Ville Arike - Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014 (2014)

Ville Arike teeb oma raamatus kokkuvõtte ajastut eesti korvpallis, mis sai alguse Tallinna Kalevi tulekuga NSV Liidu meistriks 1991. aastal ja lõppeb 2013. aasta septembris meie korvpallikoondise poolt pääsme lunastamisega käesoleval aastal toimuvale EM-finaalturniirile. Sellised kummalised ajalised piirid tekitavad küsimuse: "Kas Ville Arikese meelest lõppes tõesti 2013. aasta septembris üks meie korvpalli ajastutest või soovis kirjastus lihtsalt 2014. aasta jõuludeks ühte potentsiaalset menukit müügilettidele paisata?" Kardan, et õige vastusevariant on viimane. Kas tõesti polnud nõnda palju kannatust, et oodata ära selle sügisesed rahvuskoondise mängud EM-finaalturniiril Riias ning otsad väärikalt kokku tõmmata? Raamatut lõpus käest pannes tekkis tahtmatult tunne, et üks peatükk oli kuhugi "rändama läinud".

Olgu nüüd selle ajastu lõpuga, kuidas on. Palju olulisemaks on hoopis see, et raamat võtab kokku kogu minu teadliku elu eesti korvpalli poolehoidjana. Üks kirkamaid mälupilte minu lapsepõlvest on kuldse Kalevi võit finaalis Leningradi Spartaki üle ja see uskumatu vaimustus, mis valitses nii Kalevi Spordihallis kui ka meil kodus televiisori taga. Rahvuskoondise muinasjutulistest mängudest 1993. aasta EM-finaalturniiril ei ole mällu talletunud kahjuks midagi. Eks kuueaastasel poisikesel oli tuhat muud põnevamat asja käsil. 2001. aasta kohutavaid "pakke" Türgis mäletan seevastu selgelt, sest istusime kogu perega oma suvilas tundide viisi kõrvad raadio vastas ja kuulasime otseülekandeid Vikerraadiost. Koondise langemine "mudaliigasse", uus tõus ja 14 aastase vaheaja järel taas pääsemine finaalturniirile on lähiminevik ning kindlasti kõigil korvpallifännidel niigi hästi meeles.

Raamat jaotub laias laastus kaheks - portreelood meie praeguse koondise tuumikust ning lühiülevaade meeskonna valik- ja finaalturniiridest viimase veerandsajandi jooksul. Portreelugudest saame teada, kuidas meie mängijad jõudsid korvpalli juurde ja nende (enamikul juhtudest) okkalisest teest tippu. Need lood on tegelikult üpris sarnased - alustatakse väikses kohas korvpallitreeningutega (Arikese sõnul ainult Janar Talts pärit Tallinnast), jõutakse paari aastaga nooremates vanuseklassides tippu, suundutakse pealinna Audentese spordikooli, seejärel mõnda eesti tippklubisse ja hea õnne korral ka välismaale.

Spordi tegemine oli nende jaoks kõige loomulikum osa lapsepõlvest. Niipea, kui viimane koolitund lõppes suunduti koheselt tundideks väljakule korvpalli loopima või koolistaadionile jalgpalli taguma. Nüüd valitseb hoovides vaikus! Suveõhtutel hiilgavad hiliste tundideni majade aknad sinakas valguses ja koolipäevadel tõuseb varjulistest nurgatagustest iga 45 minuti tagant suur suitsupilv taeva poole. Kooli spordisaalid suletakse peale viimast tundi oma õpilastele ja ka jalgpallistaadioneid piiravad lukustatud aiad. Klubid ja keskealised harrastajad tahavad ju ka sporti teha ning koolid selle pealt otseloomulikult raha teenida. Kuidagi on vaja ju kooli turvamehele (!) palka maksta.

Gert Dorbek meenutab oma lapsepõlve 1990ndatel aastatel:
"Eestis käis eelmisel sajandil enamasti asi ikka nii, et iga poisiklutt kadus hommikul kodust palli mängima ja tuli hilja õhtul tagasi. /---/ Tollal polnud veel arvuteid, peale spordi polnudki midagi muud teha! Hoovispordina mängisime rohkem jalgpalli. Saime igal õhtul koolikaaslastega kokku, poisid-tüdrukud kõik koos."

Arike üritab ka natuke surkida põhjustes, miks tekkisid nõnda pikad perioodid finaalturniirile pääsemiste vahele. Kes ja millal tegi midagi valesti? Arike esitab selle küsimuse nii Tiit Sokule, Üllar Kerdele kui ka Jaak Salumetsale. Ühest ja selget vastust ei saada. Küll visatakse kivi alaliidu ja poliitikute kapsaaeda, küll räägitakse tegemata noortetööst ja valedest otsustest noorsoospordis (spordikoolide süsteemi lõhkumine) ja lõpetuseks ka korvpallikoondises vahepeal väga hapuks kiskunud sisekliimast (Heino Endeni beibede-kriitika). Äkki lasub kogu süü meie spordi allakäigul hoopis Steve Jobs'i ja Bill Gates'i õlul?

See kõik on minevik ja kahjuks värskeid ideid välja just ei pakuta. Mis saab peale Kanguri ja Taltsi koondisekarjääri lõppu meie korvialusest? Kas seekordne finaalturniirile jõudmine oli ainult puhas õnn, ühekordne sähvatus või uuest võistlussüsteemist tulenev eelis? Miks on Läti ja Soome meist korvpallis selgelt ette läinud, Leedust muidugi rääkimata? Kus on meie kaua taga otsitud "pikk"? Kas peaksime tõemeeli mõtlema mõne välismängija "kodustamisele"? Miks ei ole eesti koondises või klubides ühtegi vene nimega mängijat??? Terve rida küsimusi ja valupunkte, millele oleks võinud käesolev raamat ka natuke leheruumi eraldada ning sellega aidata hädavajalikku diskusiooni elavdada. Üks ajastu on tõesti lõppemas, aga uus ja ilmselt palju problemaatilisem juba esimesi samme tegemas. Kui me nendele küsimustele kohe vastust otsima ei hakka, siis uutest tipphetkedest ei saa me niipea raamatut kirjutada.

Andmed:

Ville Arike, Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014, Ajakirjade Kirjastus, 2014, lk 197

Linke netiilmast:

"Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014" ELLU-s