Jüri Tuulik - Haab (1989)

Minus on aastatega süvenenud arusaam, et saartelt pärit kirjanikud on tunduvalt parema naljasoonega, kui mandrimehed. Muidugi on parim näide Juhan Smuul. Vastandiks on vast August Mälk. Nende vahele jääb Aadu Hint, kelle huumorimeel küll loomingus ei avaldunud, kuid kelle abielu Minni Nurmega oli üks ääretult tragikoomiline periood ENSV rahvakirjaniku ja tema majanaabrite elus (täpsemalt lugege Elo Tukla päevikutest). 

Juhan Smuuli mantlipärijaks humoorika lühiproosa vallas on olnud kahtlematult Jüri Tuulik. 1989. aastal ilmunud kogumik "Haab" sisaldab sooja ja helge huumoriga kirjutatud tekste oma väikse Abruka rahva töödest ja tegemistest 20. sajandi vältel. Muidugi jätkub muhedat huumorit ka "tomatis räimemeeste" ehk maarottide ja naabersaarte elanikkude aadressil. Tuulik kirjutab naisevõtust, kalapüügist, meeste kamraadlusest, viinavõtmisest, rannarahva jonnist (mida sain ka kodus tihti kogeda!), Kuressaare/Kingissepa laada ja laulupeo külastamisest. Arutatakse ka elu ja kunsti vahekordade üle ning kogumik sisaldab parimat "Hamleti" lavastuse arvustust, mis eesti keeles kunagi ilmunud ("Sakkuspea «Hamleet»"). Muidugi on kõik lood kirjutatud mahlakas ja värvikas saare murdes.

Jüri Tuulik

Pikemalt tahaksin peatud kogumiku viimasel ja pikimal tekstil "Punajalg tilder". Tegemist on hoopis teises tonaalsuses ja tõsise südamevaluga kirjutatud looga (kirjutatud 17 aastat hiljem, kui teised tekstid kogumikus). Huumor on asendunud nukrusega ning ülemeelikus elutarkusega. Tuulik kirjeldab rannaelu hääbumist, inimeste jäädavat lahkumist mandrile, Läänemere reostumist ja kalaparvede kadumist. Vana kalur Kaspar Soom tõdeb alistunult: "Kui mõni sureb, on juba tegemist, et leida kuut meest kirstu kandma.". Loos "Punajalg tilder" leiavad kajastust ka seni maha vaikitud valusad teemad: pagulaseestlased, 1949. aasta märtsiküüditamine, sundmobilisatsioon Punaarmeesse ja orjatöö tööpataljonides. Lisaks nendele teemadele on "Punajalg tilder" üks parimaid armastus- ja igatsuslugusid eesti kirjanduses. Kui autori nimi oleks Jüri Tuuliku asemel Nicholas Sparks, siis oleks juba ammu sellest loost tehtud südantlõhestav ja miljoneid sisse toov Hollywoodi film. Muidugi Nicholas Sparksi versioonis oleks pidanud vana Kaspar Soomi koer Loviisa kindlasti õnnetult hukka saama, sest see oleks veelgi loole traagikat lisanud. Kunagi ehk avastab mõni kodumaistest filmimeestest selle unustatud teksti ja paneb ümber filmikeelde. Väike Abruka ja selle jonnakas rahvas on seda kindlasti väärt.

Andmed:

Jüri Tuulik, Haab: Külaproosa, Eesti Raamat, 1989, lk 208