Mõne kirjaniku teoste kohta öeldakse üldjuhul ilkuvalt: "Oled ühte lugenud, oled kõiki lugenud!" või "Ta kirjutab terve elu üht romaani aina uuesti ja uuesti.". Olles nüüdseks lugenud Avo Kulli kaht romaani kardan, et need stereotüübid hakkavad ka tema teoste puhul aina enam kanda kinnitama.
Tegevuspaigaks Eesti väikelinn, armukolmnurk (kindlasti üks osapool abielus!), paar seksstseeni, üks Napoleoni kompleksi põdev mehike ja suuremat "mängumaad" vajav hakkaja alfaisane. Tuleb ainult mainitud komponendid kokku segada ning tekst paberile lüüa (soovitavalt 300+ lehekülge). Truu lugejaskond on juba olemas ja uue teose ootuses.
Kulli kiituseks tuleb mainida autori oskust panna oma tekst kindlas ajas elama. "Haigla" puhul oli see 1970ndate aastate lõpp, kus saabuva stagnatsiooni hõngu olid juba kõik nurgatagusedki täis. "Reporteri" tegevustik leiab aset 1990ndate aastate alguses. Just oma iseseisvuse taastanud Eesti on täielik "imedemaa", kus sõnal "vabadus" on veel palju laiem tähendus. Vabadusega kaasnevatest "kohustustest" ei tahetud üldse suurt midagi teada. Aferistid, lõputud erastamised, kauboikapitalism, piimahabemega ministrihakatised, ligadi-logadi seadused, kodukootud mafioosnikud , kollase ajakirjanduse võidukäik, Pullapää kriis ja parvlaev Estonia hukk. Kõik need märksõnad leiavad oma tee ühe väikelinna ajalehe toimetusse ning puudutavad nõnda otse või kaudselt sealsete ajakirjanike argipäeva.
Kohati tekkis lugedes küll soov õhata "Ohh, olid ajad! Elu oli palju lihtsam!". Kuid tegelikult ei sooviks ma kunagi tagasi sattuda aega või riiki, kus iga teine politsei võttis altkäemaksu ja seadusi andis venitada hea advokaadi puhul, kui kummi. Tore, et see periood on Eesti elus möödas, kus Kalašnikovi automaat või kilekotitäis sajaseid andis sulle eristaatuse. Vahel on siiski tore nendest aegadest lugeda, et endale meelde tuletada, kui pika tee me oleme koos maha käinud.
Andmed:
Avo Kull, Reporter, Tänapäev, 2013, lk 360
Linke netiilmast:
"Reporter" ELLU-s
Jüri Pino arvustus Postimehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar