem ja põlatum kogukond oma maavaradest rikkal isade maal.
Eestlased peaksid koos soomlaste ja ungarlastega võtma ühiseks missiooniks meie sugulasrahvaste olukorra selgitamise, nii kodustele kui ka rahvusvahelisele üldsusele. Koduse selgitustööga pihta hakkamine pole ju teab kui keeruline. Reisiraamatud, tõlkekirjandus, artiklitesarjad ajalehtedes, dokumentaalfilmid, kunstinäitused, pärimusmuusika ja tantsufestivalid.
Seda kõike meil küll juba tehakse, aga kõigile neile tegevustele tuleks juurde
lisada ka palju tugevam/tumedam toon hetkeseisust ida pool Peipsit. Lihtsam on muidugi pea liiva alla peita ning teha nägu, et me ei kuule kella halastamatut tiksumist traagilise lõpu suunas. Kui meie neid ei aita, kes siis veel?!?!
Andmed:
Rein Sikk, Minu Ugrimugri: Uskumatud seiklused soome-ugri ilmas, Petrone Print, 2010, lk 208
Olev Remsu, Minu Neenetsimaa: Pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata, Petrone Print, 2010, lk 232
Linke netiilmast:
"Minu Ugrimugri" ELLU-s
"Minu Neenetsimaa" ELLU-s
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar