Edgar Valter Saksa näol oli tegemist pagulaseestlaste oma Lennart Merega. Neile mõlemale pakkus huvi muistne Põhjala ehk Hüperborea, nagu Vahemeremaade kirjamehed seda kanti kutsusid. Muidugi enim pakkus kummalegi mehele huvi eestlaste ja soome-ugri rahvaste (unustatud) roll tollases maailmapildis. Kindlasti olid mõlemad ajaloorändurid üksteise teooriate ja hüpoteesidega tuttavad, kuid kahjuks ei andnud valitsenud maailmakord neile võimalust üksteisega näost näkku mõtteid vahetada. Ilmselt oleks selle diskusiooni tulemuseks olnud mõni "fantastiline" teooria meie esivanemate kohta, mida nad oleksid koheselt ka vanade käsikirja katkete abil tõestama asunud.
"Eesti viikingite" üheks suuremaks probleemiks on Saksa kinnisidee ära tõestada eesti viikingite "SUUR AJALUGU" ning seda tihtipeale vägagi ebateaduslikke viise kasutades. Saksale vastukkaaluks kirjutas Lennart Meri oma "Hõbevalge" alguses, et "Seal, kus lõpeb ajalugu, algab luule". Meri mõistis, et lõpliku tõe väljaselgitamine on uurimismaterjali vähesuse ja mitmeti tõlgendamise tõttu küll lootusetu, aga ääretult põnev ettevõtmine. Saks seevastu esitab enamikke oma teooriad, kui tõestatud fakte, mida pole enam mõtet kahtluse alla seada. |
| Edgar Valter Saks |
Näiteks on üks Saksa valitud tõestusviisidest muuta osad rahvad lihtsalt soomeugrilasteks ja nõndaviisi saavadki nendest kaude ka eesti viikingid, sest tollal olid ju kõik soomeugrilased "üks suur ja õnnelik pere". Sedasi muudab Saks meie sugulasrahvasteks preislased, kuralased (tegemata vahet kuršidel ja Kuramaa liivlastel) ning Gotlandi algselt asustanud tundmatu rahvakillu. Samuti vihjab Saks sellele, et eestlastel oli oma roll Ameerika avastamisel, sest Leif Eriksson isa Eirik Punane/Raudi liignimeks oli vana soome-ugri algupäraga sõna "raud" ehk "punakas rauamaak". Tegelikult on "raud" skandinaavia päritolu ja tähendab "punapead", nagu märgib 2005. aasta trüki juurde lisatud Arvo Alase kommentaar. Härra Saks ega nüüd nii lihtsalt Ameerika avastamise au oma esivanemate nimele kirjutada ka ei saa!
Oleks "Eesti viikingite" näol tegemist mõne ülikoolis kaitsmisele pürgiva väitekirjaga, siis lastaks see kaitsmiskomisjoni ja retsensendi poolt koheselt sõelapõhjaks. Siiski tuleb Saksale au anda julguse ja oskuse eest mõelda väljas pool meie ajalooteaduse traditsioonilisi piire ning kohati ka tõesti kivistunud arusaamu. Ehk kunagi leitakse meie oma munk Nestori või Snorri Sturlusoni sajandeid kadunud olnud käsikirjad kuskilt Vatikani arhiividest ja kõik "ulmelised" teooriad saavad lõpuks kinnitatud või ümber lükatud. Seni olgem tänulikud, et meil on vähemalt oma Henrik, keda tuleb küll hea naabrimehe poolest ka lätlastega jagada.
Andmed:
Edgar Valter Saks, The Estonian Vikings, Boreas Publishing House, 1981, lk 238
Linke netiilmast:
"Eesti viikingid" pdf-failina
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar