Eesti kirjanikud on üpriski tihti otsinud oma teostele inspiratsiooni Euroopa ajaloost. Kuid koheselt hakatakse uurima: "Miks sa sellest Prantsusmaast või Itaaliast kirjutad? Meie maa ajalugu on ju nõnda rikas ja põnev." Näiteks Karl Ristikivile heideti Euroopa ajaloost kirjutamist ikka päris pikalt ette. Kuid olgem nüüd ausad, kaua sa ikka neist Jüriöö ja Põhjasõja sündmustest jahuda jõuad? Eestlased saatsid oma neli kuningat Paidesse? Saatsid! Pead raiuti neil maha? Raiuti! Noh, muld peale ja asi ants!
Indrek Hargla pole kunagi end lasknud liigselt häirida riigipiiridest, aastanumbritest või akadeemiliselt korrektsest ajaloost. Ta on alati olnud valmis mõnd hullumeelset hüpoteesi või vandenõuteoreetikute teooriat oma teoste ette rakendama.
Lühiromaanis "Maris Stella" mängibki Hargla kolme huvitava mõttevälgatusega: Jeanne d'Arc ei sure tuleriidal, normannid rajavad kuningriigi Põhja-Ameerikasse ja Maarja Magdaleena lapsed kannavad edasi Jeesuse vereliini. Kõik need hüpoteesid hakkavad kiiresti ajaloo senist kulgu muutma 1430. aastal, kui Lääne-Prantsusmaa rannikule jõuab üks kummaline laev, veelgi kummalisema meeskonnaga pardal.
Ajaloolise tõe taga ajamine ilukirjanduses on ju iseenesest nagunii hukule määratud
üritus. Miks mitte lasta hoopis fantaasial lennata ning säästa mõne lahingus langenud väejuhi elu või lasta aset leida mõnel toimumata jäänud kohtumisel.
Kirjanduses pole nagunii õigeid vastuseid, las siis olla vähemalt huvitavaid.
Andmed:
Indrek Hargla, Maris Stella, Salasõna, 2003, lk 168
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar