Jutustus "Varjundid" on Anton Hansen Tammsaare loomingus vägagi selgelt omaette seisev teos. Oleksin ma jutustust läbi lugedes teadnud ainult ilmumisaastat ja autorist poleks mul aimugi olnud, siis oleksin ilmselt kirjanikuks pakkunud Friedebert Tuglast või isegi Oskar Lutsu, kellel loomingus oli tollal tugevaid sümbolismi ning impressionismi mõjusid (näiteks Lutsu jutustus "
Kirjad Maariale"). Tammsaaret, keda stereotüüpselt peame eesti kirjanduse "
juhtivaks mullasonkijaks", ei oleks ma kindlasti selle päevikuvormis kirjutatud teksti autoriks osanud pakkuda.
"Varjundites" leiavad kõige selgemini kajastust Tammsaare enda
läbipõdemised, äng ja hirmud, kui ta oli 1912-1913 aastatel Kaukaasias
tuberkuloosi ravimas. Jutustus leiab aset Musta mere äärses kuurordis (Tammsaare loomingus väga erakordne, et tegevuspaik on viidud piiri taha), kuhu kogunevad üle tsaaririigi kokku igat masti tõbised. Kellel puperdab süda, kellel kahisevad kopsud või kellel on närvid läbi. Puhas mereõhk, mudavannid, värske toit ja päikesepaiste on ravimiks kõigi nende hädade vastu. Veel paremat ravi võib ainult Šveitsist saada, millest ka paljud jutustuse tegelased unistavad. Oma südamehädasid on sinna ravima tulnud ka härra Thomander kaugest Balti kubermangust.
 |
| A.H. Tammsaare (nõjatoolis) Punasel Lagedal (EKM) |
Loonud esimeste nädalate jooksul mõningaid pealiskaudseid tutvusi teiste "kaaskannatajatega", tutvustatakse härra Thomanderile
mademoiselle Sonjat. Tutvus kasvab kiiresti üle armastuseks ja kireks, kuid lõppeb äkki Sonja surmaga (kopsuverejooks). Thomanderit tabab selle sündmuse tagajärjel tugev depressioon ja ta hakkab ise samuti (ala)teadlikult surma otsima (loobub ravikuuridest ning proovib end maha lasta). Nurjunud enesetapukatse tagajärjel mõistab Thomander, et edasi elamiseks peab ta kiiresti lahkuma "
Surmaminejate külast". Seal poleks teade tema surmast muud, kui mamslitele paari õhtu jooksul mahlakas keelepeksu teema kaardilauas. Teoses on läbi Thomanderi sisevõitluste lahti kirjutatud kirjanikku ennast vallanud surmahirm. Lõpuks saabub mõistmine, et tema elu ja kõigi teiste elud võivad kaduda hetkega ning "
varsti ei tuletata teda enam meeldegi". Hirm unustusse vajumise ees võidabki lõpuks surma(hirmu), sest Thomander mõistab, et tema surmaga kaoks igavesti ka mälestus Sonjast.
PS: Jutustuses tuleb tugevalt esile ka Tammsaare loomingu "püha kolmainsus" -
armastus, surm ja lunastus - mida kirjanik järgnevate aastate loomingus pidevalt edasi arendab.
Lõpetuseks väike näide Tammsaare positiivsest mõtteilmast:
"Ta
armastab, kuni ta sureb; ta armastab, et surra: ta sureb, sest et ta
julenud kõige hingega armastada. Armastus
ei tähenda muud kui surma, armastajad kannavad ikka surmamõtet kaasas.
Üks tapab enese, teine oma armastatu; üks tapab ise, teine laseb ennast
tappa, sest surm on magus; üks ihkab surmas ennast, teine ilma
lunastada."
Kui TÖÖ=ARMASTUS ja ARMASTUS=SURM, siis TÖÖ=SURM? Sellise loogikaga võib küll nõus olla. :)
Andmed:
Anton Hansen Tammsaare, Varjundid, Noor-Eesti, 1917, lk 131
Linke netiilmast:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar