Mihkel Tiks - Korvpalliromaan (1985)

Ikka kuuled vahel korvpallisaalis vanu mehi pajatamas aegadest, kui rohi oli rohelisem, maksud madalamad ja Kalev kuldsem. Muidugi on nende mälestuses meie keskmängijad ligi kolmemeetrised, tagamängijad ehk perseharjad tabasid kümnest üheksa "kolmest" ning treenerid oleks võinud oma geniaalsete mänguplaanidega isegi Napoleoni nurka suruda. Praegu mängivate korvpallurite kaitseks ja ka lihtsalt mälu värskendamiseks peaks iga tulihingeline korvpallifänn lugema aeg-ajalt üle Mihkel Tiksi "Korvpalliromaani".

Reaalsus on see, et ainult üks statistiline näitaja oli "vanadel headel aegadel" kõrgem - tõsiusksete korvpallifännide osakaal rahvastikust. Kindlasti hakkavad paljud korvpallifännid mulle vastu vaidlevad ja toovad esimese näitena välja eestlaste möödund suvise invasiooni Riiga. Kuid see on pigem näide massipsühhoosist ning soovist midagi tõeliselt erakordset kogeda, mida rahvuskoondise pääs EM'ile kindlasti ka oli. Reaalsus on see, et minnes Kalevi ja Thbilisi mängule ei lookle enam piletisaba sadades meetrites spordihalli ukse taga ning noored poisid ei tee koolist poppi, et külmal talvehommikul salaja pealinna mängu vaatama minna. Eesti rahvas on endiselt korvpalliusku, kuid viimaste aastakümnetega oleme usuliselt palju sallivamaks muutunud ka teiste "religioonide" suhtes. Õnneks või kahjuks ei jää elu Eestis enam mõne korvpallimatši pärast seisma.

Mihkel Tiks alias Kalev Ruus

Kõik muu meie korvpalli juures on tegelikult suurel määral samaks jäänud. Pikki lontruseid on tikutulega mööda külasid taga otsitud juba üle poole sajandi ning pole suudetud ühtegi eluvõimelist eksemplari leida. Äkki on ikkagi too liik Eesti looduses lõplikult välja surnud ning on viimane aeg hakata mõtlema mõne elujõulisema võõrliigi sissetoomisele?

"Noori ja andekaid" on meil samuti alati olnud, kuid jällegi tulenevalt meie kliimast või halvast toitumusest hukkuvad nad enamuses enne suguvõimelisteks saamist ehk korvpalli keeles "mängumeesteks" kasvamist. Üksikud tugevamad eksemplarid küll suudavad korraliku lennuvõime säilitada. Kahjuks on nende tiivad tihti niivõrd räsitud, et nad moonduvad kiiresti "vanameistriteks" või muretsevad omale eksklusiivse liikmelisuse klubisse "Varumeestepink".

Aleksei Tammiste alias Relli

Eesti korvpallurite seas näeme senini põhiliselt kahte tüüpi mängijaid. Töökad, kuid vähemandekad "rügajad" (romaanis Kalev Ruus) või mugavustsooni sattunud ja mandunud "tiksujaid" (romaanis Peeter Olman). Aleksander Karrelli ehk Relli suguseid ürgandeid, kes lahustuvad platsil olles osaks mängust, tunneb meie spordiajalugu vaid üksikuid. Kindlasti sünnib selliseid jumala armust andekaid Maarjamaale tihedamini, kuid kahjuks igaühele ei satu lapsepõlves korvpall kätte.

Nõnda tuleb meil nendes tingimustes ja nende meestega seda korvpalliasja siinmail edasi ajada. Muidugi tuleb kaotusekibedust rohkem ette kui võidurõõmu. Muidugi saavad meie mängijad ja treenerid rohkem piitsa kui naabrimehed (ning seda ikka omadelt!). Ent korvpall on meie kultuuri lahutamatu osa ning ketside varna riputamine oleks veelgi valusam. Tuleb lihtsalt paratamatusega leppida, et ainult Tallinnas kestab kaks sekundit mänguaega kaks sekundit ning muretseda uus tuusik närvihaigete sanatooriumi ehk Kalevi spordihalli.

Andmed:

Mihkel Tiks, Korvpalliromaan, Eesti Raamat, 1985, lk 174

Linke netiilmast:

Mart Soidro intervjuu autoriga Eesti Päevalehes