Romaan "Kuldne aeg" viib lugeja süngesse tulevikumaailma, kus inimkonna riismed üritavad tehisintellekti kaasabil üles ehitada "uut ja paremat" maailma. Dotsentideks kutsutud robotid on pärast suurt katastroofi loonud inkubaatorites uue inimpõlve ja neile ka linna valmis ehitanud. Samas on dotsentide kinnisideeks saanud taastada "Vana Maa" võimalikult autentsel kujul, mõistmata sellise ettevõtmise lootusetust. Nimelt on säilinud ainult väike ja fragmentaarne osa materjalist (käsikirjad, fotod, mikrofilmid), mis kirjeldab kunagist maailma ja inimkonna saavutusi. Enamus andmekandjatest on hävinud ning uuel inimeste põlvkonnal puudub terviklik pilt oma minevikust.
Friedenthali romaan vaatlebki ühismäluta ja minevikuta eksisteerimise võimalikkust. Kas on üldse võimalik luua toimivat ühiskonda, millel puuduvad oma ürgsed legendid, müüdid ja kangelased? "Vanemateta" ühiskond, kus puuduvad eeskujud ja juhised elus hakkama saamiseks. Keegi ei õpeta uuele põlvkonnale hea ja kurja vahel vahet tegema, piiri pidama või enda eest seisma. Inimloomus on ju oma olemuselt nõrk ning kaldub väga kergelt kuritarvitama temale jäetud vabadusi. Julgustavad ja hirmutavad eeskujud on üks inimtsivilisatsiooni arengu katalüsaatoreid, sest ilma nendeta kapseldutakse kiiresti rutiini ning algab vaikne hääbumine.
"Vanemate" rolli on romaanis enda kanda proovinud võtta dotsendid ja nende poolt loodud tehisaju Kronos. Ent masinad suudavad ainult ehitada, mitte luua elu! Nad suudavad korrata neile kunagi antud juhiseid ja kasutada ette antud materjale selleks, et toota kindlat tulemit - standardne Homo sapiens. Kronos püüab salaja luua ka uusi liike (augmenteerides inim- ja loomageene), kuid avalikuks saades mõistetakse selline tegevus teravalt hukka. "Uued produktid" eraldatakse vangilaagritesse ja püütakse nende väärnähtusi kirurgiliselt eemaldada (inimene linnunokaga või kapjadega). Siin kerkibki esile romaani teine kandev teema - Looja ja loodu vaheline konflikt. Loojalt oodatakse ainult perfektset loomingut. Inimesed mõistes oma ebatäiuslikkust (viljatus, lühike eluiga, pidev vaktsineerimise vajalikkus) astuvad looja(te) vastu välja ja tahavad neid kõrvale heita. Uus inimsugu ei erine oma unustatud esiisadest kahjuks millegi poolest.
Friedenthali romaan vaatlebki ühismäluta ja minevikuta eksisteerimise võimalikkust. Kas on üldse võimalik luua toimivat ühiskonda, millel puuduvad oma ürgsed legendid, müüdid ja kangelased? "Vanemateta" ühiskond, kus puuduvad eeskujud ja juhised elus hakkama saamiseks. Keegi ei õpeta uuele põlvkonnale hea ja kurja vahel vahet tegema, piiri pidama või enda eest seisma. Inimloomus on ju oma olemuselt nõrk ning kaldub väga kergelt kuritarvitama temale jäetud vabadusi. Julgustavad ja hirmutavad eeskujud on üks inimtsivilisatsiooni arengu katalüsaatoreid, sest ilma nendeta kapseldutakse kiiresti rutiini ning algab vaikne hääbumine.
"Vanemate" rolli on romaanis enda kanda proovinud võtta dotsendid ja nende poolt loodud tehisaju Kronos. Ent masinad suudavad ainult ehitada, mitte luua elu! Nad suudavad korrata neile kunagi antud juhiseid ja kasutada ette antud materjale selleks, et toota kindlat tulemit - standardne Homo sapiens. Kronos püüab salaja luua ka uusi liike (augmenteerides inim- ja loomageene), kuid avalikuks saades mõistetakse selline tegevus teravalt hukka. "Uued produktid" eraldatakse vangilaagritesse ja püütakse nende väärnähtusi kirurgiliselt eemaldada (inimene linnunokaga või kapjadega). Siin kerkibki esile romaani teine kandev teema - Looja ja loodu vaheline konflikt. Loojalt oodatakse ainult perfektset loomingut. Inimesed mõistes oma ebatäiuslikkust (viljatus, lühike eluiga, pidev vaktsineerimise vajalikkus) astuvad looja(te) vastu välja ja tahavad neid kõrvale heita. Uus inimsugu ei erine oma unustatud esiisadest kahjuks millegi poolest.
Meelis Friedenthali romaani näol on tegemist ühe säravama teosega meie ulmekirjanduse renessanssi perioodist. Romaan on näiteks leidnud ka koha Tartu Ülikooli ulmekirjanduse
loengusarja kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kus mina temaga
paar aastat tagasi esmatutvust sobitasin. Tuleb nentida, et düstoopiline tulevikumaailm ja usulis-filosoofiline rõhuasetus tunduvad ka kümnend peale raamatu ilmumist värskete ning ajakohastena.
Andmed:
Meelis Friedenthal, Kuldne aeg, Tuum, 2005, lk 190
Linke netiilmast:
"Kuldne aeg" DigiArhiivis
Jutt "Üht teistsugust algust" Algernonis (eellugu romaanile)
Jutt "Hullumeelsus on unustus" Algernonis (eellugu romaanile)
"Kuldne aeg" DigiArhiivis
Jutt "Üht teistsugust algust" Algernonis (eellugu romaanile)
Jutt "Hullumeelsus on unustus" Algernonis (eellugu romaanile)
Raul Sulbi arvustus Eesti Päevalehes
Veiko Märka arvustus Sirbis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar